Raha koguda on nii raske. Kui keegi kahtleb, proovige järele: minge vabatahtlikuna mõnele üritusele Toivo fondi heaks raha koguma. Olen paar korda käinud, kast annetusnumbritega käes, ja kutsunud inimesi ka paberraha kasti poetama. Ühel lauluväljakul peetud üritusel koos teistega tegutseda oli päris meeleolukas, aga kaubanduskeskuses, kus kõik voorivad suurte kaupa täis kärudega mööda, saab ennast korraks tunda nagu see klanitud müügimees, kes kindlustust ja telefoniliitumisi pakub ning kellest tuleb kindlasti kalapilgul mööduda, et jumala eest mingit vestlust ei algaks. Eestlane ei oska mugavalt „ei“ öelda, nii et see müüjat või ennast ei häiriks.

Siiski, kaubanduskeskuses kogusin ma rohkem raha – fond oli siis juba tuntud ning Toivo kirge ja panust imetlesid ka teised. Häid inimesi, kellele viieeurone telefonikõne liiga ei tee, on alati. Küll aga kostis päris mitmelt pahandamist: mul on maksud makstud, tervishoiuks peaks ju sealt raha saama, miks pean raha juurde panema? Sellele argumendile on raske vastu vaielda – jutt jumala õige. Me kõik maksame makse ja loodame, et kui häda meid tabab, hoolitseb raviarvete eest haigekassa.

Toivo on aastaid esitanud otsustajatele sama küsimust: kas ei võiks süsteemi muuta, nii et osa inimesi ei peaks oma ravi või elupäevade pikendust saama üksnes annetajate abil? Süsteem on keeruline, ka ühe ja sama ravimi ostu mõnel juhul haigekassa toetab, teisel mitte. Seda kõike muuta polegi Toivo võimuses, aktiivse lobitööga ta ei tegele ja suunab oma energia sinna, kus tema saab midagi teha: aidata neid, kes vajavad.

Haigestuvad tavalised inimesed, ravimisummad on kosmilised ja nii jäädakse valiku ette: maksa või sure. Kalleim ravi maksab Eestis praegu 50 000 eurot kuus. Kujutlege: päev teie elu maksab 1700 eurot! Keskmine toetus, mida haigetele makstakse, on 6000 eurot kuus.

Haigestuvad tavalised inimesed, ravimisummad on kosmilised ja nii jäädakse valiku ette: maksa või sure.

Ravi eest maksavad ka haiged ise. Näiteks nn odavama otsa vähiravimi, lenvatiniib 10 mg tabletid hoiavad vaos Saaremaa mehe Olari Kolgi kopsuvähki. Kolme kuu ravimivaru hind on 8000 eurot. Ta maksab selle eest osaliselt ka ise. Oma intervjuus rääkis Kolk mulle, et teda ei masendagi haigus, vaid see, et nüüd, kui endal on vaja võimalikult palju raha teenida, et ravimi eest maksta, seab tervis piirid. „Raske oli leppida sellega, et just tööl ei suutnud enam endast sellist panust anda nagu enne, ja see tekitas küll paha tunde. Nüüd olen sellega leppinud, aga eks vahel ikka mõjuta see enesetunnet. Eks see praegune positiivsus tule sellest, et tabletid on pahalase magama pannud ja iga uus päev on just tänu nende tablettidele kingitus.“

Toome aasta viimastel nädalatel Delfi Meedia väljaannetes lugejateni vähiraviteemalisi lugusid. Tänases LP-s räägib oma kogemusest endine tipptreener Anu Karavajeva. Peagi taaskohtume ka „väikse“ Annabeliga, kes sai kuus aastat tagasi elupäästvat neuroblastoomiravi. Annabel on nüüd juba suur ja on lootust, et viis aastat tagasi läbitud ravi on aidanud tal täiesti terveks saada. Hoidke alt, ta tahab presidendiks saada! Kohtume vabatahtlikega ja selgitame ka, miks maksavad need ravimid nii palju.

On selge, et kõigil ei jagu annetamiseks raha ja kõik ei peagi annetama. Tänavune aasta on olnud fondile raske: inflatsioon teeb oma töö ja abivajajaid on ka muudel rinnetel palju. Kel aga võimalik, saab annetada viis eurot vähihaigete elupäevade pikendamiseks, helistades numbril 900 4005, 25 eurot saab teele panna, helistades numbril 900 4050. Üheksa aasta jooksul on fondist abi saanud 1800 inimest: on neid, keda ravi pole aidanud, on neid, kellele fond on olnud sillaks haigekassa rahastusele tagasisaamiseni, on neid, kes on terveks saanud. Aitame Toivol aidata!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena