Kuidas on riik koroonakriisis hakkama saanud?

Kui koroonakriis algas, oli meie majandus heas seisukorras. Meil ei olnud suuri tasakaalustamatusi. Olid olemas raha, kapital, kõik oskused, et toetada lühiajalistesse raskustesse sattunud ettevõtteid. Väga kiiresti tekkis osal inimestel soov hakata riiklikku panka ehitama. Miks peaks riik andma otselaene? Laenu andmine on keeruline kunst. Olen 25 aastat olnud selle keskel. Kui laenu andma hakkavad inimesed, kellel puudub selles valdkonnas kogemus, lõpeb see pisaratega, olgu tegemist KredExi või Maaelu Arendamise Sihtasutusega. Kõik ei ole olnud halb, aga olnuks võimalik kasutada väga palju paremaid tööriistu. Ja nüüd maja põleb.

Kord ei saanud Eesti riik laenuvõtmisega vedama, viimati ei saanud pidama. Kuidas suhtute sellesse pikaajalises vaates?

Olles 25 aastat laene andnud, olen ise laenuvaba. Laenul on aeg ja koht. Laenuvõtmine võib tähendada koormat, muret ja frustratsiooni. Laenuvõtmine selle pärast, et saab, lõpeb kümnel juhul kümnest halvasti.

Kuulge, kas siin pole peidus konflikt teie pikaajalise tegevuse ja südametunnistuse vahel? Olete eluaeg laene andnud, aga pole neid ise võtnud?

Olen võtnud. Aga olen tagasi maksnud. Oma laenude tagasimaksmine on kõige parem investeering, mida saab üldse teha. Raha paigutamine eluasemesse on suurepärane viis säästa. Ülelaenamine lõpeb alati halvasti. Laen on hea tööriist, aga nii nagu kirvega saab puid lõhkuda, on võimalik sellega ka jalga lüüa ja pead maha võtta.

Intesteerimisgurud väidavad, et eluase pole mitte kunagi investeering, vaid alati kulu.

Ei ole nõus. Vara hinnad liiguvad ülespoole. Väärtuslik kinnisvara säästmisobjektina on minu meelest väga hea.

Loe edasi LP intervjuust.