UKRAINA EUROOPASSE | Kusti Salm: EL ärkas Ukraina sõjaliseks toetuseks, sest jäeti enne julgeolekuarutelu tuppa kutsumata

Putini alustatud sõda tõukas Euroopa Liitu kiirelt Ukraina relvaabiga tegelema ja ka enda kaitsevõimele mõtlema. Vanad dogmad on kõrvale jäetud.

Euroopas oli enne Kremli agressiooni algust Ukraina vastu kokkulepitud tööjaotus. NATO tegeles kaitse- ehk sõjaga seotud valmisolekuga. Euroopa Liit oli raskekaallaseks maailmas aga muudes valdkondades – majanduses, keskkonnaküsimustes või inimõiguste vallas. Kuid kolm kuud sõda on toonud suure muutuse. Ukraina sõjalist abistamist hakkas Euroopa poolt vedama hoopis Euroopa Liit, samuti tekkisid EL-is tõsised arutelud, kas ei peaks ka omalt poolt liikmesriikide julgeolekusse panustama. Kaitseministeeriumi kantsler Kusti Salm seletab Delfi erisaates „Ukraina Euroopasse“ kuidas vanad dogmad on tõesti kõrvale jäetud. Saatejuht on Raimo Poom.

Alustan ehk natuke ketserliku sissejuhatusega. Äsja toimud Davosis Maailma majandusfoorum ja seal esines Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba, kes väga kiitis, et küll on Euroopa Liit olnud tubli nende suure häda ajal ja andnud neile abi. Aga NATO on olnud nende jaoks pettumus. Ei taha tekitada siia kuskile vahele küüneviha, aga kuidas juhtus see, et EL on saanud kolme kuuga tõsiseks sõjaliseks abistajaks, mida ei oleks osanud küll varem oodata?

Eks keegi ei osanud seda sellisena oodata. Eks paljude leitselgi on selline diagnoos, mida minister Kuleba pani. Siin on aga oluline see, et NATO ei olegi mõeldud Ukraina ega teiste riikide abistamiseks. NATO on kollektiivkatse organisatsioon ja see, mis on kollektiivkaitse raames tehtud ja mis on kaalukate protsessidena käimas enne Madridi tippkohtumist, siis NATO fookus on seal. Kuidas NATO territooriumit kaitsta, et transatlantiline julgeolek oleks tagatud eile, täna ja ülehomme, üle horisondi.

Kuidas siis EL talveunest järsku ärkas, praktiliselt üleöö nagu ka Saksamaa jne? Eks see on sama funktsioon poliitilisest tellimusest. Kuna iga Euroopas elav inimene arvas, et midagi oleks vaja kohe ja suures mahus teha. Ja EL-i juhivad ikkagi poliitikud, ka Euroopa Komisjonis töötavad poliitikud. Siis nad haarasid sellest kinni ning nagu näha on ka väga kohmakas ja suured organisatsioonid võimelised liikuma väga kiiresti ja otsustavalt.

Kuidas Ukraina Euroopa liit Ukrainat sõjalise poole pealt aitab? Kõige suurem meede vist on huvitava nimega rahufond – mis asi see on, kust see üleöö tuli?

Võibolla ma üldse lähen selle teemaga mõned sammud tagasi. Te ise ka alustasite, et alati on nähtud EL-i ja NATO suhet null-summa mänguna. Et kui teeme EL-is sõjalist kaitset rohkem, siis see tuleb NATO arvelt. Nominaalselt on see ka tõsi, sest ega NATO-l ja EL-il oma vägesid ega oma kaitse-eelarvet ei ole ja see tuleb kõik riikide seest. Ühe asja ümberjagamisel uusi asju juurde ei tule.

Ka Eesti on aastaid seda meelt olnud, sest näeme, et Eesti ja Euroopa julgeoleku alustalaks on transatlantiline julgeolek ja kõik, mis puudutab tõsist sõjalist kaitset, kollektiivkaitset peab olema ühiselt tehtud NATO-s.

Pärast Brexitit see mõte on poliitilisest dogmaatilisusest ära lahtunud. Ehk ollakse valmis rohkem mõtlema selle peale. Tegelikult kogu transatlantilises debatis on alati olnud kokkulepe, et mingeid asju saab teha – saab kaitsetööstust arendada, innovatsiooni ja hankeid teha. Euroopa Liidus on ju üle kümne aasta olnud Euroopa lahingugrupp ja mingeid asju veel. Nüüd on need asjad rohkem lõkkele löönud.

