Te läksite Soome suursaadikuks pärast seda, kui Harri Tiido sellest kohast loobus, sest talle ei sobinud parasjagu ametis olnud valitsuse seisukohad. Aga teile, nagu ma aru saan, sobisid?
Töötasin 18 aastat kaitseministeeriumis. See on väga pikk aeg. Sellest viimased seitse ja pool aastast poliitika asekantslerina, oli päris keeruline töö. Gruusia sõda, Krimmi annekteerimine, Donbass. Siis tehti mulle ettepanek liikuda edasi juhtima NATO küberkaitsekeskust. See oli väga põnev, nagu pimedas külma vette hüppamine. Ei teadnud sellest palju, terve suve lugesin raamatuid, sügisel hakkasin pihta. See oli 2015. Selle järel tuli võimalus teha midagi täiesti teistsugust.
Saada kaitseuuringute keskuse juhiks.
Jällegi väga põnev. Sõnavabaduse piirid olid suured, enesetsensuuri tuli rakendada väga vähe, ainult lollusi ei tohtinud rääkida. Kolme aastaga, olles end lahti rääkinud ja välja kirjutanud, oli hea edasi liikuda. Taas tuli teha midagi täiesti teistsugust.
Härra Sakkov, palun, jõuame nüüd vastuse juurde.
Eesti riik on Eesti riik. Eestis kehtis, kehtib ja kehtib loodetavasti veel sadu aastaid põhiseaduslik kord, mida järgitakse ja mille raames tegutsetakse.
Selleks ajaks, kui te Soome jõudsite, oli minister Mart Helme jõudnud solvata juba nii Sanna Marinit kui Soome valitsust tervikuna. Teilt ei küsitud, mis hullumajavalitsus teil seal Eestis on, miks selliseid asju öeldakse?
Vaadake, mind saatis sinna president Kersti Kaljulaid. Ja teiseks, kas siis sellevõrra on siis Eesti ja Soome suhted vähem olulised? On isegi veel olulisemad – kui on öeldud midagi, mida ei peaks ütlema. Sellistel teemadel ei ole vaja suud pruukida, oled minister või ei ole. Nüüd, kus Soome on NATOga liitumas, on Eesti ja Soome suhted veelgi olulisemad.
Ikkagi, kuivõrd pidite klattima tollase valitsuse konkreetsete ministrite väljaütlemisi?
Need asjad ei ole sellised, et midagi tullakse ütlema. Need jätavad arme, mis paranevad pikema aja jooksul. Nendega tuleb pikalt tegeleda.
Kas need armid on paranenud?
Selles mõttes küll, et praegu on suhted ju hiilgavad.
Kuivõrd te peate Soomes veel midagi Venemaa ja NATO teemadel n-ö selgitama – või on pärast 24. veebruari kõik selge?
Soome avalik arvamus on viimase kolme kuu jooksul selgelt muutunud. NATO ja Venemaa asjus ei ole eriti midagi selgitada tarvis. Küll aga on Eestil praegu unikaalne võimalus aidata Soomel sujuvalt NATO liikmeks saada. Meile avanevad sõjalise koostöö uued perspektiivid, mida varem ei ole olnud ja millest 1930ndatel unistati.
Missugust tuge Soome meilt sellel teel ootab?
Mitte et Soome seda tingimata ootab, aga Eestil oleks üht-teist pakkuda. Näiteks näidata, kuidas olla NATOs uus edukas liikmesriik, kuidas enda jaoks olulisi asju läbi suruda, kuidas alliansi sees koalitsioone moodustada ja liitlastega töötada oma eesmärkide saavutamise nimel. Soome liitudes kahekordistub NATO piir Venemaaga.
Meil on Soomega paljust rääkida. Meil on nüüd #Putini abiga” õnnestunud lääne liitlastele selgitada, et see, mida me oleme aastaid rääkinud, on õige. Ja et see, mida me oleme aastaid ette pannud, on mõistlik.
Kuivõrd seda Soomes mõistetakse? Soome tipp-poliitikute retoorika on palju mahedam kui nt Kaja Kallase oma.
Ei ole loota avalikke arutelusid, mille käigus öeldaks, et Soome on seda või teist valesti teinud. Ajakirjanduses on selliseid küll ilmunud. Näiteks et Soomes arvati, et tuntakse Venemaad, kuid selle asemel projitseeriti tegelikult enda erandlikku olukorda Venemaale, ja et tegelikult tundis Venemaad hästi hoopis Eesti. No ei ole ju viisakas selliste ajaleheartiklitega vehkima minna, et näete, meil on õigus olnud. Meie hinnangud Venemaale on olnud realistlikud ja seetõttu ei ole Eesti ärimehed teinud suuri investeeringuid Venemaale. Soomel on päris palju investeeringuid vett vedama läinud.
Niinistö ikka helistab Putinile ja pärast tulevad pressiteated, et tegu oli tasakaaluka ja konstruktiivse jutuajamisega. Aga see peaks Putini ikka päris närvi ajama, et Soome NATOsse astub?
Eelmise aasta lõpus hakkasid Vene riigijuhid rääkima, et kõiges on süüdi NATO laienemine ja see peab lõppema. Siis hakkasid Soomes asjad liikuma, kuna Soome välispoliitilist ruumi hakati kitsendama. Viimase viieteistkümne aasta jooksul olid Soome riigijuhid endale alati jätnud valiku NATOsse astuda.
