VALIMISSTAAP | Majandusteadlane parteide uljastest maksuplaanidest: need pole väga realistlikud

Valimised lähenevad ja parteid on kampaania käigus tulnud välja suurte lubadustega, mil aga kallis hind. Kui realistlik on nende teostamine? Mis oleks katteallikad? „Valimisstaabi“ saates arutleb sel teemal Eesti Panga ökonomist ja presidendi majandusnõunik Kaspar Oja.

Rahandusministeerium analüüsis lubadusi. Kõige kulukamad oleksid tulumaksusüsteemi reformimine, toidukaupade ja ravimite käibemaksu langetamine ja pensionitõus.

Näiteks peaministripartei Reformierakonna plaan kehtestada ühetaoline maksusüsteem viiks eelarvest praegusega võrreldes aastas 470 miljonit eurot. Oja tõi välja, et kui viia kulud järgmisesse aastasse, oleks Reformierakonna plaan tõesti kõige kallim, aga neil pole automaatset indekseerimist sees. Seetõttu võib kokkuvõttes mõne teise erakonna idee olla isegi kulukam.

„Mis see kõige kallim plaan on, sõltub sellest, missugust aastat vaadata. Lisaks arvan, et need ei ole väga realistlikud plaanid sellepärast, et eelarve on juba väga suures defitsiidis ja seda defitsiiti suuremaks teha on üsna keeruline,“ märkis ta ja lisas, et laenu võtmine on problemaatiline. Kokkuvõttes eeldaks see maksulangetus ikkagi ilmselt teiste maksude tõstmist. Tema hinnangul oleks katteallikate puhul üheks variandiks dividendide suurem maksustamine.

EKRE ja Isamaa leiavad, et tulumaksu suurus võiks sõltuda ka laste arvust ehk oleks soodsam perede jaoks, kus kasvavad lapsed. Oja märkis, et teatud eelised sel on, see aitaks individuaalset kulu paremini kompenseerida. Samas aga tekitaks küsimusi, kas on ikka sotsiaalpoliitiliselt õiglane.

Keskerakonna ja EKRE lubadustest käib läbi ka toidukaupade ja ravimite käibemaksu langetamine. Ravimite puhul peab seda vajalikuks ka SDE.

Oja ütles teiste riikide näitel, et ilmselt jõuaks see maksulangetus ka lõpptarbijani, aga probleemiks jääb see, et toetused kui sellised võiks ikkagi olla sihitud. „Neil võiks olla mingisugune kindel eesmärk ja nad võiksid puudutada neid inimesi, kes kõige rohkem abi vajavad. Niisugune üldine toidu käibemaksu langetamine seda ei tee.“

Laiema probleemina tõi Oja välja, et Eestis on kohalik toit võrreldes välismaiste konkurentidega muutunud küllaltki kalliks. „On täiesti reaalne oht, et välismaine soodsam pakkumine hakkab välja sööma kohalikke tootjaid,“ sõnas ta. Ta ütles, et kui mõelda valdkonnas poliitikameetmete peale, võiks uurida ettevõtlustoetusskeeme meie konkurentide juures välismaal ja vaadata, kas neid oleks mõistlik rakendada ka siin. Oja meelest peaks ka konkurentsiameti võimekust tugevdama, et nad kontrolliks, millised on juurdehindlused ja kas need on ikka alati kohalike ettevõtete suhtes ausad. Ta tõi näite otse elust. Nädalavahetusel jäi talle silma, et ühes jaeketis müüdi Poola võid kilohinnaga 6,5 eurot, kõige odavam Eesti või kilohind oli aga 9,90 eurot. „Eestis on või tootjahind veidi kõrgem kui Poolas, aga vahe ei ole nii suur. Eks see viitab sellele, et Eesti tootjale on pandud tõenäoliselt märksa suurem juurdehindlus kui Poola tootjale.“ Tavatarbija vaates ehk pole ju vahet, kas osta välismaist või kohalikku toodangut, aga Oja selgitas, et kõik mõjutab ka meie toidujulgeolekut.

Saates on lisaks juttu ka pensionitest. Ei meenu riigikogu valimisi, mil see poleks olnud üks teemadest, kus parteid võidu tõusu lubavad. Mis oleks siin aga mõistlik lahendus pikemas perspektiivis? Arutelust käib läbi, et ehk tõesti ka variant, et maksta pensionäridele lisatoetust, mis seotud eaga.

Saate teises pooles on juttu ka Eesti üleüldisest rahanduslikust seisust. Kuidas suhtuda riigilaenu kasvatamisse?

Pikemalt „Valimisstaabis“.