Urmas Espenberg: uue matriarhaadi ähvardavad visooonid
Õnnelik ideaal? Samas tundub, et asjad pole nii lihtsad kui esmapilgul näib ning õnnelikud ei ole paljud naised ega ka mehed. Aina rohkem räägitakse peagi saabuvast uuest matriarhaadist e naiste ülemvõimust
Arvamusi selle kohta on äärmiselt erinevaid. Küllaltki tõelähedane tundub seisukoht, et täielik sooline võrdsus, mis hetkel euroideoloogias väga populaarne, on kahjuks järjekordne sotsiaalne utoopia. Ahvatlevalt magus ideaal, ent läbinisti enesepetlik tõde, mille realiseerumine ülimalt küsitav. Esiteks ei saa naine ja mees kunagi täiesti võrdseks juba bioloogiliselt ja just see seabki asjale olulised, võimalik et isegi ületamatud piirid.
Mees on mees ja naine naine ning sinna pole midagi parata. Sood küll muutuvad ja kohanevad teineteisega aina enam, ent see on pigem sotsiaalne kui bioloogiline protsess. Hämmastav on see et euroideoloogia, mis varmas takka kiitma ja väärtustama homoseksuaalseid eripärasid, soovib ühtäkki mehe ja naise täiesti nivelleeerida?
Propageerides aina hoogsamalt soolise võrdsuse müüti ei ole välistatud ka sedavõrd tõsise vaakumi tekkimine, kus uus sooline korraldus ei ole suuteline kindlustama ühiskonna kestmist ja ollakse sunnitud pöörduma vanade äraproovitud mudelite juurde? Eks juhtunud midagi taolist ka ligi 70 aastat kestnud kommunismi ehitamisega, mille nurjumisel naasti “vana hea” turumajanduse manu. Kui naised, kellel on meeste üle domineerimiseks oma kindlad traditsioonilised hoovad (ilu ja kosmeetika, sarm, seksuaalsus, hoolivus, koduhoid ja lapsed), saavad enda kätte kogu võimu kõiges muus, tekib ilmselt selline olukord, kus mingist soolisest võrdsusest enam rääkida ei saa?
Mida õitsvam on naissoo edasine võidukäik, seda suurem on tegelikult meessoo jätkuv mandumine. Arusaam, et sooline võrdsus igal juhul üksnes rikastab ühiskonda on vaieldav. Kindlasti rikastab, ent ka nikastab. Elus ei saa olla nii, et kõik on korraga võitjad. Nii Öine vahtkond kui Jüri Liim, nii Keskerakond kui ka Reformierakond, nii eesti keel kui ka vene keel, nii Rock kui Kalev korvpallis. Võimalikud on vaid teatud kompromissid ja mõistmine kestmise nimel. Kui üks sugu on tõusuteel ja võidab, on teine paratamatult langustrendis ja kaotab. Isegi kui meessugu on oma sajanditepikkuse domineerimise eest tõepoolest revanži ära teeninud on tegemist ikkagi Phyrrose võiduga. Mõneti tundub, et feministid, kes kunagi olid progressiivsed soorevolutsionäärid ei saa enam aru, et võit on käes ja verivaenalne (mees) ammu pikali ja poolsurnud. Maaslamajat tümitatakse, aga aina edasi. Äkki aitaks juba? Mis kasu on õitsvast naissoost, kui tema kõrval pole enam endist väärikat ja tugevat meessugu? Ega enamus tavalisi naisigi selle üle väga hõiska. Mehed aga otsivad väljapääsu - osa lahkub välismaale, teine jagu käib lihtsalt alla. Naised kurdavad, et raske on leida tasemel partnereid püsisuheteks ja kooseluks. Alternatiiviks valitakse tihtilugu välismaa mees, aga seegi võib kaasa tuua pettumusi nii kultuurilises kui sotsiaal- majanduslik plaanis. Lisaks alandab selline käitumine eesti meest ja annab löögi meie perekonna jätkusuutlikuse pihta tervikuna. Tekib palju mõistmatust. Idee järgi peaksid naine ja mees olema liitlased ja partnerid nii töös, loomingus, pereelus kui ka seksis. On aga vihased konkurendid.
Olukord tööturul ja sissetulekutes.
