Iga Riigikogu koosseis on seisnud silmitsi küll erinevate, ent alati suurte ülesannetega. Tõsi, põhieesmärk on ikka üks ja seesama, nagu rahvas Põhiseadust vastu võttes otsustas:
kõikumatus usus ja vankumatus tahtes tuleb kindlustada ja arendada riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Pöördumatud reformid VII ja VIII Riigikogu ametiajal aastatel 1992-1999 tõstsid Eesti kiire arengu rajale. Tõsi, igale üksikisikule pole heaolu ja kindlustunde kasv olnud piisav, ent objektiivselt vaadates on meie areng olnud kiire. Võrdlus paljude meie toonaste saatusekaaslastega tõestab, et need valikud olid õiged.
Otsustajad maksid valikutega kaasnenud valu ja ebakindluse eest ajutise mainekao ja kehvemate valimistulemustega. Osad neist maksid kahjuks ka tervisega. See ongi riigimeeste saatus – suurimad neist leiavad harva tunnustust elu- või ametiajal. Nende saatus ongi suurus.
IX Riigikogu töö aastatel 1999-2003 viis Eesti Euroopa Liitu ja NATO-sse. Riigikogu X koosseis 2003-2007 harjutas kätte Euroopa Liidus olemisega seotud uued tööd. Järgmisel neliaastakul leidis XI Riigikogu tunnustust vääriva koostöötahte, et Eesti majanduskriisist välja tuua.
Kui vaatame äsja volitused maha pannud XII Riigikogu tegemisi, siis mis jääb selle kontole? Aeg näitab. Ehk läheb ajalukku see, et kodanike hääl hakkas üha jõulisemalt nõudma osalusõigust parlamendi igapäevatöös. Rahvakogu aitas selle hääle siia saali ja mingil määral seda ka kuulati. See on küpse ühiskonna tunnus.
Meenutan siin Eesti eelmisi rahvaesindusi ka põhjusel, et tähistame praegu üht järjekordset ületatud ekvaatorit. Enne okupatsiooni jõuti valida kuus Riigikogu koosseisu.
Head kaasteelised,
paraku tuleb Eesti praegust poliitilist kliimat iseloomustades möönda, et kõiksugust poliittehnoloogiat, halvas tähenduses populismi ja nahahoidmist on poliitikas liiga palju.
Liiga palju on ka ülemäärast ja mõnikord pahelist õigusloomet, riigieelarve koostamise muutmist bürokraatlikumaks ja jäigemaks, odava meeldida tahtmise lainel tehtud mõtlematuid otsuseid. Pean silmas ka vaidlemist asjade üle, mis vaidlust ei vääri, ja vaidlust väärivate asjade vaikset ärakoputamist.
Näiteks Eesti ruumilist arengut määrav, oluline ja pikaajalise mõjuga planeerimisseadus võeti pärast loidu arutelu vastu häältega 27 poolt ja 18 vastu. Samal ajal kihas avaliku arvamuse areen valdkonnaspetsialistide kriitikast. Ei, nad ei olnud senise olukorra säilitamise poolt ja muudatuste vastu. Vastupidi. Nad nõudsid põhimõttelist muutust paremuse poole.
Uus seadus seda aga ei taga. Ometi kulutati aastate vältel hulk maksumaksja rahastet töötunde, ekspertide aega ja energiat. Riigikogu võimuses oli õigusloomelisele asendustegevusele käsi ette panna, ent seda ei tehtud.
Loodan, et loodav valitsuskoalitsioon on üksmeelel: seadus on vahend, mitte eesmärk omaette. Seaduste kokku- ja lahku- või lihtsalt ümberkirjutamine inimeste muresid ei lahenda.
Head rahvaesindajad,
kui leiate, et enne teid on tehtud vigu, siis eeldage, et tegutseti siiski heas tahtmises. Ärge otsige süüdlasi, vaid tehke asjad korda.
Palun võtke elu pärisprobleemid ükshaaval ette ja otsige neile kõikide arvamust austades parimat lahendust. Selleks tuleb mu meelest senisest rohkem kuulata ja seejärel rohkem rääkida. Tuleb tuua erinevad huvid ja arusaamad siia, Riigikogu saali. Rahvaesindajaist ja nende valijaist lugupidavasse vaidlusesse. Tuleb väidelda, tuleb olla täpselt kursis valitsuse tegevusega, vajadusel küsida, ja teha kriitikat. Ikka nii nagu küpses riigis kohane, näidates, kuidas saaks paremini.
Seda, kuidas ei saa, ja mis võib halvasti minna, oskab öelda igaüks. Võistelgu parem mitu visiooni sellest, kuidas saab ja kuidas õnnestub.
