Need soovimatud ja möödapääsmatud venelased
Eestikeelses massimeedias eelistatakse tihtipeale nimetada siin elavaid mitte-eestlasi muulasteks, ilmselt selleks, et venelasi vähemalt alateadlikult kas või veidigi tõrjuda. Viimased aga moodustavad teatavasti totaalse enamuse nn muulaskonnast (u 25,7% Eesti elanikest).
Sajad tuhanded on lahkunud
Valmistudes tähistama iseseisvuse taaskehtestamise aastapäeva, meenuvad mulle ikka ja jälle paarikümne aasta tagused n-ö vene küsimuse lahendamise ettepanekud kõige erinevamate poliitiliste jõudude programmides või visioonides. Alates kõige radikaalsematest – kõik okupandid tuleb kõige kiiremas korras maalt välja kihutada –, kuni suhteliselt leebeteni. Muide, viimase kahekümne aastaga on Eestist lahkunud vähemalt 140 000 mitte-eestlast – suures osas muidugi venelased – ning iseenesest mõista eelkõige suunaga Venemaale. See arv ei ole sugugi väike ja hea hulk eestlasi tunneb saavutatu üle kindlasti head meelt.
Teisalt ilmnesid üheksakümnendate aastate keskpaigaks vägagi negatiivsed demograafilised tendentsid, mida laulva revolutsiooni eufoorias ei osatud või jällegi alateadlikult ei soovitudki karta: elanikkonna iibe üllatavalt kiire, võib öelda lausa drastiline vähenemine (eestlaste ning veel enam nn muulaste seas) ja inimeste emigreerumine.
Siin tõstatuski venelastega seonduv dilemma: ühelt poolt paistab arvuliselt kõvasti vähenenud mitte-eestlaste hulk olevat tublisti talutavam, teisalt peab enamik eestlastest seda vägagi mitmepalgelist kooslust ikkagi veel (potentsiaalselt) ähvardavalt suureks. Eriti pärast 2007. aasta aprillis sõjajärgse aja jaoks pretsedendituid ideoloogilis-etnilisi rahutusi Tallinnas. Analüüsides nii sotsioloogilisi monitooringuid kui ka enda selleteemalisi tähelepanekuid, julgen väita: vähemalt 60–70% eestlaskonnast soovib veel teatud osa nn muulaste jäädavat lahkumist. Reaalsuses tähendaks see uusi kümneid tuhandeid äraminejaid. Üks minu tuttavatest, analüütilise mõistusega kultuuriajakirjanik nimetab venelasi tõrjuvate eestlaste suhtarvuks lausa 80%.
Kas tahame siia neegreid?
Samas tõusevad väikeriigi ette mitmed eksistentsiaalsed probleemid: pensionäride hulga suurenemine ja jätkuv emigratsioon Eestist. Kusjuures juba lähitulevikus tekivad järgmised küsimused: kas siinsed inimesed (valdavas enamuses) üleüldse kujutavad endale ette Euroliidust või kolmandast maailmast tulevaid sõna otseses mõttes tõelisi, mitte tagasiulatuvalt tehtud immigrante? Näiteks Põhja-Aafrikast või Somaaliast. Kohalikud elanikud, rahvusest sõltumata, ei ole sugugi valmis neid sisemiselt aktsepteerima.
Siin ongi peidus põhimõtteline vastuolu. Lohutuseks mõned tõdemused.
Kõigepealt on siinsete mitte-eestlaste haridustase oluliselt kõrgem kui näiteks Saksamaal elavatel türklastel või Prantsusmaa araablastel. Nad osalevad Eesti ühiskondlikus elus palju mitmekülgsemalt. Kas nende võimeid osatakse ja tahetakse aga kasutada?
Kui veel meenutada, et Eesti vabariigi taastamisest (veel Nõukogude vägede kohaloleku ajal) võisid vabalt osa võtta kõik alalised tsiviilelanikud ja kanda selle eest ajaloolis-poliitilist vastutust, tekivad mul kohe mitmed ekskommunistide Mart Nuti (IRL) ja Igor Gräziniga (Reformierakond) seotud mõtted.
Lisaks olgu öeldud, et loomulikult peab säilima venekeelne riiklik gümnaasium ning vene keelel peaks olema kogu Põhja-Eestis teise ametliku keele staatus. Seda eelkõige Eesti arenguperspektiive silmas pidades.
