Talvine aeg katab paljud veekogud jääkattega ning adrenaliinihuvilised ning libedasõitu harjutada soovijad kipuvad jääle. Samuti otsitakse välja lumesaanid ja ATVd millega on mõnus põldudel, heinamaadel ja metsa all kiiremaid ringe teha.

Maastikusõiduga tegeletakse aastaringselt, aga talv pakub siingi uusi võimalusi - külmunud maapinda mööda pääseb kohtadesse, kuhu suvel juurdepääs on takistatud.

Mõte on väga hea, aga et mitte keskkonda kahjustada ja seadusega pahuksisse sattuda, tuleks üle korrata ja meelde jätta maastikul sõitmise reeglid. Kõike on võimalik teha ka ametlikult ja korrektselt.

Sõidukiga talvel loodusesse

Liiklusseadus ütleb konkreetselt, et mootorsõidukiga võib väljaspool üldkasutatavaid teid sõita või seda seal parkida üksnes maaomaniku või -valdaja loal. Ranna ja kalda piiranguvööndis on mootorsõidukiga liiklemine looduskaitseseaduse kohaselt keelatud.

Maanteeameti liiklusekspert Villu Vane selgitab, et tee on seaduse kohaselt rajatis, mis on mõeldud mootorsõidukite liiklemiseks. “Seega jalgrada ei ole tee, sest ta ei ole rajatis ega mõeldud avalikuks mootorsõidukite liikluseks. Samamoodi ei ole tee kellegi poolt sisse sõidetud jäljed põllul, heinamaal või maastikul. Kindlasti ei ole tee ka metsaveotraktorite ja põllumajandusmasinate jäljed maastikul,” selgitab Vane.

LOE LISAKS:

Seega, tee on mootorsõidukite liikluseks mõeldud rajatis. Teelt väljumine on mootorsõidukitele seadustega keelatud. “Need reeglid kehtivad nii autode kui ka maastikusõidukite, lumesaanide kui ka mootorrataste kohta,” märgib Vane.

Mootorrataste, ATV-de, lumesaanide, maasturite, sõiduautode ja mistahes muude mootorsõidukitega tohib sõita ja parkida üksnes selleks ette nähtud teedel ja parklates, looduskaitsealadel kehtivad lisaks erinõuded.

Sõidukiga talvel veekogule

Meie kliimavöötmes paljud veekogud jäätuvad talviti ja seetõttu on võimalik autodega ka veekogudele minna. Kuid see võimalus ei tähenda, et veekogudesse muust loodusest kuidagi erinevalt suhtuma peaks. Vastupidi - ka veekogudele ei tohi vaikimisi mootorsõidukitega minna.

PPA juhtivkorrakaitseametnik Kalmer Tikerpe ütleb, et nagu väljaspool teid ja parklaid maastikul liikumiseks, peab ka jäätunud veekogul sõitmiseks olema selle valdaja või omaniku luba.

“Järvedele, jõgedele ja merejääle minekuks on reeglina loaandjaks kohalik omavalitsus,” tuletab Tikerpe meelde.

“Turvalisem on jääl sõita organiseeritud ürituste raames, kus on tagatud turvalisus ja seatud ja täidetud turvanõuded - korraldaja peab jälgima, et jääpaksus oleks piisav ja korraga ei läheks jääle liiga palju sõidukeid.”

Veelgi turvalisem on aga harjutada libedasõitu näiteks Laitse Rallypark'i rajal. Ka maaomanikud rajavad oma maadele jää- ja lumeradasid. Sellekohast informatsiooni leiab autohuviliste foorumitest.

Loa andja vastutab

Juhtivkorrakaitseametniku sõnul tuleb ürituste korraldajal või jääle minekuks loa andjal mõelda ka sellele, et mida vähem inimesi on jääl sõitmise ajal korraga autos, seda vähem inimesi satub õnnetuse korral ohtu.

“Kui midagi juhtuma peaks, siis vastutab selle eest loa andja,” hoiatab Tikerpe.
“Selleks, et autoga jääle minna, peaks selle paksus olema umbes 22 cm. Jää paksus pole samas ainus jää tugevuse näitaja. Oluline on meeles pidada, et ilmaolud on muutlikud ja pealtnäha tugev jää võib osutuda nõrgaks näiteks veealuste allikate või vooluga kohtade juures, samuti kohtades kus taimestik ulatub läbi jää,” selgitab Tikerpe.

Veekogude jääl sõites tuleb meeles pidada, et õnnetuse korral võivad olla tagajärjed raskemad, kui lihtsalt varaline kahju. Jääle sõitmine on ohtlik. “Igal aastal vajub mõni sõiduk läbi jää ja palju inimesi on niimoodi ka uppunud,” lisab Villu Vane.

Maaomaniku luba on A ja O

Väljaspool teid ja parklaid mootorsõidukiga liikumiseks on alati vaja maaomaniku luba. Põhjuseid selliseks vajaduseks on mitmeid - asjaõigus ning keskkonnakaitse peamiselt.

