„Viimase aasta kestel on kristlaskond palunud taevast tarkust kõigile, kelle võimuses on lõpetada sõda Ukrainas. Ukrainlased on sõja mõtestanud vabadussõjana, sest kaitstakse oma kodu, maad, rahvast, kultuuri ja vabadust. Millise tähenduse annavad sellele sõjale aga anastajad, kes sõdivad võõral maalapil? Kes annaks neile mõistuse see mõttetu agressioon lõpetada,“ küsis Viilma.

„Kui keegi saaks koostada sõnapilve kõikidest palvetest, mis Venemaa agressioonisõja algusest Ukrainas on inimeste kõige sügavamast südamesopist Jumalani tõusnud, paikneb kõige suuremate tähtedega sõnapilve keskel sõna „rahu“.“

Ta lisas, et täna on sõda reaalsus, mitte vanavanemate meenutus aegade tagant. „Rahu pole Ukrainas veel reaalsuseks saanud. Kuniks rahu puudub, on sõda Ukrainas ka meie sõda. Kui tahame, et saabuv rahu oleks meie rahu, peame selle rahu nimel pingutama – igaüks jõukohast panust andes. Pole lihtsalt teist valikut.“

Pikemalt saab tema jutlust lugeda siit.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena