Kes suuremate erakondade juhtidest sobib paremini peaministriks? Viimase parteijuhina astus Delfi „Tööintervjuul“ üles Isamaa esimess Helir-Valdor Seeder. Intervjueerisid Kroonika peatoimetaja Ingrid Veidenberg, Maalehe peatoimetaja Hindrek Riikoja ning Delfi ja Eesti Päevalehe poliitikatoimetaja Raimo Poom.
Isamaa juht Helir-Valdor Seeder alustas „Tööintervjuud“ tagasihoidlikult, selgitades, et tema jaoks on kogu aeg olnud mõne tähtsa ameti pidamisest olulisem poliitika elluviimine. Peaministriametis kulub tihti aeg valitsuse kooshoidmisele, parem on kõrvalt oma asja ajada.
„Minu jaoks on alati olnud olulisem poliitika sisu, mida erakond ellu viib, mitte niivõrd kõrged ametikohad. Loomulikult peab aga erakonna esimehel olema ambitsioon ja võime võtta juhina vastutus, kui see on vajalik ja mõistlik ning võimaldab erakonna lubadusi täita paremini kui mõnel teisel positsioonil. Sellest olen ka mina lähtunud. Enamik täna Eestis tegutsevatest tipp-poliitikutest on ka minust vähem ministriametit pidanud – olen olnud minister seitse aastat. Ma ei ole vastutusest kuidagi kõrvale hiilinud, kui on vaja olnud vastutust võtta ja kui olen tundnud, et seda on vaja nii erakonnale kui Eestile. Jah, olen valmis erakonna esimehena loomulikult hakkama ka peaministriks, kui selline koalitsioon peaks tekkima,“ vastas Seeder küsimusele, kas ta oleks nõus peaministriametisse astuma, kui olukord seda nõuaks.
Isamaa esimees lisas aga, et viimaste koalitsioonide praktika näitab seda, et peaministrierakonna roll ja energia on suuresti kulunud selleks, et koalitsiooni koos hoida. „Väiksemad koalitsioonipartnerid on saanud selle varjus oma poliitikat paremini realiseerida,“ lausus ta.
Intervjueerijatel jäi sellest aga mulje, et Seeder peab valitsusjuhi ametit trikiga kohaks. „Jah, see on nii ja naa. Ei peaks olema tingimata eesmärk olla peaminister või riigikogu esimees. Kui oleksin 2019. aasta valimiste järgselt teinud valiku Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa koalitsiooni kasuks, oleks riigikogu esimehe koht poliitilise tava ja loogika alusel kuulunud Isamaale. Me pidasime aga olulisemaks minu ameti kohase poliitika sisu, mida saime ellu viia,“ rääkis Seeder kõrge ametikoha ohverdamisest Keskerakonna ja EKRE-ga võimuliitu minemise otsuse nimel.
Seeder räägib muudkui poliitikasisu eest seismisest ja Isamaa on olnud ka viimase nelja aasta jooksul suurte otsuste taga, kui rääkida teise pensionisamba süsteemi muutmisest või siis suurperede toetuste kehtestamisest. Miks pole siis erakonna toetusreiting sellega võrdväärselt kasvanud, äkki ongi selle taga Seedri loobumine kõrgest ametist valitsuses?
„Isamaa pole kunagi tegelenud reitingu nimel, vaid ikka poliitikasisu nimel,“ kordas ta jälle.
„Kui oled riigijuhtimise juures, siis ei saa teha ainult populaarseid otsuseid. See sama penisonireform, mille ellu viisime. Ujusime ju vastuvoolu. Kogu finantsmaailm oli selle vastu kõigi oma võimalustega ka propagandistlikus võtmes. Kõik meediaväljaanded ka oma juhtkirjades olid selle reformi vastu. Tunnustust ju meile sealt ei tulnud, kui me selle ideega välja tulime. Seega loota sealt positiivset kapitali ja avalikkuse positiivset vastukaja... häältesaaki ju ei olnud,“ rääkis Seeder.
