SUUR LUGU | Kaja Kallas sädeleb ülivõimsa võitjana, kosilased ukse taga, Helmed vihaselt protestimas
(1079)Olid need aga valimised! Kolm suurt rekordit: enim hääletajaid Eesti vabariigi ajaloos, enim e-hääli ning ajaloo suurim isiklik häältesaak – Kaja Kallase 31 821 häält – on enneolematu tulemus. Selles loos on põhjalik ülevaade ja analüüs sellest, kes ja kui palju hääli sai, kes on suurimad võitjad ja kaotajad. Millised on uued võimalikud koalitsioonid?
Tulemuste ootamine käis tänavu justkui teistpidi: enne jaoskondade paberhääled, seejärel e-hääled. Põnevusega sai jälgida, kuidas esiti värvus paberhäälte toel Eesti kaart EKRE toonidesse, seejärel muutus e-häälte lisandudes Reformierakonna kollaseks.
Rekordiline häältesaak ja e-valimiste võidukäik
Tänavu käis valimas rekordiline arv eestimaalasi: meelepärasele kandidaadile andis hääle 615 009 inimest – nii palju pole neid Eestis kunagi valimas käinud. Hoogu sai ka e-hääletamise võidukäik: esimest korda ajaloos valis suurem osa inimesi arvuti kaudu (313 514), mitte ei käinud jaoskonnas (301 495).
Maailmas üsna ainulaadne internetihääletus, mida Eesti ametlikult kasutab nüüd juba pea 18 aastat, näitas neil valimistel erakordset populaarsust. Riigikogu valimistel sai esimest korda e-hääletada 2007. aastal, kui valimised võitis Reformierakond ja suurima häältesaagi sai Andrus Ansip.
E-hääletuse võimaldamine on tekitanud ka poliitilist vastuseisu: skeptilised on erakonnad, kelle toetajad eelistavad seda valimisviisi vähem. Aastate eest Keskerakond, nüüd EKRE. Nagu mitmed poliitikavaatlejad juba valimiseelsetel päevadel spekuleerisid, teatas tulemuses silmanähtavalt pettunud EKRE juht Martin Helme erakonna peokõnes plaanist tulemused vaidlustada.
Uus rekord! Kaja Kallas sai üle 30 000 hääle
Rekordiline on ka Kaja Kallase häältesaak. Kaja Kallas ületas seni liidripositsioonil olnud Edgar Savisaare 2015. aasta riigikogu valimiste tulemuse tuhandete häältega. Taas oli häältemagnetite tippu asja ka Tallinna linnapeal Mihhail Kõlvartil, kes kogus 14 558 häält. Tõsi, oma eelmisele rekordile (17 075 häält aastal 2019) jäi ta tänavu alla.
Hääletustulemusi vaadates ei hoidnud Kaja Kallas emotsioone tagasi.
„Valijad on rääkinud, ja kui ma saan tabelitest õigesti aru, siis meil läheb hästi,“ rääkis Kaja Kallas oma võidukõnes. „Ma tänan usalduse eest meie valijaid, et me oleme saanud valitsust vedada!“
Tulemuste selgumise järel Delfi valimistuudiot külastades rääkis Kallas, et nüüd on sihiks saada kokku valitsus, mis neli aastat ka kestaks. Saatejuht Vilja Kiisler imestas, kuidas küll selline eesmärk on võetud – ajaloos pole seda kellelgi õnnestunud teha.
„Eesmärk peab olema,“ oli Kallas veendunud ning selgitas, et varasemate valitsuste kokkupaneku ajastus ja situatsioon on olnud hoopis teine. Nüüd on ehk aga aeg küpse, pikema plaani jaoks.
