VALIMISSTAAP | Eesti 200 näeb tuumajaama jutus puru silma ajamist. Parempoolsed: miks riigifirma tuulikuid Eesti asemel Soome teeb?

Eesti 200 ja Parempoolsed läksid stuudios tuliselt vaidlema, kas tuumajaama on ikka vaja või saab selletagi.

Arvestades möödunud sügise kogemust on inimesed arusaadavalt mures, et kust tuleb edaspidi taskukohane elekter. Delfi „Valimisstaabi“ stuudios seletasid oma nägemusi Margot Roose Eesti 200 ja Siim Kiisler Parempoolsete seast. Kuidas võtta tagasi Eesti suur mahajäämus odava tuuleenergia tootmisel? Kas tuumajaam on realistlik? On’s vaja jätkata puidu põletamist Eesti Energia põlevkivijamades. Kõike seda küsis riigikogusse pürgijate käest Raimo Poom.

Vastates lühidalt küsimusele, kust tuleb taskukohane elekter tulevikus, rõhutas Margot Roose Eesti 200 ridadest eriti taastuvenergia ehk tuule ja päikese rolli. „Elekter tuleb taastuvenergia allikatest pikas perspektiivis, see on ainus viis kuidas saada taskukohast elektrit. Selle poole tuleb kiiresti liikuda ja samme teha, et Eesti aredaks välja ka enda tootmisvõimsused, sest kui me seda ei te, siis tuleb see meile läbi võrgu teistest riikidest, mis juba täna juhtub.“

Siim Kiisler Parempoolsete seast jõudis oma arutlusega kiiresti selleni, et tuumaenergiast pole pääsu. „Lähiaastatel saame elektri ilmelt sealt kust ka praegu. Peame seda ka inimestele ausalt välja ütlema, sest ei maksa inimestele tekitada illusioone, et juba homme midagi muutub. Aga mida me teeme, et olukord paraneks? Selles mõttes nõus, et kindlasti tuleb palju taastuvenergiast. Üks selline allikas, mida Eesti juba täna palju kasutab on puit, mingil määral ta jääb kindlasti tulevikus, sest koostootmisjamad jätkavad elektri tootmist Eestis. Kindlasti ka tuul ja päike. Aga kui mõtleme, kust see juhitav ehk kindel elekter saaks tulla, siis Eesti oludes on puit ja põlevkivi ja siis on veel valik tuumaenergia. Kui mõtlete, kas on veel mingeid võimalusi peidus, siis ei ole. Peame ikkagi kiirelt uurima võimalusi, et meil tekiks tuumaenergia.“

Mõlemad räägivad taastuvenergia tootmise suurendamise vajadusest. Eesti 200 pakub oma programmis lausa, et tuule- ja päikseprojektide lubade menetlemise tähtaega tuleks edasimineku kiirendamiseks langetada vaid kuuele kuule. Roose nõustus, et see võib paista hüüdlausena.

„See kuue kuu põhimõte visualiseerib põhimõtet, et asju peaks tegema kiiremini. Ma imestan, et ikka veel arutatakse, et kust elekter tuleb. Tegelikult on Eesti ettevõtjad koos teadlaste ja ekspertidega kõik selle välja arvutanud ja paberile pannud. Nad on ka sinna lisandud juurde, et oleksid nõus just niimoodi sinna ka investeerima. Minu meelest võiksid erakonnad lõpetada selle arutelu ja hakata tegema neid asju,“ leidis Roose.

Siim Kiisler tõdes samuti, et planeerinute menetlemisega on Eestis midagi korrast ära, kuid ta ennustas, et olukorra parandamine võib nõuda ohverdusi. „Ma olen nõus, et me peame oma planeeringu menetlust kuidagi kiirendama. Olen rääkinud mitmete ettevõtjatega, kes tegutsevad tuule- ja päikeseparkide valdkonnas. Nad ütlevad väga lihtsalt: Eestis planeeringu menetlus koos kohtuvaidlustega neli aastat, Lätis üks aasta. Niimoodi öeldaksegi sulle. Peame aga endal aru andma, et planeeringute protsessist teatud etappide välja lõikamine hakkab olema valulik, sest prosess on tehtud hästi demokraatlik. Kõik saavad kaasa rääkida, vaidlustada ja arutada väga palju. See tähendab, et peame ühiskonnas midagi ohverdama. Aga ma olen nõus, et meil ei jää midagi muud üle.“

