Tartu legendaarseim kohvik

Tartule omasest aurast, vaimust ja atmosfäärist on palju räägitud ning võiks öelda, et sellest on isegi raamatuid kirjutatud. Ajaloo vägevat kohalolu on aga eriti tunda 1895. aastal rajatud Werneri kohvikus, mille asutaja Johann Werner ei loonud lihtsalt kohta, kus elu nautida, vaid pani aluse tõelisele Tartu pärandile. Täna on mul võimalus teha lähemalt tutvust praeguse kohviku juhataja Jaaniga, keda võiks pidada Werneri kohviku selle peatüki üheks peategelaseks.

Enne kui su tee sind siia tõi, oskad sa öelda, mis oli sinu elus see hetk, kui sa tundsid, et kohvik võib olla midagi enamat kui lihtsalt koht, kus süüa ja juua, nii nagu Tallinnas Maiasmokas on midagi enamat peidus?

No see on päris hea küsimus. Kui nüüd nii mõelda, siis minu esimene liigutavam kogemus oli 2005. aastal ehk 17 aastat tagasi ning ilmselt Viljandis. Grand Hotel Viljandi oli see koht. Seal olid valged lauad, veini- ja sigarikapid ja see jättis mulle väga sügava mulje. Siiski, huvitaval kombel ei läinud ma alguses üldse selle klassikalise suuna peale, ma läksin hoopis õppima Hiina köögikultuuri ja toiduvalmistamise tehnikaid, kuidas nad teevad pelmeene ja nuudleid ja muud sellist. Mis aga Maiasmokka puutub, siis see on hea näide. Siin Werneri kohvikus on ilmselt mitu põlvkonda oma esimesi kohvikuelamusi saanud ja see on väga ilus mõte, et ise käid lapsena ja siis tood oma lapsed siia. Sugugi ei ole võimatu ka see, et mõned, kes on käinud siin tudengina, tulevad siia hiljem õppejõuna.

Kui algselt sai see Aasia või Hiina suund võetud, kuidas juhtus siis nii, et sinna teele järsku hoopis Werner ilmus?

Ma olin algselt ühes teises restoranis kokana tööl, kus justkui jäi pisut midagi puudu. Aga seal üks töökaaslane soovitas mulle, et tema teab ühte ägedat kohta ja inimest, ning viis mind kokku ühe Werneri omanikuga, kelleks on Joel. Ja paari päeva pärast töötasin ma juba siin köögis. Sellega oligi säärane lugu, et Joel, Siim ja Rivo hakkasid siin Wernerit natuke uuendama ja taastama ning koogid olid nii head ja populaarsed, et jõudsid jaemüüki. Sellest sündis siis bränd nimega Gustav, millega ilmselt päris paljud juba tuttavad on.

Ja kuidas Tartu ning Werner sulle siis tunduvad, arvestades, et mõlemas on väga palju iseloomu ja ajalugu? Kas siia on kerge sisse sulanduda?

Hetkel on vist hästi läinud, sest Werner sai kultuurisõbra tiitli, seega ju siis on see suund, mis siin teeme, ikka õige. Mis aga sellesse legendaarsesse Tartu vaimu puutub, mul on see tunne tekkinud küll, et Tallinn on töötamise linn ja Tartu on elamise linn. Eriti kui ma võrdlen enda kogemust Tallinna Raekoja platsil ja siin. Kindlasti mängib Tartu ülikool ja tudengite suur hulk olulist rolli. Werneris käimine on nagu üle Kaarsilla minek, et seda kõik teevad ja see ei unune kunagi. Siin kõik tuksub sellises meeldivas ja rahulikus rütmis, millega kohanemine pole üldse raske.

Werneril on niivõrd pikk ajalugu, kuid paratamatult tuleb igal rindel peale palju uut. Kuidas teie poolt see otsustamine välja näeb, et millega kaasa minna ja millega mitte, et see identiteet kaduma ei läheks?

Loomulikult on muutus ka Werneri osa. Kui me räägime kasvõi piimast, siis viisteist aastat tagasi oligi kohvikus ainult üks klassikaline piim, täna on meil mandli-, kaera,- kookos- ja sojapiim. Samamoodi nagu üks hetk saabusid kõik need käsitööburgerid ja tänavatoit, nüüd on kõikvõimalikud saiakesed peale tulnud. Tartus oli Werner muide esimene koht, mis müüs matcha latte’t. See juhtus nii, et üks tuttav Inglismaal rääkis, et see lööb praegu laineid, ning võtsin siis meie varustajaga ühendust ja uurisin, kust seda saaks. Kohe saime selle menüüsse ka ning kõigile meeldis. Seega uued asjad ei pea hirmsad olema. Eks see käib ka Tartu kohta. Uusi asju ja inimesi tuleb peale ja see on loomulik. Kui muutust ei ole, siis jääb linn omadega kinni ning nagu me teame, siis seisvas tiigis vesi paremaks ei lähe.

Mis jook sulle Werneris kõige rohkem meeldib ja mida sa näiteks soovitaksid kohvivalikust?

Minu kõige lemmikumaks joogiks on ilmselt cappuccino. Ma joon päevas neid umbes neli või viis tükki ja mitte ainult maitse või energia jaoks, vaid ka selleks, et veenduda, et meil masin, oad ning kõik muu on täpselt nii, nagu peab.

Viimased aastad on olnud kohvikute ja restoranide jaoks üsna keerulised. Kuidas teil läinud on ning mis on tulevikus plaanis?

Praegu on jah väga huvitavad ajad olnud, kaks aastat koroonat ja siis tarneküsimused ning hinnatõus paistab igal rindel terendavat. Aga eks me jätkame ja leiame need lahendused. Keerulisi aegu on alati olnud ning kõik eelnevad Werneri kohviku pidajad on suutnud nendest läbi tulla ja seda pärandit säilitada. Werneri vanim juhataja Milvi Kivisikk on muide veel elus ja ta on praegu 91-aastane. Ta käis meil hiljuti siin oma perega söömas. Kohvikus on avatud näitus „Werner läbi aegade” ja sealt piltide pealt ta näitas, kus tema ja ta teised kaastöötajad peal on. Siis näedki, et igal ajal on oma nägu, aga see on ka kõigest üks peatükk paljudest. Ja ma kindlasti ei usu, et me Werneri suures loos viimasesse või isegi eelviimasesse peatükki oleme jõudnud.

Werneri hõng oli väga omanäoline ja jutuajamine Jaaniga mõnus ja soe. Läbi maitsva toidu ja imeliste küpsetiste või kohapealse atmosfääri (koos põneva näitusega „Werner läbi aegade”!) saab sarnase kogemuse osaliseks igaüks.