Kerttu Rakke: Eestlus, laulupidu ja tulevased põlved
Nõukogude ajal räägiti küll rohkem rahvakunsti ja töörahva traditsioonide elushoidmisest kui rahvuslusest, ent põhinimetaja neil massiüritustel on siiski olnud eestlus.
Jättes kõrvale iroonia – et mille poolest siis eestlane toredam olla on kui mõni teine rahvus – leian, et laulu- ja tantsupeod on rahvuse kandjana ning rahva meelsuse arendajana tõesti väga õnnestunud projekt. Kus mujal me unustaksime ära selle jubeda kadeduse, naabrist parem olla tahtmise või lihtsalt hukkamõistu, mis muidu nii igapäevane on? Külg külje kõrval laulda, tantsida ja/või esinejaid vaadata on ju tore, isegi siis, kui keegi trügib. Ja seda head tunnet jätkub mitmeks nädalaks.
Vahepeal kippus rahvustunne ära kaduma, aga siis pakuti rahvale tsirkuse pähe Pronkssõdurit. Nii rahvuslikku ja hingeminevat laulupidu, kui neli aastat tagasi, polegi vist olnud! Nõukogudeaegsed olid rohkem partisanisõja-sarnased, kus Lenini-laulude varjus eestlust hinges hoiti. Kui 1982. aasta koolinoorte laulupeol pärast peo ametlikku lõppu alustasid segakoorid uuesti „Mu isamaad”, oli ikka vägev tunne küll. Keelatud vili ja sinimustvalge hing!
Sel aastal ma ise laulupeol ei käinud. Samal põhjusel, miks ma pole seal juba kümme aastat käinud: ma lihtsalt ei salli suuri rahvamasse. Isegi superstaare, kes Eestis tuuritavad, käin vaatamas harva. Natuke jälgisin telekast, ja, mis seal salata – see mass mõjus ikka küll! Mõned pikemad valjemad noodid melanhoolses paatoslikus meloodias – ja juba see pisar silmanurgas oligi.
Mu tutvusringkonnas on aga palju suuri laulu- ja tantsupeofänne, kes igal peol ja iga ilmaga kohal on. Otsustasin seekord täiskasvanud kõrvale jätta ja uurida, mida arvavad tantsu- ja laulupeost noored.
Minu üllatuseks ei kuulnud ma üldse nii palju positiivset, kui olin oodanud. Enamik lapsi-noori kritiseeris kogu üritust. Küll ilma, küll korraldust. Padi oli palav ja tekk torkis, nagu kunagises multifilmis Mašast. Või, vabandust – tegemist on ju rahvusiku peoga – paha siga, mitu viga.
Kas on põhjus selles, et lapsed-noored näevad pidevalt vanemate vingumist ja võtavad sellest eeskuju? Vingumine on ju nii levinud, virisetakse küll valitsuse, ilma, rahapuuduse ja lihtsalt vingumise, vigisemise ja virisemise pärast. Kui mainisin, et aastakümneid tagasi sõideti laulupeole vankrites ja veoautokastides ning tšipsi ja koolajooke üldse polnudki, siis öeldi mulle „häh!” Sellise pirtsutamise valgel oli aga eriti karm vaadata tüüpe, kes laulsid paberilt maha. No ei ole need laulud ju nii rasked, et talv läbi harjutamise järel pähe ei jääks!
Kui uurisin lastelt-noortelt eestlaseks olemise tunnet, sain samamoodi vastu näppe: kes on patrioot, on seda niikuinii ja mingi koorislaulmine seda tühja koha pealt ei tekita. Ja mis see eestlus ja patriotism praegusel ajal olekski? Laulda on muidugi hea, aga õppima-töötama tahaks liigagi paljud minna välismaale. Vana kooli patriotism, kus hingejuurikas, hambad risti, paesesse pinnasesse suruti, enam ei võlu. Eufoorilised kõned eestlusest panevad vaid õlgu kehitama...
Leidsin, et oleksin pidanud tulevase põlvkonna tülitamata jätma: nüüd tundsin end äkitselt tõelise reliktina. Ja natuke oli häbi ka, sest kes muu kui minuvanuste ja vanemate põlvkond on noorte arvamuses rolli mänginud?