Suri legendaarne Eesti poliitik Edgar Savisaar

Täna suri 72-aastaselt Eesti endine peaminister Edgar Savisaar.

Savisaar suri Delfi andmetel pärastlõunal Ida-Tallinna keskhaiglas.

Teda mälestas Facebookis poeg Erki Savisaar.

Heimar Lenk meenutas Delfile, et suhtles Savisaarega vahetult viimati kolm päeva tagasi. Siis oli jutuks, et Savisaare tervis on halvenenud ning ta siirdub haiglasse. „Ta sai minust aru, aga jutt oli aeglane,“ lausub Lenk. Ta lisab, et Savisaar kutsus, et ta kui hea sõber teda vaatama läheks. „Ütlesin, et pärast pühi. Ei saanud aru, et ikka kohe mõtleb,“ kurvastab Lenk, et silmast silma enam ei kohtutudki.

Ta oli kursis, et Savisaar täna suri. „Lahkus suur eestlane. Liialdamata.“

Savisaar ise kirjutas 8. oktoobril oma viimaseks jäänud Facebooki postituses, et tema terviseprobleemid on süvenenud. „Armsad Sõbrad! Olete ehk täheldanud, et olen viibinud siit mõnda aega eemal. Mul on olnud tegemist oma süvenevate terviseprobleemidega. Õnneks olen saanud siiski nautida pisut kaunist Hundisilma sügist,“ märkis ta.

Eesti poliitilise maastiku üks suurkujusid

Eesti taasiseseisvumise ühe võtmefiguurina on Edgar Savisaar täitnud siinses poliitikas märkimisväärseid rolle: ta oli üks Rahvarinde asutajatest, hiljem ka Eesti Keskerakonna pikaajaline esimees.

Savisaar oli taasiseseisvumisaja üleminekuvalitsuse peaminister aastatel 1990–1992. Ta on täitnud ühtlasi ka nii siseministri kui majandus- ja kommunikatsiooniministri rolli. Perioodidel 2001–2004 ja 2007-2015 oli ta Tallinna linnapea.

Edgar Savisaar lõpetas 1968 Tartu Kaugõppekeskkooli, töötades samal ajal Vabariiklikus Kliinilises haiglas Tartus, 1969. aastast töötas ELKNÜ Tartu linnakomitee instruktorina, aastatel 1970–1973 töötas arhivaarina Eesti NSV Riiklikus Ajalooarhiivis. 1973. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajalooteaduskonna ajaloolasena.

Aastatel 1973–1976 töötas Savisaar Põlva rajooni Ahja Keskkoolis õpetajana, 1976. aastast ELKNÜ KK Eesti Õpilasmaleva rühmaülema asetäitjana (komissarina), aastatel 1977–1979 oli Eesti NSV Teaduste Akadeemias aspirantuuris.

1980. aastal kaitses Savisaar kandidaadiväitekirja teemal „Rooma klubi globaalmudelite sotsiaalfilosoofilised alused“.

Aastast 1982 oli ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri dotsent.

Poliitiliselt aktiivseks kaheksakümnendatel

Savisaar oli 1980–1985 Tallinna Linna Mererajooni Täitevkomitee plaanikomisjoni esimees ja Mererajooni RSN TK esimehe asetäitja ning aastatel 1985–1988 Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee osakonnajuhataja. Ta oli ka Eesti Õpilasmaleva komissar ja NLKP liige 1983. aastast. Ühtlasi töötas ta Eesti NSV Teaduste Akadeemia filosoofia kateedri õppejõuna. 1988–1989 oli ta konsultatsioonifirma Mainor teadusdirektor.

Teiste raamatute seas kirjutas Savisaar Lembit Valdiga kahasse raamatu „Globaalprobleemid ja tulevikustsenaariumid“ ning koostas tõlkeraamatu „Rahvastikuplahvatus ja rahvastikukriis“ (1986).

