Jüri Ratas: Eesti on valmis naispresidendiks
Teatavasti ei luba Eesti Vabariigi põhiseadus kedagi valida Vabariigi Presidendiks rohkem kui kaheks järjestikuseks ametiajaks. Seega tuleb meil 2016. aasta augustis valida Eestile uus riigipea. Parima võimaliku kandidaadi leidmiseks tuleb ühiskonnas juba aegsasti mõelda ja arutada, milline inimene presidendiks sobib. Kindlasti peab ta olema kompetentne, elukogenud ja väärikas ning ennekõike vastama rahva enamuse ootustele.
Loetletud kriteeriumitele lisaksin enda poolt veel ühe soovituse - järgmine Vabariigi President peaks olema naine. Kindlasti leiaksime ka sobivaid meeskandidaate, kuid on viimane aeg Eesti naisi senisest väärikamalt tunnustada. Tugevaid naispoliitikuid on meil küll palju, kuid seni pole Eestil olnud naispeaministrit ega naispresidenti. Samuti on naised proportsionaalselt tugevasti alaesindatud nii valitsuses kui ka parlamendis.
Mina toetan jätkuvalt presidendi otsevalimiste taastamist, ehk valimisõiguse andmist Eesti Vabariigi kodanikele. Kahjuks tänase parlamendi enamus ei nõustu minuga, nii et tõenäoliselt valib järgmise riigipea taaskord Riigikogu või valimiskogu. (Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste esindajatest moodustatav valimiskogu koguneb ainult siis, kui ükski kandidaat ei saavuta Riigikogus nõutavat kahekolmandikulist häälteenamust.)
Sõltumata sellest, milline institutsioon järgmise riigipea valib, peab otsus olema laiapõhjaline ja lähtuma Eesti pikaajalistest huvidest. Kindlasti ei tohi tegelik valik sündida erakondade tagatubades, avalikkusega arvestamata. Laadne lahendus ei oleks küpsele demokraatiale kohane ning ainult võõrandaks võimu rahvast. Võimalikud kandidaadid tuleb juba aegsasti inimestele välja pakkuda ning ühiskonnas läbi arutada. Teema tõstatajana teen siinkohal ise algust.
Minu hinnangul sobiks järgmiseks Eesti presidendiks näiteks mitmekordne minister ja Euroopa Parlamendi liige Siiri Oviir, kes on ühtlasi Eesti Naisliidu esinaine. Tugev kandidaat oleks kindlasti ka mais suure toetusega Euroopa Parlamenti valitud emeriitprofessor Marju Lauristin, kes oli teatavasti laulva revolutsiooni üks eestvedajaid. Samamoodi oleks Eesti kindlates kätes, kui meie riigipeaks valitaks rekordilised kümme aastat Riigikogu tööd juhtinud akadeemik Ene Ergma.
Ma ei tea, kas Siiri Oviiril, Marju Lauristinil või Ene Ergmal on reaalset huvi 2016. aastal presidendiks pürgida, kuid kahtlemata oleksid nad väga tugevad kandidaadid. Väärilisi valikuid on muidugi küll ja veel ka poliitikavälistes valdkondades. Näiteks Tartu Ülikooli riigiõiguse professor Ülle Madise.
Naispresidendi valimine oleks mitmes mõttes märgilise tähendusega, sest see aitaks Eesti ühiskonda tasakaalustada. Seeläbi annaksime selge signaali, et hindame naisi ja mehi võrdväärselt ning tõenäoliselt suunaks naispresident ka enam tähelepanu sotsiaalküsimustele. Olen alati rõhutanud, et presidendi roll ei tohi piirduda Eesti esindamisega välismaal, vaid tal tuleb anda oma panus ka siseriiklike valukohtade lahendamiseks.
Meie lähinaabrid on antud küsimuses Eestist selgelt edumeelsemad olnud. Kõik poliitikat jälgivad inimesed teavad Vaira Vīķe-Freibergat, kes valiti Läti presidendiks juba 1999. aastal. Rahva selgel toetusel jätkas ta ametis ka teist ametiaega kuni 2007. aastani. Samuti ei vaja eraldi tutvustamist Tarja Kaarina Halonen, kes oli Soome president aastatel 2000-2012. Mõnevõrra hiljem, täpsemalt 2009. aastal valis Leedu rahvas riigi esimeseks naispresidendiks Dalia Grybauskaitė. Käesoleva aasta 25. mail valiti Grybauskaitė tagasi teiseks ametiajaks.
Eesti järgmise riigipea valimiseni on küll veel aega, kuid alati on parem debatiga pigem varem alustada, kui tagantjärgi arutama hakata. Minu hinnangul võiksid kõik parlamendierakonnad ja ühiskond tervikuna juba täna sõlmida poliitikaülese kokkuleppe, et järgmiseks Vabariigi Presidendiks valitakse kõige tugevam naiskandidaat. Eesti riiki on mõlemal iseseisvusperioodil ning ka eksiilis juhtinud ainult mehed. On ülim aeg anda võimalus naistele.
