Isamaa sõnul saab koalitsioonilepingust ühemõtteliselt järeldada, et lasterikka pere toetustest astmeline väljumine peaks jõustuma koos teiste muudatustega juba uuest aastast.
Koalitsioonileppe kohaselt peaksid peretoetused tõusma, aga kõik need ei tõuse nii, nagu seal kirjas. Miks nii?
Leppe lahutamatuks osaks on ka valitsuse tegevuskava, mis kiideti heaks konsensuslikult. See, mida on võimalik teha 1. jaanuarist ning mis peab olema seotud eelarvega, peab saama tehtud veidi enne eelarve menetlemist. Seetõttu muudatused, mida sai kiiresti teha – esimese ja teise lapse toetuse tõus 60-lt 80 eurole, üksikvanema lapsetoetus 80 eurole, lasterikka pere toetused vastavalt laste arvule ja ennaktempos ka indekseerimine lasterikaste perede toetustele – see on selles eelnõus ja seda sai antud ajaraamis teha.
Lasterikka pere toetusest astmeline väljumine (kolmest lapsest vanema 24-aastaseks saamisel väheneb lasterikka pere toetus kolmandiku võrra, mitte ei lõpe otsa – toim) on nii õiguslikult kui ka tehniliselt keerukam ja me vajame rohkem aega. Kokkulepe on olnud, et hiljemalt detsembrikuus läheme selle eelnõuga valitsusse ja seejärel riigikokku.
Selle ajaraamiga ei ole Isamaa ega ka lasterikaste perede liit rahul. Kas on võimalik seda tähtaega ikkagi lähemale tuua?
Äärmiselt kahetsusväärne on kuulda, et lasterikaste perede liit on pettunud, sest juba 1. jaanuarist tõusevad toetused kolme kuni kuue lapsega perele enam kui 400 eurot. Seitsme ja enama lapsega pere toetused tõusevad pea 2000 euroni. Ausalt öeldes on mul kahju, kui sellest jõupingutusest, mida käesolev koalitsioon on teinud, saadakse aru sel viisil. Tõsi, üks mitmest meetmest viibib, aga see ei tähenda, et peaks tundma end halvasti või olema pettunud. Väga heldelt on appi tuldud ja sellist lastetoetuste süsteemi, kus lasterikkaid peresid nii heldelt toetatakse, Euroopas ei ole. Ma arvan, et Eesti on siin pioneer.
Kas koalitsiooniläbirääkimiste ajal tuli see viivitus ka teemaks? Kas Isamaa pahameel on praegu õigustatud ja kas nende üllatus on siiras?
Minu roll koalitsiooniläbirääkimiste juures oli taustamaterjalidega varustamine. Ma ei ole kunagi lubanud, et jõuame jõustada astmelist väljumist kiiremini kui 2025. aasta teises pooles. Ainuüksi IT-lahenduse väljatöötamine maksab miljon eurot, aga tehnilisi ja ka sisulisi küsimusi, mida lahendada, on terve hulk. Kasvõi olukord, kus lasterikka pere vanimad lapsed saavad ise vanemateks. Kes on siis seaduse subjekt? Kas me loeme teda uue perekonna lapsevanemaks või eelmise lapseks? Läbirääkimist ja kõiki osapooli rahuldavaid lahendusi vajavaid küsimusi on terve hulk.
Teine erimeelsus koalitsioonis on seotud üldhoolekande reformiga. Sotsid on lubanud avalikkusele, et hooldekodu koha saab edaspidi keskmise pensioni eest. Koalitsioonilepingus seda kirjas ei ole. Kas läheb ka sisuliseks aruteluks selle üle, kas reformiks ette nähtud 40 miljonit suurendada?
Täna arutatakse üldhoolekande reformi kava üle, mis pidi jõudma augustis sotsiaaldemokraatide ministri (tervise- ja tööminister Peep Peterson – toim) poolt esitatud memorandumina valitsusse. Ma jällegi ei näe erimeelsuste kohti, sest mõlemad partnerid, keda siin püütakse vastandada, ja kindlasti ka Isamaa, on seda meelt, et igal juhul tuleb vanemaealiste heaolu parandada. Üldhooldusteenus on peredele liiga kulukas. 80 protsenti ligi 100-miljonilisest käibest katab klient ja tema perekond. 40 miljonit on sinna väga suur leevendus. Riigieelarvest ei ole üldhooldusele sellist püsivat rahastust antud. Ükskõik, millisel viisil meil õnnestub see ära reguleerida. Kui õnnestub raha juurde saada, on see ainult hea, aga 40 miljonit on väga suur ressurss.