Kuigi pidevalt räägitakse, et naised on Eesti tööturul tõrjutud ja saavad sama töö eest oluliselt vähem palka, ei paista see seisukoht päris tõene olevat. Vähemasti, midagi on siin viltu. Esiteks on paljudel erialadel valdav osa töötajaid vastupidi naised ja nii tõrjutakse hoopiski mehi. Teiseks võib olla tegu mingite vigadega arvutamise metoodikas (võrreldakse erinevate elukutsete palgatasemeid, sama töö puhul ei pöörata tähelepanu töötaja staažile, oskustele, väärtuslikkusele, jne.). Kui ise sotsioloogiliste uuringute köögipoolt ei teata, võibki asi arusaamatuks jääda. Meelde jääb vaid meedia poolt edastatatud põhisõnum – naisi kiusatakse taga ja punkt! Kuid kas asi ikka on nii must-valge?
Euroopa Liidu maades toimub feministide (viimased võivad olla ka mehed) ja naisametnike kaudu ühiskondliku teadvuse pidev survestamine avaliku arvamuse ja meedia kaudu, et kehtestada sooliste kvootide nõue nii töökohtadel kui poliitikas. See kõik on omakorda tihedalt põimunud turumajandusliku sunniga. Sotsialismi ajal jagus tööd nii naistele kui meestele ja soossuhetes ei tekkinud seetõttu nii teravat konflikti. Kõik pidid tööl käima ja laste eest hoolitsema, kuigi elu oli üsna kehv ja hall. Kapitalism ja tarbimisühiskond oma ahvatluste (laenud, majad, autod, välisreisid, glamuurne elu) ning riskidega (majanduskriisid, töö kaotamine, pidev rahanappus) asendas sotsialismiaegse tööl käimise (Savisaare sotsiaalsed töökohad praegu) tõelise töö tegemisega. See omakorda tekitas aga sõltumata soost alalise kroonilise tööpuuduse ning terava konkurentsi töökohtade pärast.
Olgu ettevõtja, parlament, riigiasutus, kool või haigla - kõik sooviksid parimat töötajat sõltumata soost, iga inimene aga vajab tööd eeskätt kui põhivajadust, õigust ning äraelamisvahendit. Paljud on sunnitud seda otsima välismaal, kus turg suurem, aga töötajaidki enam. Osades valdkondades, näiteks haridus, meditsiin, reisikorraldus, teenindus, meedia ja kultuur on mehed ammu vähemusse sattunud. Kas ei tuleks siis siin kehtestada hoopis teatud kvoote meeste tarvis, et suurendada nende osakaalu vastavates sektorites? Kõrgharidusega naisi on Eestis kordades rohkem kui mehi. Naisametnikke on palju, naised on üle võtmas firmade selliseid valdkondi nagu turundus, finants- ja personalijuhtimine (reklaamijuhid, PR-juhid, personalijuhid, raamatupidajad) Ainult rasked tööd (ehitamine, santehnika, keevitamine, transport, merendus, rasketööstus, jne.) on jätkuvalt meeste pärusamaa kurnates tervist ja nüristades vaimu. Ka ametid, kus tuleb taluda suurt närvipinget ja kanda olulist vastutust (tippjuhid), samuti omada palju head insenerimõtet või tehnilist kompetentsi on veel meeste käes.
Seoses sellega muutub oluliselt mehe roll ühiskonnas. Mees ei ole enam alati leivateenija, pere toitja ja katja, sest tihtipeale saab raha rohkem hoopis naine. Pere eelarve koosneb enamasti mõlema poole panusest, sest maksud ja liisingud tahavad maksmist. Mõnedele meestele käib see au pihta. Paljudel juhtudel on mees aga osalise töökoormusega või hoopiski töötu. Hulk mehi löövad käega ja lepivad oma väiksema rolliga nii tööl kui kodus. Osad heituvad, hakkavad jooma või distantseeruvad muul moel ühiskonnast käies alla. Sajandeid ühe või teise soo käes olnud eluvaldkonnad hägustuvad. Kui sugu täidab talle mitteomast rolli (naised rühmavad tööl käia, on tegevad poliitikas ja jõustruktuuirides, mehed aga hoiavad kodus lapsi) nõuab see üsna pikka ülemineku- ja harjumisperioodi. Ja kas sellest kõigest üldse asja saab?
