PÄEVA KÜSIMUS | Kuidas rakendada Eestis rahvahääletusi?
Kui me peame mingit probleemi esmatähtsaks ja tahame selle kohta arvamust rahvalt ehk kõrgeima võimu kandjalt, siis tuleks küsida nii, et küsimus ei oleks mitmeti tõlgendatav. See peab olema üheselt mõistetav ka mitte üksnes juriidilise haridusega inimestele. Ühtlasi tuleks inimestele selgitada, mis järgneb jah-vastusele: kas muudetakse mõnda seadust (ja kui muudetakse, siis millist, millises redaktsioonis). Kui vastus on ei, mis siis järgneb.
Rahvahääletusi ja referendumeid võimaldab meie põhiseadus tegelikult juba praegu. Neid pole siiani tihti tehtud mitte seetõttu, et nad oleksid kuidagi vastuolus meie esindusdemokraatlike arusaamadega, vaid nende korraldamisest on lihtsalt loobutud, kuna tulemused oleksid mitmetele jõududele tihti ebameeldivad. Kes on rahvaküsitluste või ka presidendi otsevalimiste vastu, ütleb aga selgelt välja, et ta kardab omaenda rahvast.
Enamuse võim on küll parem kui vähemuse võim, kuid see pole veel demokraatia. Aga kas siis otsedemokraatia on see „õige” demokraatia? Otsedemokraatia on enamuse võim, kui otsuseid langetatakse selle põhjal, kuidas enamus mingil ajal arvab. Kuid demokraatia tähendab tänapäeval siiski eelkõige protsessi ja kõigiga arvestamist, mitte gallupite järgi valitsemist. Enamuse tahte järgi valitsemise jaoks oli saja aasta eest üks teine sõna, seda nimetati vene keeli bolševismiks…