Kui Eesti oli 2017. aastal EL-i eesistuja, siis lepiti kokku selline asi nagu Euroopa kaitsefond. Tänaseks on peaaegu 10 miljardi eurone pakett, kus EL paneb raha, et liikmesriigid saaksid kaitsetehnoloogiaid arendada. See avas mõttelise ukse sellele, et ka EL saaks kaitsega tegeleda ja teha seda nii, et ka britid ja ameeriklased ei tunneks, et kuidagi nende leivakotis sobratakse.

Selle asja tuules arendati välja ka Euroopa rahurahastu. Selle algne mõte polnud kedagi relvastada. Mõte oli ikkagi see, et tuua rahu, stabiilsust ja kõike muud. Peamiselt Euroopa lähiümbruses. Lõuna-Euroopa riigid muidugi nägid seda lähiümbrust Aafrikas, meie nägime rohkem idariike. Mõte oli, et seal oleks saanud arendada küberturvalisust, meditsiini jne

Ja nüüd me räägime laskemoonast, raskerelvadest. Kuidas need sinna sisse said?

Ma arvan, et see on selline hea asjade kokkulangevus. Kuna see skeem oli valmis mõeldud ja EL on lõpuks organisatsioon, kus liikmesriigid peavad lõpuks kokku leppima ja sellistes organisatsioonides on taasesitatavas vormides paberite järgi jätmine hästi tähtis, et oleks määrused ja regulatsioonid valmis tehtud, siis oli selge, et uut Ukraina abistamise mehhanismi poleks saanud üle nädalavahetuse välja mõelda. Siis võeti sobivalt asi, mis on juba kokku lepitud.

Ja läbi selle on EL tänaseks otsustanud Ukrainat kahe miljardi euro eest Ukrainat toetada.

Mehhanism töötab väga lihtsalt. Riigid annavad Ukrainale sõjalist abi vastavalt sellele, mida Ukraina on palunud, küsinud. Ja siis riigid saavad selle eest kompenseeritud, kui nad seda ise tahavad.

Miks sellisena see skeem välja mõeldi? On ju olnud ka kriitikat, et see raha ei lähe ju Ukrainasse vaid EL-i riikidele tagasi. Eks alguses oli probleem ja siiamaani on probleem, et eriti ei tahetud seda abi anda. Me ei räägi Eestist vaid teistest riikidest. Kuna oli siseriiklik küsimus, et kes ostab [abiks antud relvastuse] tagasi, kust see raha tuleb? Ja isegi kui öeldi valitsusest, et ju anname, siis otsus kergekäeliselt ei sündinud.

Aga vaja oli kiiresti. Ja siis see rahurahastu oli riiulist võtta ja tänaseks on see päris hästi tööle läinud. Ja ma arvan, et pooleteise miljardi euro eest abi Ukrainasse toonud.

Kas saab ka lähemalt öelda, et mida see raha on aidanud Ukrainasse viia? Alguses olid ju seal ka niisugused puterdused, kui hakati väga uhkelt rääkima hävituslennukite andmisest, kuid tuli välja, et see on natuke tundlik teema. Nüüdki, kui otsida, mis siis ega päris täpset pilti vist avalikult pole. Mida sealt on Ukraina saanud?

Eks see sama põhjus ongi, et ega eriti ei taheta rääkida. Kas operatsiooni julgeoleku pärast, et riigid ei saaks teada, mida ja mis teed pidi on Ukrainasse antud. Paljud riigid ei taha ka anda teada, et oleme surmavat relvastust Ukrainale andnud. Seal peab põhjus olema, miks osad riigid sellele vastu on.

Mis puudutab [Euroopa välispoliitika juhi Josep] Borrelli äpardust alguses, siis selle diagnoos täna sama, mis küsisite. Katsu nüüd ühe lausega kokku võtta, mis seda rahurahastut vaja on ja Borrell üritaski kokku võtta. Eks ta mõtles, et tavalisele Euroopa televaatajatele seostub sõjarelvadega paremini hävituslennuk ja eks ta siis oli seda kuskilt kuulnud, et äkki seda saab ka teha. Nii see väike äpardus juhtus.

Aga mis seal on? See on vastavalt Ukraina vajadustele ja siin pole mingit saladust, et ukrainlased on algusest peale küsinud laskemoona: tankitõrje, suurtüki laskemoona. Nad on küsinud raskerelvi, soomustehnikat ja seda kõike on selle kaudu antud.