Kiisler viitas praegusele olukorrale, kus isegi Eesti riigi omanduses olev energiaettevõte, viib rah ja investeeringud naaberriikidesse. „Olen küsinud enamuses Eesti riigi omanduses oleva Enefit Green’i käest, et miks teevad nad enamasti täna investeeringuid Soome, Leetu.. Eesti riigi enamusomanduses olev firma! Aga vastus on väga lihtne: seal on parem investeerimiskliima! Ja see näitab, et oleme Eesti riigis ikka väga magama jäänud. Me peame midagi ette võtma.“

Ühe taastuvenergia arendamise pudelikaelana on viidatud ka Eesti Energia omanduses olevale Elektrilevile, mis küsib päikesepaneele kasutada soovivate inimeste käest võrguga liitumiseks kohati pööraseid summasid. Kas sellise suhtumise lahendamise jaks peaks Elektrilevi eraldama Eesti Energiast?

Saates osalejad polnud kindlad, et lahutamine oleks õige rohi. Siim Kiisler kahtlustas, et natuke on levinud emotsionaalne paranoia. „Kui see muudab raha laenamise kallimaks Elektrilevile või Eesti Energiale, siis ma seda ei toeta. Peame ikka väga praktiliselt vaatama. Emotsionaalseid paranoia teooriat pole mõtet arendada, ma ei usu, et Hando Sutter on andnud korralduse, et kirjutage nii suur arve kelleelgi. Peame eelkõige vaatama otsa regulatsioonidele, miks inimestele esitatakse selliseid naeruväärselt suuri arveid? Inimesed tahavad päikeseparke rajada ja siis saadetakse neile miljoniarveid ja need on reaalsed juhtumid! Peame läbi mõtlema, et midagi on süsteemis mäda. Inimesed ja ühiskond tahavad saada päikese- ja tuuleparke.“

Ka Margot Roose andis mõista, et lahendada on vaja konkreetseid küsimusi. „Ma olen nõus, et peab ikkagi arukalt lähenema sellele. Lahendama probleeme mis selles valdkonnas on.“

Energeetika tulevikust rääkides on valimiskampaanias palju juttu tuumajaamast ja tuumaenergiast. Kui vaadata, mida elas läbi Soome oma viimase tuumajama ehitamisega või kuidas Eesti ei suuda käima panna isegi uut põlevkivijaama Auveres, siis tekib õigustatud küsimus, kas tuumaenergia pakkujad ei tegele purusilma ajamisega inimestele?

Margot Roose seletas, et Eesti 200 küll toetab tuumaenergiat põhimõtteliselt, kuid kas see Eestisse sobib on iseküsimus. „Meie programmis on lause, et toetame tuumaenergiat kui sellist ja kindlasti on sellele maailmas oma koht ja Euroopas. Kuid kas Eestis sellele koht on ei saa küll täna vastata. See sõltub väga paljudest asjadest. Me kindlasti ei arva täna, et seda kindlalt vaja on. Rohetiigri energiakaart suudab lahendada Eesti energia tuleviku ka ilma selleta,“ rääkis ta.

Roose lisas: „Ses osas olen nõus, et siin on väga palju puru aktiivset silma ajamist.“

Siim Kiisler aga torkas kohe Eest 200 poole, et see ei vasta ebameeldivale küsimusele. „Kust tuleb elekter, kui tuul ei puhu ja päike ei paista? Reaalselt on Eestis kolm võimalust. Puit, aga see ei meeldi meile, sest see on oht keskkonnale. Siis on põlevkivi, millel on omad hädad. Kust siis tuleb? Rohkem tuult ja päikest pole vastus!“

Roose andis kolmepunktilise vastuse: „Vastus on ühendused, vastus on reservvõimsused tuulevaikseks hetkeks ja kolmas on salvestusvõimused, mis liiguvad kiiresti edasi“.“

Kiislerit see ei rahuldanud. „Need on rõõmsad raportid, mida ka meile on näiteks Elering rääkinud aastaid. Et kui meil tuleb elektrit puudu, siis võtame naabritelt. Aga naabrite operaatorid kirjutasid oma raportitesse sama laused. Kui ühel hetkel kõigil puudu tuli siis see ilus teooria ei töötanud enam,“ kritiseeris ta.