Kindlasti on vaja rajada taristu, mis arvestaks kergliiklejate hulga suurenemist. Linnadesse on vaja rohkem ja avaramaid kõnni- ja kergliiklusteid. Need peavad olema kõrgete äärekivideta, keset teed olevate laternapostideta, liiklusmärkideta ja muude takistusteta. Paraku kõike seda juba tänavu suveks ei saa, eriti arvestades tõsiasja, et Tallinn pole juba neli aastat suutnud või tahtnud oma rattastrateegiat niimoodi ellu viia, nagu oleks pidanud.

Ajutise lahendusena katsetas Tallinn möödunud aastal südalinnas ühissõidukite ja jalgrataste ühisradasid, aga see lahendus oli halb ega meeldinud kellelegi. Tänavu võiks pealinn olla julgem ja anda mõned tavaliselt autode käsutuses olevad sõidurajad tervenisti kergliiklejatele, nagu osa Euroopa linnu on koroonapandeemia ajal teinud.

Mida rohkem inimesi vahetab auto ratta vastu, seda parem. Ent taristu ja sõiduoskused ei tohi sellest maha jääda.

Üksnes taristu parandamisega siiski kergliiklusõnnetusi ära hoida ei saa. Paljudes õnnetustes pole süüdi autojuhid, vaid kergliiklejate vähene sõiduoskus ning hoolimatu suhtumine iseendasse ja teistesse. Mõnikord on selle põhjus elementaarse liikluskultuuri puudumine, teinekord ei arvestata sõiduvahendit juhtides lihtsate füüsikaseadustega. Eriti torkab see silma elektriliste sõiduriistade puhul, sest nendega suudab igaüks üles võtta kiiruse, millega ta keerulisemas olukorras – ootamatu vajadus järsult pidurdada või pöörata – enam toime ei tule. Sõitmist on vaja harjutada ja liikluskultuuri tuleb õppida. Ei tohiks ka unustada, et jalgratta või elektritõukeratta joobnuna juhtimine pole andestatavam seadusrikkumine kui purjuspäi autorooli istumine. Mõlemal juhul olete ohtlik nii iseendale kui ka teistele.

Üldiselt on elektritõukerattad ja muud kergliiklusvahendid teedele väga teretulnud. Nad vajavad palju vähem linnaruumi kui autod ja saastavad seda samuti vähem. Mida rohkem inimesi auto jalg- või tõukeratta vastu vahetab, seda parem. Ent teedetaristu ja sõiduoskused ei tohi sellest muutusest maha jääda.