Lisaks liiklusseadusele leiab siit seose ka asjaõigusseadusega, mis ütleb, et omand on püha ja puutumatu. Teise inimese omandit võib kasutada vaid omaniku nõusolekul.

“Keegi ju ei taha, et suvaline võõras tänavalt astub loata teise inimese koju või võtab luba küsimata kasutada mõne auto, jalgratta või muu asja. Eramaale sõitmine on sisuliselt sama asi,” selgitas Vane.

Nagu öeldud, on juriidika ainult üks pool. Mündi teine külg on see, et ainult maaomanik teab täpselt, mis on lume all. Seda nii põllul, heinamaal, metsas.

Villu Vane lisab, et samas ei pruugi tegelikult ka eramaa omanik looduskeskkonna asjus olla pädev luba andma. “Kui maa asub näiteks loodus- või maastikukaitsealal, siis kehtivad ennekõike looduskaitse nõuded,” räägib Vane.

Milleks piirangud?

Loodusfotograaf Val Rajasaar selgitab asja nii, et autos sõites või mootorrattal, maastikusõidukil või lumesaanil me tegelikult ei näe, mis sõiduki ratta alla jääb. “Väikesed taimed, loomad, õrn pinnas - igasuguse mootorsõiduki suur võimsus ja raske kaal lõhuvad loodusmaastikku,” sõnas Rajasaar.

Lisaks võib sõidukitest lekkida erinevaid vedelikke ning talvisel ajal on sõidukite põhja alla teedelt kogunenud soola. “Kui libedusetõrjeks kasutatava soola klombid pudenevad maastikusõiduki alt metsa alla, siis kahjustab see igal juhul sealset taimestikku ja rikub mulla tervist,” räägib Rajasaar.

LOE LISAKS:

Vähem tähtis ei ole ka loomade-lindude häirimine müraga. “Loomad on harjunud teedega ja teavad, kus need jooksevad ja mürisevad. Mootorsõidukitest tekkiv müra ajab loomad segadusse ja liikvele. Otsene häirimine on üks asi, aga ehmatusest jooksu aetud loom võib joosta pikalt, muuhulgas üle läheduses asuva sõidutee,” nimetab Val Rajasaar veel võimalikke ohte.

Hoolimatud rikuvad harrastajate mainet

Nagu paljude muude asjadega siin maailmas, rikub ka üks tilk tõrva terve poti mett. “Nii maastikusõitu, motokrossi kui ka jäärajasõitu harrastatakse professionaalsel tasemel ning klubilise tegevusena,” tuletab Val Rajasaar meelde.

Tema sõnul on erinevate harrastustega tegelevaid huvilisi koondavad klubid üldiselt korrektsed ning tegelevad oma harrastustega selleks ettenähtud kohtades. Tavaliselt teavad nad ka keskkonnanõudeid ning oskavad ümbritsevaga arvestada ja on vastutustundlikud.

“Kui keegi oma maastikusõidukiga või mootorrattaga kusagil laamendab ja lõhub, siis vaadatakse esimesena ikka nende otsa, kes selle harrastusega pidevalt tegelevad ning kui ühel hetkel kellegi mõõt täis saab, hakatakse ka korralikult käituvatele inimestele piiranguid seadma,” tõdeb Rajasaar.

Kus siis sõita?

RMK on mitmel pool avanud ametlikud maastikusõidurajad, kus saab seadusega pahuksisse minemata ja loodust rikkumata maastikusõitu harrastada ja sõiduki võimeid proovile panna.

Libedasõiduks on võimalused loonud Laitse Rallypark ning alati on võimalus mõne maaomanikuga kokku leppida tema maa kasutamises, sest väljaspool teid ja parklaid sõites ei kehti paljudele tuntud põhimõte - mis ei ole keelatud, on lubatud. Siin kehtib - mis pole lubatud, on keelatud.

Täpselt samad reeglid kehtivad igal aastaajal ning laienevad omaniku loa vajaduse osas muuhulgas ka näiteks kaubanduskeskuste parklatele, kus tihtipeale on viibimise luba antud liiklusmärgiga ja seotud kaubanduskeskuse lahtiolekuajaga.

Kokkuvõtteks: järgi seadust

Mitte ühelgi korrakaitseorganil ei ole midagi selle vastu, et inimesed libedasõitu harjutavad või oma hobidega tegelevad. Sekkuda tuleb aga siis, kui sellega maaomaniku õigusi rikutakse, kaaskodanikke häiritakse või keskkonda reostatakse.

Õige hõlma ei hakka keegi. Kui kihk maastikul sõita või jääl libistada on nii suur, et kuidagi muudmoodi ei saa, siis keegi ei keela natuke initsiatiivi üles näidata ja luua selleks korrektsed võimalused nii, et see kedagi ei häiri.

Meeles tuleb pidada, et see, kes midagi korraldab või millekski loa annab, vastutab alati, kui tema korraldatud ettevõtmisega seoses midagi juhtub.

LOE LISAKS:

Projekt valmib Delfi, Accelerista ja Maanteeameti koostöös.