Teised rahvused ja kultuurid on mulle alati meeldinud. Olen omal käel avastanud, kuidas käituvad inimesed erinevates olukordades. Ma ei ole kunagi olnud ametlike reisiprogrammide austaja, planeeritud merevaigumuuseumid ning muu turistile mugavaks kohandatud huvitegevus ei ole see, mis mu hinge toidaks.

Maailma raputav koroonaviirus on reisisellidele väga rõhuv ja keeruline, sest on vastustustundetu reisida kaugematesse sihtkohtadesse. Terve suvi räägiti, et puhka Eestis, toeta kodumaiseid ettevõtteid ja tootjaid. Tihti tabasin end mõttelt, et see pole ju päris see — midagi raputavat ja elumuutvat ma siit ju ei leia.

Detsembri alguses kirjutas mulle üks hea tuttav, et kas vanglasse tahad minna? Olin natuke segaduses — et mis vanglasse, kas midagi on juhtunud? Tuttav aga oli käinud just Murru vangla ekskursioonil ning ta oli sellega väga rahule jäänud. Kiitis mulle seda ekskursiooni väga, mina aga olin päris skeptiline, kuna sellised ettekirjutatud ekskursiooniplaanid mulle ei meeldi. Lisaks on sel talvel Eestis päris külm ning lumes sumpamine pole ka minu teema. Aga see teema jäi hinge närima… Vangla külastamine on ju hoopis midagi muud kui mõni kommertsliku muuseumi külastus.

Lubati ekskursiooni, kus näeb palju ning seda saadab giid, kes teab, millest ta räägib. Kuna tõesti midagi teha ei olnud sel nädalavahetusel, siis sai ekskursioonikülastus ära broneeritud ning jäin kerge põnevusega seda ootama.

Kätte jõudis ekskursioonipäev. Külmakraade oli sel päeval ligi viis, päikest ei paistnud ja lund oli meeletus koguses. Polnud just minu lemmikilm, aga makstud oli, seega sai ikka mindud — mitte küll väga suure entusiasmiga. Päike tuli peagi siiski välja — giid mainis ka, et iga kord ekskursiooni ajal tuleb päike välja.

Ekskursioon algas vangla väravate tagant ning seejärel viidi meid elutsooni, kus asusid kahe-kolmekorruselised eluplokid. Eluplokkide kohta rääkis giid, et on olnud juhuseid, kus valvurid ei julgenud eluplokkidesse üksi siseneda, et viia läbi läbiotsimisi. Sai ülevaate, kuidas toimus narkoliiklus ning mis hullusi olid sõltlased valmis tegema ühe doosi nimel. Kõikides hoonetes saime ringi vaadata — kooli osas, administratsiooni ruumides, pika- ja lühiajalise kokkusaamiste ruumides, poes, valvurite ruumides.

Giid tutvustas ka vanglas paika pandud hierarhiat ning slängi. Ekskursioon lõppes kartseri külastusega, kus giid tegi ka särinat — et teada saada, mis on särin, peab juba ise ekskursioonile ise kohale minema.

See, mis Murru vangla ekskursioonil toimus, annab tunda veel tänaseni. Üksikasjalikud ja ausad kirjeldused giidi poolt olid nii tõetruud ja otsekohesed, kogu see Murru vangla ala oma energiaga ja giid olid täiuslik komplekt. Just seda ma olengi aastaid otsinud vist, selleks ma pidin muidugi reisima läbi pool maailma, et jõuda lõpuks selleni.

Vaata galeriid:

Ekskursioonide kohta Eesti vanglatesse leiad infot SIIT ja SIIT.