Teame, et kui on tehtud tabeleid, et kes on Ukrainale suhteliselt oma riigi rikkusega andnud, siin Eesti on seal eesotsas. Eesti andis juba enne sõja algust koos Balti riikide, USA, Suurbritannia ja Poolaga Ukrainale varustust, mis läkski väga hädasti kohe vaja, et vastu pidada. Kas Eesti on ka sellest rahurahastust saanud hüvitist kuludele, mis oleme teinud seoses Ukraina abistamisega?

Alustan sellest, et Eesti ütles välja relvadega abistamise soovi juba Detsembris. Üle kahe kuu enne, kui sõda algas. Kuu aega hiljem, kui USA ja britid hakkasid luureinfot avalikkuse ette tilgutama [, et sõda on tulemas].

See arutelu, mis oli meil kaitseministeeriumi valitsemisala juhtkonnas oligi täpselt selliine, et praegu on hetk, kus tuleb esiteks Ukrainat relvadega toetada ja teiseks, mis on olulisem, peame saatma NATO ja EL-i partneritele sõnumi, et toetamine ajahetkel, kus ühest ruuporist kõlab see, et kohe hakkab sõda, ei ole enam see, et oleme mures mingi asja pärast või kutsume kokkuleppele, vaid toetus on see, et saadame reaalseid relvi. Ja seetõttu me selle päris kiiresti ka tegime, kriitikat oli üsna palju, ka siseriiklikult. Täna võime öelda, et see oli tark ja õige otsus, mis inspireeris ka paljusid teisi riike liigutama.

Just see fakt, et Eesti kui kõige väiksem riik – Montenegro ja Island on veel väiksemad küll NATO-s..

.. ja Luksemburg?

Luksemburgi osas SKP osas me juba võistleme ma arvan. Me anname suurusjärgu võrra rohkem kui teised.

See sõnum jõudis hästi kohale. Eriti hästi jõudis see kohale, kui USA juhtimisel tehti kuulus Ramsteini kohtumine, kus kutsuti kõik kaitseministrid kohale. See dünaamika töötas seal nii, et USA kaitseminister Austin küsis iga ministri käest, mis te teete? Ja see lauaring oli osavalt ja andekalt korraldatud, et jääks eriti hästi kõlama, et on mingid riigid, kes on väikesed ja andnud palju, ja on mingid riigid, eks on suured, aga andnud vähe. Tekkis grupisurve.

Tänaseks on see väga hästi mõjunud. Kui esimese kohtumise ajal olime nominaalterminites ehk miljonites, mis oleme andnud, siis tänaseks on see juba jõudnud 261 miljonini, siis toona olime viie suurema abistaja seas. Tänaseks oleme ma arvan sealt juba välja langemas. Nominaalis jõuavad teised juba järgi, inertsus töötab.

Nüüd jõudes küsimuseni, siis jah, me loomulikult kasutame seda võimalust ära, et varusid taastada. Aga ma ütlen nende varude kohta, et me pole kuidagi käitunud kauboidena ja ära andnud asju, mis meie iseseisvat kaitsevõimet otseselt mõjutaks. Oleme ära andud relvastust ladudest, mis pole otseselt üksustega seotud, mis on nö D-ešelon ehk üksustele jaotamata sõjaaja varud. Ehk oleme saanud seda lubada. Oleme teinud seda relvasüsteemide osas, mis pole meil põhirelvastuses välja arvatud Javelinid. Eesti kaitsevõime pole sellest dramaatiliselt kannatada saanud.

Kui minna natuke üldisemaks. Üks on Ukraina abistamise suund. Teiseks on näha olnud, et koos sõjaga EL-is on tekkinud selge fookus sellele, mida EL saaks teha, kus on selle roll, et liidu liikmetele – kellest paljud on NATO liikmed ja varsti on veel enam EL-i liikmeid NATO-s, kui Soome ja Rootsi ühinevad – rohkem teha ja panustada, et kaitsevõimed oleksid suuremad. On olnud üks paar tippkohtumist peale sõja algust, kus seda käsitleti. Mis nüüd edasi? Kas siit tuleb mingi arusaamine, et EL-il on midagi võimalik teha?

Täpsustan ühe asja veel, et kust see mobiliseeriv jõud on EL-is tulnud. Kui mäletame, siis detsembrikuus, kui Vene Föderatsioon saatis USA-le ja NATO-le neid kuulsaid kirju, nõudmisi, mis nad tahavad, et kõik teeksid, kuidas NATO tuleks kohe laiali saata jne.