Mida rohkem naisi poliitikasse tuleb seda väiksemaks muutub meeste reaalne võim ühiskonnas. Kas see on hea või halb on iseküsimus, aga fakt. Tõsi ta ju on, et naised toovad poliitikasse teatud positiivseid omadusi ja “pehmeid” väärtusi nagu alalhoidlikkuse, empaatia, sallivuse, hoolivuse, jne., kuid poliitikas on alati tarvis teatud hulka mehelikku tarkust, teotahet ja otsustavust. Meeste tõrjumine võimu juurest muudab riigi ja selle seadused pehmeks ning moraali feministlikuks. Kvootide süsteem on feministide peamine relv naiste võimu suurendamiseks ühiskonnas. Milliste tobedusteni see viib näitab meile ilmekalt Rootsis, Norras ja Soomes toimuv. Paljud nende riikide uued seadused on naiselikult ründavad ja samas kentsakad (näiteks karistus seksi ostmise eest, kvootide nõue firmades ja poliitikas). Kogu Lääne- Euroopa poliitika on muutunud hambutuks ja naiseslikult õrnaks ning see iseloomustab tegelikult kõiki peamisi ühiskondlikke hoiakuid, valdkondi ja protsesse nii seadusloomes kui päevapoliitikas. Olukorras, kus väljaspool Euroopat valitseb tuntav agressiivsus ja totalitarism, teeb see meie armsa kontinendi kergesti haavatavaks. Patriarhaalne islam ja bütsantslik Venemaa sõidavad homolembesest ja feministlikust Euroopast lihtsalt üle.
Pehmete naiselike väärtuste ja hinnangute üleküllus (kümned naisteajakirjad, portaalid ja telesaated versus miinimaalne hulk tõsist meestemeediat) ja domineerimine ühiskonnas, viib meheliku mõtteviisi naisestumisele. Nii mõnigi tark mees üritab iga hinna eest “naiste sõber” olla ja selline selgrootus kahandab meheliku ideoloogia mõju veelgi. Kõik naiselik ruulib ja müüb! Kogu äri ja turundus jooksevad samuti selle rütmis.
Naiste ilu (seda saab ilutööstuse abil veelgi suurendada), sarm ja veetlus annavad naistele konkurentsieelise kõikjal, populaarsust kogub soovahetus, levib lesbilisus ja maad võtab üleüldine roosa imalus. Isegi naistele meeldivad nüüd naised ja see kõik on ilmselge uue matriarhaadi tunnusmärk. Soorollide ühtlustumist ja positiivses mõttes lõimumist ei toimu – naised on selged võitjad ja mehed kaotajad. Uut tüüpi mehelikke naisi imetletakse, uut tüüpi naiselikke mehi aga pilgatakse. Leiab aset omapärane paradigma. Kui islamimades või Indias peetakse ilusamaks ja helgemaks sooks mehi ja meessugu (nad on riietatud valgesse, neid austatakse ja ülistatakse), siis õhtumaades naisi.
Perekond muutub matriarhaalseks ning kõik asjad keerlevad seal vaid naiste ja emade ümber, isegi juhtudel kui põhilise sissetuleku toob peresse endiselt mees. Lastegi puhul omavad mehed aina vähem sõnaõigust. Nende arvu, sünniaja, huvid ja elukutsed määrab enamasti naine. Eriti halb on olukord lahutuse puhul, kui seadus annab naistele nii lapsed kui enamuse varast. Mees muutub peres tahtmatult tuhvlialuseks või siis lihtsalt toredaks tüübiks, kelle peale lapsed saavad näpuga näidata “issi”. Hävineb monogaamia, mis oli meeste poolt toetatud vaid seni, kui oli vaja kindlaid tõendeid isaduse kohta. Kui isadus kaotab mõtte ja lapsi seostatakse eelkõige emadega, pole ka monogaamia meeste jaoks enam oluline. Kui aga üks sugu kahest monogaamiat ei toeta, on selle hukk paratamatu. Monogaamia kestab kuni jagub armastust, kui aga viimane möödub allub enamus inimesi looduse kutsele ja vabasuhetele. Monogaamial pole olulisi eeliseid vabasuhete ees. Abielu ei ole enam pop ja seda kinnitab suur 30-40 aastaste vallaliste hulk. Kui sõrmus ka sõrme pistetakse, siis üsna üürikeseks ajaks, mida näitab kõrge lahutuste protsent. Vabasuhted ja abordid on laialt levinud. Lapsed, kes kasvavad isata või nõrga sootu isaga ei omanda täisväärtuslikke soomudeleid ega suuda üles ehitada ka oma perekonda. Nii muutub problemaatiliseks ka valitsuste poolt planeeritav iibe positiivseks pööramise plaan.
Ka seksuaalsuhete algatamisel ja korraldamisel liigub juhtroll naiste kätte ning seegi mõjub meestele mitmeti. Ühest küljest on muidugi hea kui suhteturule ilmub suur hulk uut tüüpi seksikaid ja vabu naisi, kes ei näe igas suhtes kohustusi ja võtavad asju kergelt.
