Kultuuriloolane Loone Ots: kui sulle lähevad korda eesti keel ja eesti meel, siis tasub toetada rahvuskultuuri hoidvat EKRE-t!

Eesti kultuur tuleks teha rahvale kättesaadavamaks. Meie kultuurilugu tuleks õpetada suuremas mahus ja noortele tuleks teha pääs kultuurüritustele soodsamaks, kirjutab kultuurloolane ja kirjanik Loone Ots.

Olen olnud eesti keele ja kirjanduse õpetaja koolis ning eesti kirjanduse ja kultuuriloo õpetaja Tartu ülikoolis ning Tallinna ülikoolis. Õpetan juba 15 aastat eesti õigekeelt ja head stiili täiskasvanukoolitustel. Toimetan raamatuid. Töö on mulle tõestanud, et eesti keelest tähtsamat asja eesti kultuuri jaoks ei ole!

Eesti rahvuslik kultuur saab põhineda ainult eesti keelel. Keel on mägi, mille tipus on koht kultuuri majaka ja kellatorni jaoks. Kehv keelekasutus ja võõrkeelte mõjud on hakanud seda tasapisi madalamaks ja konarlikuks kühveldama. Seda ei tohi sündida! Keelt hoiab kirjandus, keele sisukus, ilu ning väljendusrikkus avaldub eeskätt kirjanduses kui kultuuri kõige keelelisemas avaldumisvormis. Eestikeelne sõna- ja muusikateater toob ilukirjandusliku teksti publiku ette ühendvormide kujul. Kultuuriloome ja kultuuri vastuvõtmine eeldab keelt, rahvuskultuur – eesti keelt.

Neli tasandit

Riiklik kultuuripoliitika sisaldab küsimust, millist kultuuri riik eelistatult toetab. Indrek Hirv on pakkunud välja idee lähtuda neljast kultuuritasandist. Esiteks professionaalne kõrgkultuur, mille loomist ja järjepidevust ning mille levitamist nii kodumaal kui ka väljaspool seda riik toetab. Teiseks mitteprofessionaalne rahvakultuur, mille mõte on anda igale huvilisele võimalus arendada oma võimeid, tegeldes kaunite kunstidega enesearendamise eesmärgil. Riik tervitab ja toetab rahvakultuuri algatusi kõigis nende avaldumisvormides, rõhutades traditsiooniliste vormide, nagu koorilaul, rahvatants, rahvamuusika, rahvuslik käsitöö ja harrastusteater, tähtsust. Kolmandaks levikultuur, mis on meelelahutuslik ja mille populaarsus lubab end ära majandada ilma riigi toeta, kuigi see ei ole teatud puhkudel välistatud. Neljandaks massikultuur, millel puuduvad vaimsed taotlused ning mis jääb samuti riigi toe sfäärist välja.

Kättesaadav, ka Eestist kaugemal

Aastaid oleme olnud hädas, et kõrgkultuuri sündmused ei küüni suurtest linnadest kaugemale. Kui see juhtub, on sündmus elitaarne ja suunatud eliitpublikule, sh kõrgete piletihindade kaudu. Kõrgkultuuri kättesaadavus peab olema tagatud kõigile. Riik saab tulla appi väärtteoste vahendamisel üle Eesti, toetades ühelt poolt linnadesse kultuuri juurde tulekut ja soodustades teiselt poolt külalisetendusi, klassikakontserte, hüpiknäitusi jm maakohtades.

Oleme esivanemailt pärinud erakordselt rikkaliku rahvakultuuri. Linnastuvas ühiskonnas on meie juured hakanud tasapisi kuivama, kultuurimälu taanduma. Murdekeelt, rahvapärimust ja etnograafiat tuleb senisest rohkem tutvustada ning siduda meie igapäevaeluga. Saame mitmekesistada selle õpetamise vorme, mh rakendades nüüdisaja digivõimalusi (arvutimängud, virtuaalselt esitletav mütoloogia jpm).

Suurenema peab praegu toimuvate kultuurisündmuste virtuaalne kättesaadavus reaalajas ja hiljem. Ülitähtis on arhiividokumentide kõrval ka eesti raamatute, eriti klassika väärtteoste digiteerimine. Vajalikud autoritasud maksab riik. Rahvast tuleb ka rohkem teavitada Eesti suurepäraste virtuaalarhiivide olemasolust ja sisust ning õhutada sealseid e-dokumente rohkem kasutama nii isiklikuks tarbeks kui ka haridus- ja kultuurivaldkonnas. Digiteeritud kultuur aitab ka hoida sidet Eestist väljaspool elavate eestlastega ja säilitada nende rahvuslikku enesemääratlust. Enese jätkuv teadvustamine eestlasena on tõhus motivaator, et pöörduda võõrsilt tagasi Eestisse.

Vaimuloojad ja vaimupaigad

Kultuuri loovad ja hoiavad inimesed. Kõrgharitud kultuuritöötaja palk peab vastama tema kvalifikatsioonile ja olema võrdne vähemalt kõrgharidusega spetsialisti mediaanpalgaga. Palgad tuleb igal aastal tarbijahinna indeksi alusel üle vaadata.

Paigad, kus kultuuri hoitakse ning edendatakse, vajavad head nüüdisaegset keskkonda, mis oleks väärikas ja isikupärane. Kultuurkeskuste loomisel ja varem eri katuste all tegutsenud üksuste koondamisel tuleks mõelda võimalustele kasutada keskuse ruumideks väärtuslikku vanemat arhitektuuri (mõisad, pastoraadid, taluhäärberid, kooli- ja vallamajad), mille rekonstrueerimist ning restaureerimist riik toetab. Rõhutada tuleb ajalooliste parkide, hiite, linnusealade ja teiste maamärkide hoidmist. Avalikus ruumis tuleb senisest rohkem osundada Eestile oluliste sündmuste toimumiskohtadele, Eesti vaimu ja riiklust kujundanud inimeste elupaikadele, ühistegevusega seotud hoonetele jne ning anda nende kohta teavet mitmesuguses vormis, sh tänavanimede kaudu. Häbiasi, et meil ei ole seni veel üheski Eesti linnas Kristjan Jaak Petersoni, Johan Pitka, Ernst Põdderi, Oskar Kallase, Karl Ristikivi ega Eduard Tubina tänavat.

Uhkus iseenda üle

Nimetuse kultuuritarbija tarbijalik sisu ei ole õigustatud. Kultuuri loob ka selle kogeja. Igal eestlasel peaks olema küllaldased teadmised meie kultuuri kohta, ta peaks tundma suurt uhkust, et on selle kultuuri pärija. Ta peaks suutma käituda kui kultuurimisjonär, tunglakandja, kes on ise oma kulturist vaimustatud ja tahab seda tutvustada nii teistele rahvastele kui ka – mis on veelgi olulisem – oma lastele või tulevastele lastele. Kultuur algab kodust. Ema ja isa, kes tunnevad ja väärtustavad eesti kultuuri, kasvatavad oma lastest uue põlvkonna tunglakandjad. See ei tohi olla kohustus, see peab olema pere sisemine vajadus.

Noored peaks saama õppida eesti kultuurilugu suuremas mahus, riikliku õppekava eraldi ainena. Lisaks saaks riik aidata korraldada laagreid rahvuskultuuri teemadel. Noorte pääs kultuurüritustele peaks olema soodne ja neid tuleks suunata süvitsi tutvuma just kultuuri klassikalise osaga. Rahvusringhääling peab tagama aktiivse sisuloome, kuhu on lõimitud ka eesti keele rikkuse tutvustamine. Eesti pärand- ja klassikalist kultuuri peab õpetama ka Eesti teiskeelsetele elanikele, luues neile võimalused teha seda järk-järgult rohkem eesti keeles.

Rahvusmõte on end õigustanud pea kaks sajandit. Just rahvuslikkus loob parimad tingimused eesti rahvuskultuuri püsimiseks, arenemiseks, uuenemiseks ajas ja levimiseks üle rahvusriigi piiride, olles kvaliteedilt vähemalt võrdne teiste rahvuskultuuridega ning suunatud perspektiivile püsida igavesti, nagu näeb ette Eesti vabariigi põhiseadus.

Rahvuskultuur on riigi ja tema rahva ühine looming. Kui sulle lähevad korda eesti keel ja eesti meel, siis anna oma hääl tõelist rahvuskultuuri hoidva EKRE poolt!