Oravad värvisid Eesti kollaseks
Reformierakond oli seekord võidukas mitte üksnes Tallinnas, Harjumaa „kuldses ringis“ ja Tartus, vaid koguni kümnes valimisringkonnas 12-st. Miks oravad kahes ringkonnas ei võitnud? Üks neist oli Ida-Viru, kus traditsiooniliselt on tugev ning venekeelse valija lemmik olnud Keskerakond. Seekord aga lisandus veel kaks lemmikut: Eesti valitsust natsideks pidav Mihhail Stalnuhhin ja Vasakpartei oma Putini-meelse „staari“ Aivo Petersoniga.
Lõuna-Eesti kolme maakonnaga valimisringkonnas pole tarvis kaugelt otsida märksõna, mis valitsuse juhtparteilt hääli viis. Nursipalu saaga valimistega ei lõpe, vaid see jääb lahendada uuele kabinetile.
Häälemagneteid leidus oravatel küllaga. Tallinnas tegid ilma Kristen Michal (9207 häält) ja Urmas Paet (9152 häält), Tartus Urmas Klaas (8067 häält). Kaitseminister Hanno Pevkur sai Lääne-Virumaal 6567 ning endine kaitseminister Jürgen Ligi Järva- ja Viljandimaal 5799 häält.
Tuhandeid hääli tõid põlluminister Urmas Kruuse Jõgeva- ja Tartumaalt, sotsiaalminister Signe Riisalo ja raadioajakirjanik Heidy Purga Tallinnast, endine haridusminister Liina Kersna Lõuna-Eestist, endine kaitseminister Kalle Laanet Lääne-Eestist ja rahandusminister Annely Akkermann Pärnumaalt.
Esialgu jäid parlamendist välja sellised tuntud oravad nagu Mati Raidma, Valdo Randpere, Urve Tiidus, Aivar Viidik, Mait Klaassen, Jüri Jaanson, aga ilmselt tuleb neist nii mõnigi Toompeale asendusliikmena.
Uued tulijad
Tänavuste riigikogu valimiste edukamate uute tulijate esikümnest leiab nii Ukraina eest võitlejaid kui ka neid, kes soovivad Ukraina toetamist lõpetada, julgeolekuohuks tituleeritud mehi, samuti koroonakriisis silma paistnud teadlasi-arste ning üllatajaid meelelahutusmaailmast ja kohalikust poliitikast.
Nimekirja eesotsast võib leida Ukraina abistamisega tegeleva MTÜ Slava Ukraini tegevjuhi Johanna-Maria Lehtme, kes kogus valimiste uustulnukana Eesti 200 ridades 5260 häält ja pääses riigikokku. Samas leiab uute tulijate tabeli teiselt ja seitsmendalt realt aga Kremli-meelsete sõnumitega furoori tekitanud Aivo Petersoni ja Oleg Ivanovi, kelle juhitud liikumine KOOS/ВМЕСТЕ pani valimisteks leivad ühte kappi Eestimaa Ühendatud Vasakparteiga. Kahe mehe juhtimisel õnnestus Vasakparteil koguda 2,4% toetus ja teenida välja riigi rahastus. Petersonil jäi puudu veidi vähem kui 1000 häält, et isikumandaadiga riigikokku pääseda.
Edukamate uute tulijate seas asuvad ka koroonakriisi kõneisikud, Eesti perearstide seltsi juhatuse liige Karmen Joller (Reformierakond) 3564 ja viroloog Irja Lutsar (Eesti 200) 3524 häälega.
Uue tulijana pääses riigikokku poliitikast lahkunud ekspeaministri Taavi Rõivase lauljana tuntud abikaasa Luisa Rõivas. Reformierakonna nimekirjas Jõgeva- ja Tartumaal kandideerides hääletas tema poolt 2938 inimest.
Kui uute tulijate edetabeli eesotsas on EKRE nimekirjas kandideerinud Võru linnavolikogu liige Rain Epler, julgeolekuekspert Ants Frosch ja Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks rajaja Varro Vooglaid meedias sageli figureerinud, siis tabeli esikümne lõpetab pigem üllatusnimi: 2498 häält kogunud Türi endine vallavanem, mullu Isamaa ridadest Reformierakonda siirdunud Pipi-Liis Siemann.