Optika selle asja juures oli see, et mitte keegi ei soovinud rääkida EL-iga. Kui me nüüd vaatame EL-i juhtivaid inimesi seal, siis nende arusaam EL-i jõuõlast on see, et majanduslikult on tegemist absoluutse raskekaallasega, keskkonnaküsimustes absoluutse raskekaallasega, inimõiguste ja muudes küsimustest absoluutne globaalne raskekaallane. Kuid mis puudutab julgeolekut, siis ei kutsuta isegi tuppa. See mobiliseeris palju sellist kõrvalejäämise ängi, mis seadis selge ootuse, et nüüd tuleb midagi teha. Peame tegema midagi sellist, mis on arusaadavalt selline, mis Euroopa Liit kaitses lauale paneb.

Ümber selle tekkis konsensus, kus kõik said aru, et jätame aastakümneid vana dogmaatilise vaidluse kõrvale ja leiame need kohad, kus saaks teha.

Nüüd millega Komisjon on tegelenud ja nad tulid välja ka teatisega ning nädalate ja kuudega jõutake ka kristalliseerunud arusaamiseni, on see, et Euroopa Liit peab vaatama, kuidas kaitsesse rohkem raha pannakse. Kui me räägime kaitsesse raha panemisest, siis muidugi teevad seda riigid ise. Euroopa Liidu küsimus on selles, et kuidas nad saavad riike motiveerida selleks.

Igasugustes muudes valdkondades nagu autotööstuses, energiatööstuses on nad selleks igasuguseid programme välja mõelnud. Seal on hästi palju kogemust selles osas olemas. Kuidas riike motiveerida, kas maksta neile rohkem raha, teha rohkem ühsiprogramme või -hankeid. Lõppkokkuvõtted on see loomulikult see, et EL paneb mingi raha lauale, mille kohta ütleb, et näete, see on võimalus, mille võite saada, kuid selleks, et seda kätte saada, peate tegema üks-kaks-kolm asja.

Mis nendes mõtetes on mainitud ja Eesti on ka nendes mõtete kujundamisel aktiivselt kaasa rääkinud, on sama laskemoona küsimus. Üks asi on see, et Ukrainale on juba antud, peaks olema rohkem antud. Kuid seal on kohe välja tulnud probleem, et esiteks riikidel ei ole eriti. Suur probleem. Ja teine asi on ka see, et tööstus ei suuda seda ka piisava kiirusega toota.

Mõte on siis see, et El julgustab, tõukab tagant riike, et nad täidaksid oma varusid, et saaks Ukrainale rohkem anda. Ja teistpidi, kui riigid annavad nõudlussignaali ettevõtetele, siis ju need ettevõtted mõtlevad välja, kuidas kiiremini ja rohkem tootma hakata. Midagi selles valguses.

Teistpidi mõeldakse ka selle peale, et selgelt on Euroopas mingid võime puudujäägid. Oleme ka Eestis rääkinud õhutõrjest, raketikaitsest, igasugused luure ja laialdased sidevõimed. Prantslastele väga meeldib rääkida igasugustest kosmose ja sidevõimetest. See illustreerib ka Euroopa üksitegemise võimekust, suveräänsust. Üritatakse nuputada, et äkki saaks seal teha mingeid suuremaid ühisprogramme, mida motiveerib Euroopa ühisrahastus.

Loomulikult on tavapäraseid Euroopa ideid, mis minu hinnangul on pisut elukauged, mis näevad maailma toimimist päikesesüsteemina, kus keskel pole päike vaid Euroopa Komisjon ja selle ümber keerleb päike. On ka mingeid mõtteid, kuidas riigid peaksid hakkama kogu oma kaitset Euroopa Liidu ajama, mis pole realistlik. Rahvuslik julgeolek on ikka igale riigile väga ihulähedane.

Proovin lõpetuseks konkreetselt küsida – kas see, mis kirjeldasite raketi- ja õhutõrjest, siis kas see on põhimõtteliselt see idee, mille käis mõnda aega tagasi välja eelmine president Kersti Kaljulaid, et kui tahame saada balti riikidele head õhutõrjevõimekust, siis seal saaks EL kaasa rääkida pakkudes motiveerivat rahastust, et riigid teeksid ühiselt võimekuse, mida niikuinii oleks vaja teha, et see oleks parem regiooni peale ehk ühine?

Nüüd saame vahetada pooled. Enne küsisid lühidalt ja ma vastasin pikalt. Nüüd küsisid pikalt ja ma vastan lühidalt. Jah, see on põhimõtteliselt see mõte.

Saade valmimist toetab Euroopa Komisjon.