Niinistö helistas Putinile päev-paar pärast seda, kui Soome oli NATOsse astumise otsuse teinud. Niinistö helistas jõupositsioonilt. Et me oleme otsuse teinud ja informeerime sellest naaberriigi presidenti. Selle kõne eesmärk ei olnud leida vastust näiteks küsimusele, mida peaks Ukraina Venemaale andma. Kaja Kallas on rääkinud, et Putinile ei pea helistama, eelkõige sõja kontekstis. Kallas on öelnud, et kui Putinile helistatakse mingi lahenduse asjus Ukraina sõjas, siis antakse talle märku, et ta ei ole isoleeritud ja tal läheb hästi, sest lääs tahab sõda ära lõpetada. Ja nii saab Putin minna aina kaugemale ja kaugemale.
Minu meelest on õige anda Ukrainale seda abi, mida nad soovivad. Kõige kaugema suurtükitulega süsteeme, mis on olemas. Ja oodata, kuni Putin läänele helistab.
Te tahate öelda, et on suur vahe, kas helistab Niinistö või Macron?
Vahe seisneb selles, millest räägitakse. Ma ei tea Putini ja Macroni kõneluste sisu ja seetõttu ei tahaks ma seda avalikult hukka mõista. Olen aru saanud, et ta helistab Zelenskõi palvel.
Kui sõda algas ja avalik arvamus hakkas kiirelt NATOsse astumise poole kalduma, teinud kuuldavasti paljud soomlased nii lastele kui ka kassidele-koertele kiirelt passid ja valmistunud emigreerimiseks. Kas praegu ollakse mõnevõrra rahunenud?
Kõik need soomlased, keda mina tean, on sõjauudise pealt kapist vintpüssi välja otsinud ja hakanud seda õlitama, mitte kassile passi tegema. Soomlased on erakordselt rahulikud. Julgeolekuline mõtlemine on hästi arenenud. Soomes on viis ja pool miljonit elanikku, neljale miljonile on olemas pommivarjendid. Paljud toimivad praegu nt maa-aluste võrkpalliväljakutena, aga neid saab kiirelt varjenditeks ümber seada. Kui tuli teade, et venelased hõivasid Tšornobõli, osteti Lõuna-Soomes kõik jooditabletid ära. Soomlasi on lapsest peale harjutatud selliste asjade peale mõtlema: et kodus oleks sularaha, söögitagavara, patareidega laadija. Meil on riigikantselei ka aastaid kampaaniat teinud, et inimesed mõtleksid paarinädalase strateegilise tagavara paele, aga Soomes on selle teemaga tegeldud aastakümneid.
Türgi tahab kätt ette panna Soome ja Rootsi liitumisele NATO-ga. Mis Erdogani vaevab, millega see lugu võiks lõppeda?
Sellega, ma loodan, et Soome ja Rootsi saavad NATO liikmeks. NATO teeb otsuseid konsensuslikult, mis võimaldab laua ääres protestida. Ajalugu on näidanud, et Türgi on kindel ja oluline liitlane, kellel on mingid kindlad omad asjad, mida ajada. Praegu on Türgile Soomest rohkem pinnuks silmas Rootsi, eelkõige Rootsi toetus Põhja-Süüria kurdidele.
Relvamüügiteema ja teatud isikute väljaandmise küsimus on need kaks põhilist põhjust, mida on ette toodud. Missuguseid järeleandmisi on Soome nõus tegema?
Eeldan, et Soome ja Rootsi on valmis olulistel teemadel läbi rääkima. Inimeste väljaandmist ei ole Türgil realistlik loota.
Soome küsis julgeolekutagatisi, kuni NATOga liitumine pole veel jõustunud. Mida saadi ja mida veel oodatakse?
Soome tagatised on kirjas Washingtoni lepingu artikkel viies. Kõik, mis tuleb enne seda, on lihtsalt aseaine mõneks ajaks. Soome ja Suurbitannia on alla kirjutanud ühisele deklaratsioonile, mis ei ütle palju enamat kui seda, mis on kirjas Euroopa Liidu Lissaboni lepingus. Teineteisele lubati igasugust abi, sh sõjalist. Vahepeal on Suurbritanna Euroopa Liidust välja astunud. Mitmed Euroopa Liidu riigid on üle korranud, et nad toetavad Soomet ja Rootsit kriisides ja sõjaolukorras. Poola ja ka Põhjamaade peaministrid on sellekohaseid avaldusi teinud.
Ehk siis Soome on rahul, mitte mures?
Soome kaitseväes on mobilisatsiooni järel 280 000 relvastatud meest ja naist, kes on valmis riiki kaitsma. On väga moodne õhuvägi ja suur suurtükivägi. Soome on sõjaliselt väga hästi kaitstud. Rohkem on põhjust olnud muretseda Vene võimaliku hübriidmõjutustegevuse pärast.
Soome ekspresident Tarja Halonen ütles veel tänavu märtsis, et Eesti tahtis NATOsse ainult selle pärast, et oli harjunud nõukogudeaegse kollektiivkaitsega. See tõi muidugi meelde ka tema varasemad väljaütlemised, et meie siin kannatame posttraumaatilise stressi all. Kuidas mõtestatakse Soomes praegu Haloneni pärandit?
See tema viimane intervjuu pälvis Soomes ühest hukkamõistu. Halonen on jäänud Soome ajaloo lehekülgedele. Ajalooliste varjudega ei ole vaja tegeleda, pigem võiksime vaadata tulevikku. Muidugi tegeleb sellega Soome ajakirjandus ja ajaloouurijad. Arhiivide avanemine võtab veel natuke aega, sealt võib põnevaid asju välja tulla.
