Pärast kogemust rahvusvahelises töökeskkonnas Norra mägedes sattus Sabina Erasmuse kaudu Kreekasse. Selle ja tagasi Eestisse jäämise vahele on jäänud nii õpingud Šotimaal, õpetajatöö Comeniuse programmiga Bulgaarias, Erasmuse praktika Serbias, vahetusõpingud Tšehhis kui väiksemaid projekte siin-seal. Praegu töötab Sabina aga haridus- ja noorteametis Erasmus+ strateegilise koostöö projektide spetsialistina, et saaks ka teistele vahendada Erasmuse lõputuid võimalusi.

Loe, mida Sabina erinevate riikide kohta räägib, artikli lõpust leiad ka lingi taskuhäälingule, kust kõike seda pikemalt kuulata saab.

Vaata ka galeriid:

Kreeka

Pärast esimest suve välismaal ei olnud Sabina jaoks eesmärk omaette Kreekasse minek, vaid ta kandideeris sinna, kuhu oli järgmiseks tähtajaks veel vabu kohti: „Mõned nädalad pärast täisealiseks saamist leidsin end Ateena lennujaamas. Enne Kreekasse minekut pidin alustuseks õpetajad saama nõusse, et ma saaksin kooliasju teha pool aastat digitaalselt, mis 2000ndate aastate keskel ei olnud veel nii tavaline. Mul olid kaasas näiteks kohustusliku kirjanduse raamatud, mida ma seal lugesin ja esseesid tegin. Tagasi tulin eksamite ajaks.”

Šotimaa

Sabina arvab, et ta meeldib iseendale kõige rohkem Šotimaal: „Seal on väga-väga avatud inimesed ning seal oli väga lihtne inimesi tundma õppida. Nad olid väga avatud minu ideedele ja ambitsioonidele ning nad toetasid neid väga tugevalt. See võttis ka minult natukene loomupärast skeptilisust ja küünilisust vähemaks.”

Tšehhi

Šotimaal õppides läks Sabina aga Erasmusega vahetusüliõpilaseks Prahasse. "Prahas olles oli mul võimalus õppida mitmeid aineid, mis mind olid huvitanud, näiteks fotograafia ja teater. Kuna eelarve oli piiratud ja suuri kulukaid reisi ei jaksanud teha, siis otsustasin endale teha nii-öelda bucket listi Praha vaatamisväärsustest. Tudengitele oli ühistransport äärmiselt odav ja veebiküljed nagu Tripadvisor andsid ideed pikaks nimekirjaks vähemtuntud vaatamisväärsuste kohta, näiteks miniatuuride muuseum. Teatriaine õppejõud valis välistudengite keelevajadusi arvestades teatritükke, mis ka meile nauditavad oleksid, nii sain külastada balletti, nukuteatrit, eksperimentaalsemaid etendusi — kokku nägin kindlasti vähemalt tosinat erinevat teatritükki Prahas.

Lisaks valisin fotograafia aastaprojektiks endale sihi pildistada kõiki Praha metroopeatusi. Panin reegliks, et ei sõida ainult kohale vaid pean igas peatuses minema üles ja uurima ümbruskonda. Siht oli õppida linna tundma paremini kui seda enamik välismaalasi suudavad. Aega läks, aga kõik 54 peatust said läbi töötatud."

Saksamaa

„Ma sain selles Saksamaa piirkonnas kerge kultuurišoki, sest see oli väga traditsiooniline, aga mina olen juba oma riietumisstiililt natukene värvilisem ja mul oli natukene keeruline sulanduda. Viimaks ma tegin seal ühe dokumentaalfilmi, kus ma tõin välja, mis on uustulnukatele viis tähtsamat asja, mis nad sellest piirkonnast peaksid teadma.” Kõige suurem veidrus on vaieldamatult prügi sorteerimine vastavalt sellele, kas asi on ümar või lapik. Kusjuures, ümara joguritopsi lapikuks tegemine ei ole aktsepteeritud.