Praeguseks näeb Isamaa esimees kindlalt, et tehti õiget asja. „Pidasime seda oluliseks, see oli meie valimislubadus ja olime selle läbi mõelnud. Tagasivaatavalt on see olnud väga õige otsus – kõige viimane uudis on ju see, et Euroopa Komisjoni kõrge toimkonna raport on ka ju leidnud, et selline pensionikindlustussüsteem, mida on Euroopas aastakümneid viljeletud, end ilmselt tulevikus ei õigusta ja vajab tõsist reformi. Ma arvan, et mitmed Euroopa riigid, kes on seni olnud sellise pensionikindlustuse süsteemi taga, hakkavad seda muutma,“ leidis ta.
Seeder võrdles enda olulisi otsuseid Mart Laari reformidega, mis olid õiged, kuid langetasid erakonna reitingut. „Üks selle põhjusi on just need asjad, et me oleme langetanud otsuseid, mis ei pruugi olla populaarsed, inimestele arusaadavad ega lange kohe viljakale pinnale, kuid on riigi arengu seisukohalt vajalikud. Nii nagu Mart Laari ajal, kui ta oli kaks korda peaminister – siis langes Isamaa toetus alla valimiskünnise.“
Suurperede toetuste küsimuse juurde jõudes uuriti Seedrilt, kuidas ta vastaks kriitikutele, kes ütlevad, et oma peretoetustega võtab Isamaa tööjõuturult ära parimas eas naised, kel kaob motivatsioon tööl käia, kui toetusraha on sama suur kui töötasu.
Isamaa juht näeb kõike aga hoopis vastupidi. „See võimaldab ka nende lasterikaste perede emadel paremini tööturul osaleda, sest nende materiaalne kindlustatus tõuseb, nende kindlustunne on parem ja nad saavad endale lubada ka selliseid töökohti, kus nad saavad võtta omale abilise. Näiteks selleks ajaks, kui nad muidu peaksid koju jääma, saaksid palgata kasvõi hoidja. Teame, et sellisel emal, kes peab tihti haigestunud laste tõttu koju jääma, on tööjõuturul olla väga raske konkurentsivõimeline. Lisaks annab see peredele kindlustunde, ükski laps ei jää majanduslikel põhjustel siis ka sündimata,“ ütles ta.
Miks aga alustab Isamaa nõul tehtud plaan perede toetamist heldelt alles alates kolmandast lapsest? Kas ta teab mõnda peret, kes alustab pere planeerimist alates kolmandast lapsest?
Seedri sõnul on aga suurperede toetamise elluviimine justkui rong, mille otsas on vedur, mis omakorda veab asju edasi. „Teame väga hästi, et selleks, et perre sünniks kolmas laps, peab enne olema olemas esimene ja teine laps. See praegune lasterikaste perede toetus aitabki väga palju ka esimese ja teise lapse ootel olevaid peresid. See on nagu rong, mille otsas on vedur. On ilmselge, et kui oleme praegu võtnud lasterikaste perede toetuste ja hüvitiste seaduse, veab see endaga kaasa ka lastetoetused esimesele ja teisele lapsele,“ sõnas Seeder.
Ta tõi näite: „Me tegime juba koalitsiooniläbirääkimistel ettepaneku, et esimese ja teise lapsega ning kolmanda ja enamate lastega perede toetused võrdsustada. Sellega ei olnud Reformierakond nõus. Nüüd näeme, et nende programmis on võrdsustamine sees. Seega täpselt see, mida ootasime: kui teeme ära lasterikaste perede toetuse, tulevad lastetoetused ka kõikide teiste erakondade programmides järele. Nii ongi läinud!“
Seeder ja Isamaa tunnevad suurt muret sündimuse pärast ja astuvad selleks ka samme. Partei valimisnimekirjas on aga vaid kaks alla 30-aastaast noort kandidaati. Kas see ei jäta muljet, et vanad inimesed tahavad noorte eest asju otsustada?
