KUULA | Lootust otsides. Kas Eesti lõpuks hoolib erilistest inimestest?
(124)Millal lõppes Eestis nõukaaegne hoolimatus? Miks ei olnud alles 20 aastat tagasi Eestis täit arusaama, kuidas üldse Eestis erivajadusega inimesi aidatakse? Mida õpetab 13-aastane puudega Viljandi tüdruk presidendile? (H)arutame sotsiaalministeeriumi kantsleri Maarjo Mändmaaga, kas ja mis on läinud õigesti. Ja mis veel pole.
Kuula saate „Kersti Kaljulaid (h)arutab“ avaosa:
Podcast'i aitas toimetada Aleksander Algo, helindas Lauri Närep.
Saade on osa Delfis ja Eesti Päevalehes ilmuva autorisarja „Kersti Kaljulaid (h)arutab“ esimese teema, Eesti vabariigi heaolupoliitika kajastusest. Vaatame koos tegijatega, kust me tuleme, kuhu oleme jõudnud ja jätame siis igale lugejale mõelda, kuhu nemad tahaksid edasi minna. Meie lood on meie inimeste lood ja pigem on nad rõõmsad näited, sest oleme osanud ja saanud aidata.
Autoriprojekti esimeses osas ilmusid veel:
Miks me seda sarja teeme?
Sest hea poliitika vajab kodu. Mis on kodu? Koht, kus meie enda poolt tehtu meid ümbritseb, pakkudes turvatunnet. Selline koht, kus me koos lähedastega vaidleme ja otsustame, mida me teeme järgmisel nädalavahetusel, aga ka järgmisel viiel aastal. Kodu on see vundament, millelt me oma homset ja ülehomset kasvatame.
Tänases Eesti vabariigis on hea poliitika kodutu. Puudub turvaline koht arutamaks, millist Eestit me tahame ja kuidas seda kõige paremini ehitada. Poliitikul ei olegi võimalust mõelda tagasi 30 aastale, hinnata saavutatut objektiivselt ja koos teistsuguse maailmavaatega inimestega arutada, mis me siis nüüd edasi teeme, et läheks veel paremaks.
Tal ei ole isegi võimalust öelda, et üldjoontes oleme ikkagi päris palju ka saavutanud, seda ehitatud vundamenti rahulikult kirjeldada või vaadelda, mida on tehtud õigesti ja mis vajaks kohendamist.
Nagu juba meie esimesest loost välja tuleb, on Eesti väga palju ära teinud, et olla päriselt heaoluriik. Selline, kus kõrge SKT inimese kohta väljendub ka hoolitsuses ühiskonna nõrgemate eest.
Vaadates otsa sellele, mis meil juba on, saame kavandada tulevikku. Poliitikaga, nagu eluga üldse, on see hea asi, et parema tulemuseni ei vii kunagi ainult üks tee. Vahel saame kiiresti ja kohe üksmeelselt aru, mida on vaja teha – lahkuda rublatsoonist või tagada koolikohustuse täitmine.
Aga isegi siis, kui eesmärki on lihtne kokku leppida, on palju erinevaid viise sinnapoole liikuda. Tavaliselt on ühiskonnale parim mingi kesktee, mis annab võimalikult võrdse võidu ja paneb võimalikult õiglase koorma meile kõikidele.
Tavaliselt ei ole hea poliitika selline, mis annab kõikidele ühiskonnas maksimaalse võidu ega koorma mitte kedagi.
Selline hea poliitika, kus ei räägita ainult toredatest ja lihtsatest, aga pikemas vaates ilmselt jätkusuutmatutest lahendustest, ongi täna kodutu. Meie pakume talle kodu.
Meile sobib, et inimestel on erinevad maailmavaated. Meile sobib, kui neil on pakkuda kümneid lahendusi selleks, et Eestist saaks parem Eesti. Meie kodus on kõigil sõnaõigus, arvamusvabadus ja võimalus oma ideede eest seista. Sest üht, eriti õiget ja eriti lihtsat teed ei ole olemas.
Kuidas neid häid otsuseid õieti varem on tehtud?
Hea poliitika on leidnud 30 aasta jooksul kodu erinevates ühiskonna nurkades. Põhiseaduse assambleest alustades. Riigikogu erinevates koosseisudes. Koalitsiooninõukogus. Valitsuse vabas vormis aruteludel, mida lisaks tseremoniaalsetele otsustamisistungitele alati peetakse. Ministeeriumide ametnike koosolekutel.