Seda saksakeelset filmi saab vaadata SIIT.

Bulgaaria

Bulgaarias Comeniusega kohalikus turismi- ja kulinaaria kutsekoolis keelte õpetamine oli omamoodi väljakutse. "Minu jaoks oli kohaliku keele õppimine seal ülioluline, sest keeruline on oodata, et teised sind klassi ees austaksid, kui sa ise ei näe vaeva nende keele ja kultuuriga kohanemisel. Püüdsin alati uurida, kuidas kohalikke tähtpäevi tähistatakse, näiteks lihavõtte ajal proovisin kõikvõimalikud traditsioonid kaasa teha. Muuhulgas läksin keskööl üksi kohaliku kiriku juurde, Google ütles, et peab küünla kaasa võtma, kohale jõudes nägin, et kõigil oli pikk „krussis” helepruun küünal. Ma võtsin kodust suure, apelsini lõhnaga klaasis küünla. Mu õpilase perekond, keda juhuslikult nägin, naersid minu üle, aga ma proovisin!

Kooli jõulupeole olid enamik õpetajaid toonud kaasa omatehtud alkoholi ja nad väitsid, et see oleks väga ebaviisakas, kui ma neid ei prooviks ning ei hindaks, kelle valmistatud parim on. Järgmisel päeval ma palju tehtud ei saanud. Jõulud veetsin ühe õpilase pere juures linnast väljas, seal sain kuulata külanoormehi, kes rahvarõivas kodusid läbi käisid ja laulsid. Mekkisin kohalikke roogi ja ka kitsejuustu, mis oli äärmiselt värske, kuna kitse võis päeval külatänaval jalutamas kohata."

Iisrael

"Iisrael on riik, mis on andnud mulle võimaluse kõige rohkem traditsioone kogeda. Ühel detsembri pärastlõunal istusin täis pangasaalis ja ootasin, et saaksin oma üüri ära maksta. Äkitselt vaatan üles telefoniekraanilt ja näen, kuidas nii kliendid kui ka tellerid püsti tõusevad ja minema lähevad, saal on praktiliselt tühi. Segaduses läksin siis ka vaatama, mis toimub ja tuli meelde, et Hanuka ajal süüdatakse küünal päikeseloojangul, see oli moment, mida kõik austasid. Seejärel jagas pank kõigile soovijatele tasuta sufganiyot'e — praetud, magusaid saiakesi, peaaegu nagu doughnut, kuid sellel on tähtis sümboolne roll.

Olen täisealiseks saades alati käinud doonoriks, seda ka Iisraelis. Internetis leidsin kogu vajaliku info, jõudsin mitmekorruselise kivimaja ülemisele korrusele, mis tundus tühi. Ühes ruumis põles tuli ja olid mitmed lamamistoolid. Anti kätte pikk küsimustik heebrea keeles, küsisin, ega neil tõlget ei ole. Kuskilt kapist leiti tõlge, aga kuna küsimused jooksid paremalt vasakule ja tõlge teistpidi, siis ei olnud ma kindel, kas suutsin igale küsimusele adekvaatselt vastata. Samas olid kõik sõbralikud, veri sai antud, mahla sai ja jälle ühe kogemuse võrra rikkam. Lisaks oli süda rahul, et sain natuke nii-öelda tagasi anda ka külalisena selles riigis."

Igas riigis sealses keeles

Need kümme aastat välismaal ei tähendanud Sabina jaoks vaid inglise keeles suhtlemist, sest ta elas igas riigis väiksemates kohtades, kus tuli juba olude sunnil kohalikku keelt õppida: „Inglise ja saksa keel on mul täiesti ladusad, aga hakkama saan ka bulgaaria keelega, kus mul oli väga tore keeleõpetaja. Fun fact, mu sealses kodulinnas oli 180 000 elaniku kohta neli välismaalast (koos minuga), me kõik teadsime üksteist, sest kohalikud rääkisid, et „oh, sina oled välismaalane, ma tean veel üht”. Poe järjekorras koputati õlale, et välismaalasele „tere” öelda jne. Seepärast ei olnud seal ka bulgaaria keele õpetajat kui sellist, selle asemel käisin eratunde võtmas kohaliku inglise keele õpetaja juures. Midagi on meeles ka tšehhi ja kreeka keeltes.”