Oluline roll taasiseseisvumisel

Perestroika algusaastatel hakkas Savisaar avaldama publitsistlikke kirjutisi ühiskonna reformimise vajadusest. Sügisel 1987 ilmus ajalehes Edasi IME projekt, mille nelja allakirjutanu hulgas oli ka Savisaar. Oma kirjutiste eest pälvis Savisaar 1988. aastal Juhan Smuuli kirjanduspreemia. 1987. aastal sai Savisaar ka Tartu Ülikooli majandusteaduskonna rändauhinna „Majandusmõte“.

Laiemat ühiskondliku tuntust tõid talle osalemised Eesti Televisiooni saadetes, kuhu teda kutsus Siim Kallas. Saatesarjas „Mõtleme veel“ esinedes käis ta 1988. aasta kevadel välja idee moodustada Eestis Rahvarinne perestroika toetuseks. Temast sai laulva revolutsiooni üks juhte.

1989. aastal valiti Savisaar Nõukogude Liidu Rahvasaadikute Kongressi saadikuks.

1989. aastal määrati ta Eesti NSV Riikliku Plaanikomitee esimeheks ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe asetäitjaks. Aasta hiljem nimetati tema ametikoht ümber Eesti NSV majandusministri ametikohaks. 1990. aastal koopteeriti ta, lähtudes ametikohast, EKP Keskkomitee liikmeks, kuid Savisaar loobus.

1990. aastal valiti Savisaar Eesti NSV Ülemnõukogu XII koosseisu saadikuks.

3. aprillil 1990 nimetati Edgar Savisaar Eesti NSV valitsuse juhiks. Sellel ametikohal jätkas ta ka pärast Eesti iseseisvuse taastamist kuni 29. jaanuarini 1992, mil peaministriks sai tema valitsuse transpordiminister Tiit Vähi.

Poliitikuna taasiseseisvunud Eestis

Savisaare algatusel sündis 1991. aastal Eestimaa Rahvarinde aktiivsetest tegelastest, kes polnud astunud teistesse parteidesse, koosnev uus erakond – Eesti Keskerakond.

Edgar Savisaar oli 1992. aasta Riigikogu valimistel üks edukamaid poliitikuid, saades 4678 häält, millega toel pääses ta isikumandaadiga Riigikogu koosseisu ning valiti Riigikogu aseesimeheks. Selles ametis oli ta kuni 1995. aastani.

12. aprillist 10. oktoobrini 1995 oli Savisaar Tiit Vähi teises valitsuses siseminister.

Aastatel 1996–1999 pidas Savisaar Tallinna Linnavolikogu esimehe ametit.

Aastatel 2001–2004 oli Savisaar esimest korda Tallinna linnapea.

2003. aastal oli Savisaarel müokardi infarkt, mille järel ta aktiivsest poliitikast mõneks ajaks taandus.

2005. aasta märtsist aprillini oli Savisaar teist korda Tallinna Linnavolikogu esimees.

Savisaar oli 13. aprillist 2005 kuni 5. aprillini 2007 Andrus Ansipi esimeses valitsuses majandus- ja kommunikatsiooniminister.

5. aprillil 2007 valis Tallinna Linnavolikogu ta uuesti Tallinna linnapeaks. Ta kõrvaldati ametist aastal 2015.

Savisaar oli valimistel Eesti üks edukamaid poliitikuid. Märtsikuistel riigikogu valimistel sai ta 25 057 häält, mis on riigikogu valimiste rekord.

Veel parema tulemuse tegi ta 2013. aasta kohalikel valimistel Lasnamäel, kui ta sai 39 979 häält.

Isiklikku

Esimesest abielust Kaire Savisaarega on Edgar Savisaarel poeg Erki, kellel on tütred Elis ja Riin. Teisest abielust Liis Savisaarega on Edgar Savisaarel tütar Maria ja poeg Edgar. Ta abiellus 1996. aastal Vilja Savisaarega (varasem nimi Laanaru). Neil on tütar Rosina. Nad lahutasid 2009. aastal.