Meie esimeses podcast'is räägib Maarjo Mändmaa, kuidas sündis kaasaegne mõtlemine Eesti hoolekandepoliitikas, sai seaduseks ja kasvas päriselus.
Mina mäletan pensionireformi komitees, kuidas Lauri Lepik ja Veiko Tali aitasid Siim Kallast ja Eiki Nestorit ja mind Mart Laari esindajana, et meil oleks pensionisüsteemidest maailmas parim ülevaade ja rahandusministeeriumist parim analüüs otsustamiseks.
Ja ikkagi teadsime kõik, et otsustadeski ei ole meil kindlust, et meie eeldused paika peavad ja seetõttu need otsused üdini tulevikukindlad on. Õnneks saab alati ajas asju parandada ja ongi parandatud – rohkem investeerimisvabadust fondidele, konkurents ja kogunev mass on toonud alla teenustasud jne. Aga me keegi ei suutnud ette näha näiteks intressideta maailma, kus mingigi normaalse tootluse saavutamine vajas varasemast riskantsemaid investeeringuid.
Lauri ja Veiko olid aidanud juba mitmel varasemal valitsusel pensionireformi ette valmistada, oli selle tegemiseks eelarves varukohtigi otsitud ja leitud. Ja need leiud korra ka lihtlabaseks pensionitõusuks ära kulutatud nii, et reform jäi tegemata.
Siis ta tehti ja parandustega, millest häid oli ka Isamaa reformikavas, toimib siiani. Teise samba reformi ainus häda on tegelikult võimalus üldse kogumisest loobuda, muud muudatused olid ja on ka edaspidi teretulnud, sest kohandavad süsteemi pidevalt olevikuga ja natuke ka tulevikuga.
See viga juhtus, sest otsustajad ei kuulanud ühtegi spetsialisti, kuigi paljud oma abi pakkusid. Muudatus olnuks minimaalne – vaja oli säilitada kogumiskohustus. Poliitiline eesmärk saanuks täidetud vastutustundlikult. Inflatsioongi oleks olnud punktikese väiksem...
Maarjo räägitu ja minu kirjutatu on näited heast poliitikast. Seda tegid ametnikud, poliitikud, riigikogu ja koalitsiooninõukogu liikmed. Maarjo esimesel kantsleriajal aastatel 2002–2007 olid peaministrid Kallas, Parts ja Ansip. Nad kõik tegid seda head sotsiaalpoliitikat. AS-il Hoolekandeteenused aitasid areneda paljud sotsiaalministrid, linnapead ja vallavanemad, volikogude liikmed, korteriühistud ja asumiseltsid. Koos leiti lahendused, et erivajadusega inimesed leiaksid oma koha meie ühiskonnas.
Iga kord oli edu taga see, et hea poliitika leidis kuskil kodu. Turvalise keskkonna lahenduse otsimiseks. Üha sagedamini lähevad asjad valesti, sest loosung on tähtsam kui sisu ja poliitiline tahe trumpab analüüsi.
Lahendused, mis keerulisemad rahakülvist
Enne 2023. aasta valimisi tundub selle turvalise koduga tõsiseid probleeme olevat. Püüame seda siis ise pakkuda. Loome koduse õhkkonna – näitame, mida me oleme suutnud ära teha. Ja loodame, et meie pakutavas kodus ringi vaadates leidub palju neid, kes tahavad oma häid ideid parema Eesti nimel teistega arutada. Ikka nii, et see kodune, turvaline arutelukeskkond oleks alles. Et saaks teha keerulisele maailmale väärilisi valikuid.
Meie pakutud kodu ei ole muidugi nelja seinaga. Õnneks. Tahame mõjutada seda ruumi, kus Eestis poliitikat tehakse, õhkkonda ja arutamise viise.
Tahame olla toeks kõigi maailmavaadete eest seisvatele poliitikutele, kes otsivad ruumi päriselt arutada ja päriselt soovitada lahendusi, mis on keerulisemad kui rahakülv homse häältesaagi nimel. Keerulisemad kui pilked ja sõim valija tähelepanu hoidmiseks. Raskemad, kui tahaksime tunnistada. Sellised, mis ei tee meid kõiki kohe tänulikuks ega õnnelikuks.
Lubame hoolega hoida neid, kes meie kodust tuge tunnevad. Tere tulemast!
