Üldjuhul tekib inimestel vajadus võtta kodulaenu kolmel erineval eluetapil. Esimesena juhtub see siis, kui noore elluastujana on tarvis soetada oma esimene päris eluase. Siis vaadatakse enamasti ringi linnades ja kodu ostetakse võimalikult keskuste lähedale ning huvi on pigem väiksemate elupindade vastu. Teiseks vajatakse kodulaenu enamasti siis, kui perre sünnivad lapsed ja eluruumi on juurde vaja. Siis muutub sageli ka kodu asukoht, sest kesklinn ei pruugi olla enam nii atraktiivne keskkond laste kasvatamiseks. Kolmas kord mõeldakse kodu vahetamisele tavaliselt siis, kui lapsed on juba täiskasvanuks saanud ja eraldi elama asunud. Siis ostetakse endale sageli taas väiksem eluase, et lapsi aidata ja neile võimalusel oma esimene kodu soetada. Kolmandas etapis võib eluaseme vahetus sageli päevakorda tekkida ka lahutuse tõttu.

Seega, kodulaenu ei võeta vaid üks kord elus ja mida hilisemas vanuses seda tehakse, seda teravam on küsimus, kui pikaks ajaks pank laenu annab. Seda on tähtis teada, sest kodulaenu summa ja laenu pikkus mõjutavad tuntavalt igakuiste tagasimaksete suurust.

Seatud piirang

Üldjuhul on pangad seadnud kodulaenu saajate vanusepiiri 21 ja 75 aasta vahele, mis tähendab, et laenuvõtja ei või olla noorem kui 21-aastane ning laenu lõppedes vanem kui 75-aastane.
Selline praktika on turul olnud juba paar aastakümmet ja siin on olnud suunanäitajaks keskmiselt elatud aastate statistika. Statistikaameti andmetel oli 2020. aastal Eesti elanike oodatav eluiga sünnimomendil 78,8 aastat. Kuigi 2020. aastal oodatav eluiga veidi vähenes, on see olnud siiski pidevas kasvutrendis. Samas on tervena elatud aastate arv viimasel kümnendil üsna muutumatuna püsinud.

Kui vanusepiir kas alt või ülevalt vastu tuleb, aga kodulaenu oleks ühel või teisel põhjusel siiski vaja, on igal juhul soovitatav nõu pidada eri pankade laenuhalduritega. Näiteks Coop Pank annab kodulaenu ka noorematele kui 21-aastastele, kui neil on olemas püsiv töökoht ja piisav sissetulek, sest võimalus on kasvõi ajutiselt lepingusse kaasata ka ema-isa või vanavanemad ning nii ka panga silmis riske maandada.

Mis saab aga hilisemas vanuses?

Niisamuti saab pensionär pikendada laenulepingu tähtaega sellega, et kaasab lepingusse poja, tütre või noorema elukaaslase. See tähendab, et kui näiteks 65-aastane küsib pangalt 20 aastaks kodulaenu, saab ta suure tõenäosusega automaatselt eitava vastasuse, sest laenu perioodi lõpuks oleks ta juba vanem kui 75-aastane. Ent kui nooremad pereliikmed on nõus olema kaaslaenu saajad, tasub igal juhul võtta ühendust laenuhalduriga, et vajadusi ja võimalusi täpsemalt arutada.

Laenuvõtja peab alati ja igal juhul kõik laenuotsused enda jaoks põhjalikult ja kriitiliselt läbi mõtlema ning eriti oluliseks muutub see analüüs just vanemas eas. Tähtis on saada aus ülevaade sellest, millised on laenuvõtja tulevikuvarud ja maksevõime pensionile jäädes. Sellele aitavad vastata järgmised küsimused: kas laenuvõtjal on tahtmist ja jaksu tööga jätkata ka pensionil olles; millises seisus on tema pensionisambad; millised on alternatiivid puhuks, kui sissetulekud oluliselt vähenevad ja laenu ei suudeta enam teenindada; kas vajadusel ollakse valmis vahetama senine eluase väiksema ja odavama vastu või on olemas lisakinnisvara, mida saab häda korral realiseerida.

Need on olulised teemad, mida on soovitatav jagada nii laenuhalduriga kui ka oma täiskasvanud lastega, kes võivad suure tõenäosusega olla oma vanemate varade ja kohustuste pärijad. Kui kõik need aspektid korralikult ette läbi mõeldakse, siis on lihtsam ka panka veenda positiivse laenuotsuse tegemiseks pikemaks perioodiks, kui seda sätestavad panga kodulehel olevad tingimused.