Isamaa esimees tunnistas, et neil on tõesti kaks noort kandidaati: üks 24- ja teine 29-aastane, aga ei näe selles probleemi. „Ega teistes nimekirjades ka neid väga palju ei ole ja Eesti aktiivses poliitikas ongi juba enamasti keskealised ja vanemad inimesed. Noori huvitab see kas vähe või pole neil veel väljundit. See on igal pool niimoodi,“ ütles ta.
Ta lisas, et laste saamine pole enam kaugeltki vaid noorte asi. „Lapsi saavad õnneks tänapäeval enam mitte ainult noored, vaid ka keskealised inimesed. Keskmine sünnitusiga on ju järjest kasvanud. Meie poliitika pole mõeldud vaid verinoortele inimestele, vaid ka keskealistele või ka eakatele. Perepoliitika on ikka kõiki põlvkondi läbiv poliitika.“
Otsaga jõuti „Tööintervjuul“ ka välispoliitikani. Seedrilt taheti teada, kas välisminister Urmas Reinsalu otsus saata Vene saatkonnast koju üheksa diplomaati polnud mitte langetatud seoses valimistega. Diplomaatilised suhted on ikka paremad kui nende puudumine ja seda otsust on kritiseerinud nii president Kersti Kaljulaid kui saadik Margus Laidre.
Seeder sõnul oli see aga väga mõistlik otsus. „Paljud riigid juba enne Eestit on lähtunud sellest põhimõttest, et meil on diplomaatide kohta pariteetsuse printsiip. Kui räägime Eesti-Vene diplomaatilistest suhetest, et kas tuleb hoida häid suhteid Eesti ja Venemaa vahel, siis praeguses olukorras kõlab see küll väga groteskselt. Suhelda tuleb alati kõikide naabrite ja riikidega, aga kui alustavad kahurid, on see takistus kõikidele diplomaatilistele suhetele. Pariteetsuse alus suhtlemisel Venemaaga on seega väga põhjendatud,“ kinnitas ta.
Samuti ei näe Seeder, et see oleks olnud seotud lähenevate valimistega. „Praegune valitsus tuligi ametisse eelmise aasta suve lõpul. Ja selle valitsuse aeg on seitse-kaheksa kuud, mis ongi ainult valimiste-eelne periood. Kui me oleksime lähtunud sellest, et pool aastat enne valimisi olulisi otsuseid vastu ei võeta, siis poleks pidanud midagi tegema,“ lükkas ta kahtluse tagasi.
Viimaks uuriti Seedrilt, kuidas ikkagi käib eestimeelsusest ja -keelsusest rääkimine kokku tema hobiga koguda nõukaaegseid meeneid. Kas nõukanostalgiaga tegelemine seejuures natuke silmakirjalik ei ole?
„Ei ole õige seda nimetada nõukanostalgiaks, mida ma teen,“ ütles Seeder ja lisas, et sellel on oma mõte.
„Olen paar aastakümmet kogunud nõukogudeaegseid propagandasümboleid. Ma nimetaks seda vaktsineerimiseks, et näidata, kuivõrd läbiv oli nõukogude ajal see ajupesu – milliste vahenditega ja kus igapäevastes olmetarbeesemetes, kraadiklaasides või tassidel-taldrikutel olid peal vastavad sümbolid. See ajupesu ümbritses meid igal pool ja oli totaalne. Ja seda aega ei tohiks me ära unustada, sest massidega manipuleerimine pole kuhugi kadunud. Kõige parem näide on eesti keele kaitse. Nõukogude ajal tunnetasime seda survet ja seisime sellele vastu. Täna oleme iseseisvad ja tunneme, et meie valikuvõimalused on vabad. Meil on aga kadunud ohutunne ja see puudutab ka eesti keele kasutamist. Nii on ka propagandistlike sümbolitega,“ sõnas Isamaa juht.