Aktiivsete vajadustega ise seksi otsiva naise kujund hävitab aga nii mõnegi mehe jaoks kujutluse naisest kui passiivsest, pühast, ja süütust olevusest! Teisest küljest on mehed sõltuvuses just nendesamade naiste otsustustest. Nüüd hakkavad partnereid valima eelkõige naised, mõelgu mehed seejuures mida tahes. Esialgu kompenseerib seda veel postsotsialismist johtuv vaesus ning suur vajadus raha ja sponsorluse järele, mis soodustab intiimteenuste (vahet pole kas prostituudi, noore armukese või abikaasa poolt) pakkumist. Ainult siin saab mees end veel pisut tähtsamalt tunda. Aga seegi on illusoorne, reaalne võim seksis libiseb naiste kätte, kes dikteerivad üsna täpselt - kellega, millal ja mil viisil vahekorras ollakse. Mehel jääb üle vaid nõus olla või edasi otsida.
Uuel soolisel korral oma plusse ja miinuseid, kuid mis peamine selle saabumine on suhteliselt paratamatu protsess. Ehk tema tulekut saab mõnevõrra pidurdada ja mahendada, kuid päris ära hoida pole seda enam võimalik. Olgem realistid džinn, mis kord pudelist välja pääsenud sinna tagasi minna ei taha. Ajalooratast ei saa tagasi pöörata, mis toimunud see toimunud. Suurt hulka naisi, kes on harjunud tööl käima ei saa enam koju leemekulpi liigutama saata. Neid ei ole võimalik tõrjuda parlamentidest ning muidki õigusi ja hüvesid ära võtta ei tule kõne allagi. Ja milleks? Sest mehed omakorda ei suudaks loobuda uut tüüpi aktiivsetest, tegusatest, töötavatest ja pere eelarvet toetavatest, seksuaalselt vabadest naistest, kes muudavad elu võrratult rikkamaks kui mahajäänud maade sookaaslastel. Küsimus on lihtsalt selles, kes täidab tühimiku kodus ja perekonnas? Üht-teist ju teha saaks ja tuleks, aga see vajaks laiemat ühiskondlikku debatti.
Kõigepealt tuleks üles ärgata! Soopoliitikas on käimas midagi väga olulist ja kui me selle kõik maha magame, võib olla juba lootusetult hilja. Me vajame uut ja tarka soopoliitikat. Femism tuleks hukka õista. Soolise võrdõiguslikkuse osakonnad eurotsooni sotsiaalministeeriumides tuleks asendada soolise planeerimise osakondadega ja need ei tohiks mingil juhul koosneda ainult naistest! Rohkem sugudevahelist mõistmist ja tihedat kaalutletud koostööd.
Ideoloogiliselt oleks ehk abi targast ja tasakaalustatud meestemeediast, mis
propageeriks uut tüüpi meest ja mehelikkust. Töörindel võiksid mehed vaatamata kõigele rabada pisut rohkem kui naised. Mis siis sellest halba on kui nad veidi rohkem teenivad - mees tahab ju pere ning naiste eest hoolitseda ja endiselt tähtis olla! Pingeliselt tööl käiv naine, ema, pruut, kallim – see on mehele suurem kaotus kui pingeliselt töötav mees naisele, kes tahab olla hoitud ja kaitstud. Ema ja naine on alati kodu ja pere hing, kuid naise aega pere seltsis tuleks rohkem väärtustada (emapalga näol seda ka juba tehakse). Mees on lastega enam seotud sotsiaalselt kui bioloogiliselt, kuid temagi peaks perega oluliselt rohkem olema. Seadusandluse kaudu tuleks sõnastada meeste tähtsus ja roll perekonnas ning tuua taas ausse isaduse mõiste (natuke seda samuti juba tehakse: Isadepäev, isapalk,jne.)
Naiste siirdumine karjääriellu ja poliitikasse annavad mehele uue võimaluse saada tagasi paremad positsioonid nii kodus kui suhetes lastega, kuid siin peaks mehed ise tublid olema.
Üks radikaalne lahendus mis pidurdaks matriarhaadi võidukäiku oleks see, kui lapsed igal juhul seadusega isadele kuuluks. Kas nad elaksid siis parajasti perekonnas, laste emaga või isaga on juba ise küsimus. Igal juhul tõstaks see meeste au ja väärikust ning mis peamine vastutust tuleva põlve ja rahvusliku kestmise ees. Poliitikas ja firmades tuleks igal juhul tagasi lükata sooliste kvootide süsteem, et jääks domineerima tugev mehelik alge segatuna teatud osa tarkade ja andekate naiste nõuga. Meil peab jätkuma südikust kõiki “eurolollusi” mitte järgi teha. Kõige raskem on nõu anda seksuaalsuhetes, sest loodus on keerukam kui loogika ja sugude vajadused erinevad. Rohkem mõistmist, armastust ja arusaamist teineteise soovidest, mis muud!