Kõike seda tuleks rahvale mõistetavalt ka põhjendada. Ka kõige targem ja kõige õilsamate kavatsustega vastu võetud otsus võib variseda kehva seletuse tõttu. Kui mitmel korral nägime möödunud aastail just ebaõnnestunud kommunikatsiooni vilju? Olgu see korrakaitseseaduse või puuetega inimeste tööhõive teemal.
Austatav Riigikogu XIII koosseis,
teie ametiaega jääb mitme olulise reformi rakendamine. Puuetega inimeste tööellu toomine ja uus lastekaitseseadus on vaid mõned näited. Nimetan neid eraldi, sest just ühiskonna nõrgemad liikmed vajavad erilist kaitset, mitte loomulike hirmude täiendavat võimendamist.
Samuti, kust küll võeti arvamus, et kooseluseadus muudab kellelgi seksuaalset sättumust, viib paare lahku või kokku, või muudab tõsiasja, et ka väljaspool abielu kasvab väga palju lapsi? Riigi kohustus piirdugu võimaluste loomisega, et kõik saaksid oma erasuhteid mõistlikult korraldada.
Veelkord: miks omistada seadusele tähendust, mida sel kuidagi ei ole?
Töö Riigikogus mõõdab teist igaühe südametunnistust ja kodanikuvastutust. Ees ootab palju arutelusid, kus ei saa olla kohta sõnade loopimisele, partnerite provotseerimisele, eneseupitamisele, süüdimatut ratsutamist vandenõuteooriate seljas.
Piirileping Venemaaga ootab ratifitseerimist. Loodan südamest, et otsus ei jää päevapoliitilise punktinoppimise taha.
Meil on vaja üksmeelset, kogu ühiskonda hõlmavat riigikaitset. Tõhusat vastutegevust vaenulikule mõjutustegevusele. Riigikaitses vajame ka edaspidi tasakaalustatud otsuseprotsessi, mitte otsuste langetamist kiirustades kitsas ringis.
Rõhutan: Riigikogu liikmetel lasub vastutus hoida end kursis Eesti julgeolekuga seotud teemade ja rahvusvaheliste arengutega. Euroopa Liiduga. Infotehnoloogiaga. Rahvaesindaja huvi ei tohiks kohe raugeda, kui mingi teema või lahenduse ette on lisatud väike „e-“ või „i-“.
Ka need saadikud, kes ei ole asjaomastes komisjonides, peaksid Euroopa Liitu, julgeolekut ja e-riiki tähtsaks pidama. Riigikogu on ühtlasi ka Euroopa Liidu ja NATO liikme parlament.
Mu daamid ja härrad,
ma väga loodan, et riigihalduse ja kohaliku omavalitsuse ümberkorraldamine ei sumbu sellesse, mis on juba korduvalt olnud: uute komisjonide moodustamine, olukorra kaardistamine ning valdade täiendav võimekusanalüüs. Seda kõike oleme juba näinud. Me ju kõik mõistame sellise stsenaariumi tegelikku tähendust. See tähendab, et ka see parlamendikoosseis ja järjekordne valitsus midagi ette ei võta.
Riigi- ja haldusreformiks on aeg küps. Me teame, mis on valesti ja kus probleemid. Eesti riik peab oma rahvale pakkuma head elustandardit, rõhutama omapära, mitte püüdma saada mõne teise riigi klooniks. Peame hoiduma teiste vigadest ja kui soovite, neid isegi oma huvides ära kasutama. Sellega on kiire, tõeliselt kiire.
Ent lootust on. Seda peegeldas ka valimiseelne arutelu. Kõik erakonnad on lubanud need teemad käsile võtta. Eristada esmatähtsat mitte nii tähtsast, otsida just Eestile sobivaid lahendusi.
Mõtleme sellelegi, et milleks meile riik? Kas riik on haldusfirma, kes vaatab, et elekter majas, vesi kraanis, kas ukselukk peab ja kojamees ukseesise ära kasinud. Aga kas sellest tõesti piisab?
Täna tööd alustavat Riigikogu ja peagi ametisse astuvat valitsust ootab ränk töö. Ja üks suur pidu ka – Eesti Vabariigi ümmargune juubel.
2018. aasta esimesel poolel kannab Eesti Euroopa Liidu eesistujamaa kohustust. Seegi sunnib näitama, mida väike e-riik oma tragidust ja väledust kasutades suudab. Meie sihiks ei saa olla vaid selle vastutuskoorma all vastu pidamine. Meie kohus on kõigile nähtaval kujul panustada sisuliselt Euroopa Liidu tulevikku. See on suur töö, suur vastutus ja see töö ja vastutus algab teie kõigi jaoks hiljemalt praegu.
Küll ajalugu annab suurtele riigimeestele ja -naistele õiglase hinnangu. Kergekaalulised mängurid jäävad suure loo servaaladele.
Soovin teile julgust, tarkust ja headust, austatavad XIII Riigikogu liikmed.