Harjumused uude riiki kolimisel

Uude riiki kolides kujunes kiirelt välja teatav harjumus: „Jõudsin uude kohta ning teadsin, et vajan SIM-kaarti, esimeseks õhtuks süüa ja juua, pean teada andma, et jõudsin ilusti kohale. Toa jagatud korteris sain Interneti teel esimesteks nädalateks juba ette organiseerida. Miinuseks oli teadmine, et uus koht on järjekordne projektitöö ja kogu elu peab kohvrisse mahtuma — juuri ei saanud kuhugi ajada. Kleepisin toaseinale paar pilti sõpradest ja postkaarte, mis reisidelt kogunenud olid, see andis kodusema tunde. Elukohti kogunes selle aja jooksul kahe tosina ringis.” Kuigi harjumus oli üks, siis tõid kõik need erinevad riigid temas midagi uut välja ja ta oli kõikides kohtades natukene erinev.

Tänaseks päevaks ei ole Sabinal mingit probleemi sirutada esimesena käsi välja, end tutvustada ja rääkida vabalt väga erinevate inimtüüpidega: „Sellist julgust on tarvis, sest sina oled külaline teise inimese riigis ning tema ei pea esimest sammu tegema. Kui sina tahad tutvuda, siis sina pead alustama!” Sabina soovitab välismaal suhelda nii kohalike kui ka välismaalastega — nii saab ühelt poolt kohalikku eluolu tundma, kuid teisalt jagada kogemusi kohanemisega. Lisaks saab nii oma sotsiaalset võrgustikku oluliselt laiemaks!

Tagasi Eestis

„Kümme aastat on päris pikk aeg noore inimese jaoks ja ühel hetkel ei näinud ma enam eesmärki, miks ma niimoodi elan. Nõnda kandideerisin meie suurde ükssarvikusse Transferwise’i (uue nimega Wise) ja esimesed poolteist aastat Eestis töötasingi seal.” Tänaseks on Sabina Eestis olnud juba mitu aastat, aga naljatab, et ta ikka veel harjub siin: „Algus oli raske, sest kui mina ära läksin, siis oli Skype just tehtud, aga tagasi tulles ei olnud mul ID-kaartigi ja ma ei teadnud, mida sellega kõik teha saab! Ma ei olnud kunagi ühtegi digiallkirja andnud. PPA-s küsisin, kas neil mingit brošüüri on, et ma teada saaksin, mida edasi teha?”

Ta kirjeldab, et rohkelt oli selliseid väikeseid küsimusi, mida keegi kusagil ei ütle, aga küsida justkui samuti ei saa, sest neid asju peaks ju teadma, eriti kui sa keelt räägid ladusalt. Kuigi tänaseks on ta enda arvates juba piisavalt sisse sulandunud, siis on see sellegipoolest jätkuvalt ka protsess. „Ma lähenesin Eestisse tagasi tulemisele nagu see on järjekordsesse välisriiki kolimisele, kuid mul kulus kaks aastat enne, kui ma tegin endale Selveri kliendikaardi, sest mulle ei meeldi end siduda asjadega. Natuke rohkem läks aega dekoratiivpadja ostmiseks, sest olles kogu elu elanud nii, et kõik peab ühte kohvrisse mahtuma, siis miks sa peaksid endale ostma midagi nii mõttetut? Selline mõttemaailm on aeglane muutuma, isegi kui ma olen kusagil geograafiliselt paikne,” võtab Sabina Eestisse kolimise kokku.

Kuula Sabina seiklustest pikemalt Erasmuse taskuhäälingust — SIIT!

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.erasmuspluss.ee.

Jaga
Kommentaarid