Eesti 200 juubeldamine
Tõelised võitjad olid ka Eesti 200 liikmed. Partei, mis eelmisel korral künnise alla jäi, tegi vahepealse nelja aastaga tublit tööd, tõi valimisnimekirjadesse uut ja värsket verd ning sai riigikogus 14 kohta. Tõsi, see on vähem kui Keskerakonnal või EKRE-l, ent selline häältesaak on kahtlemata suur võit.
Erakonna valimispeol ei hoitud ka oma emotsioone vaka all. Vaata videost, milline rõõm rullus läbi saali pärast valimistulemuste väljakuulutamist!
Erakondade juhid: sotside liider põrus, Hussarilt oodatult nõrk tulemus, Martin Helmel napp häältesaak
Kaja Kallase supertulemus. Kallas tegi häältega isikliku Eesti rekordi ja viis oravad suurelt valimisvõidule. Kui selle resultaadi pealt ei ole järgmise peaministri nimi Kaja Kallas, siis peab juhtuma midagi eriti hullu või totakat.
Jüri Ratase vastutamise koht. Ratas sai 7675 häält, võttis isikumandaadi ja üle Eesti kuuenda häältesaagi, aga kahekordse peaministri kohta on seda vähevõitu. Keskerakond põrus valimistel: nad jäid kolmandaks ja kaotasid kümme kohta. See tulemus ütleb, et Keskerakond vajab uut liidrit.
Martin Helme pettumus. EKRE esimees ei suutnud võtta valimistel isikumandaati. Seda ei suutnud ükski EKRE poliitik, kuigi Mart Helmel jäi puudu väga vähe. Tulemus läheb kokku sellega, et EKRE kaotas kaks mandaati ning jääb selleks valimisperioodiks ilmselt valitsuslootusteta.
Helir-Valdor Seedri kaotus. Isamaa oli lõppenud nelja-aastase poliitikahooaja Eesti meister oma tahtmiste läbisurumises: pensionireform, peretoetuste reform, elektrienergia universaalteenus... Aga valijatelt tänu ei tulnud. Ka Seedri isiklik häältesaak on vaevu parteijuhi tasemel.
Lauri Läänemetsa hädine saak. Sotside juht jäi oma ringkonnas alla parteikaaslasele Helmen Kütile, kes üle-eestilises poliitikas esimese suurusjärgu täht pole. Teda võib aga lohutada sellega, et sotsid kaotasid vaid ühe koha ja suure tõenäosusega saavad valitsuses jätkata.
Lauri Hussari tagasihoidlikkus. Eesti 200 on nende valimiste üks võitja ning esimehe pigem mõõdukas häältesaak näitab, et erakond on populaarsem kui tema. Vaatame, kuidas Hussar ministrina toime tuleb – kui see võimalus tõesti avaneb.
Lavly Perlingu tulevik. Parempoolsed tegid südi valimiskampaania, ent paljusid takistas neid valimast ootus, et künnist erakond ei ületa. Perling on aga nüüd poliitikuna tuntud, huvitav on edasi jälgida, mida ta selles seisus peale hakkab.
Kes olid riigikogu valimiste suurimad tõusjad ja langejad?
Lisandunud häälte üldarvult tegi suurima hüppe loomulikult riigikogu valimiste ajaloo rekordi püstitanud peaminister Kaja Kallas. Omal moel olid aga võimsamadki kaitse- ja välispoliitika teadur Kalev Stoicescu nelja aastaga üheksakordistunud ning sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo enam kui viiekordistunud häältesaagid.
Enim hääli kaotanute tabeli esikohale kerkis ülekaalukalt Raimond Kaljulaid, kes nelja aasta eest Keskerakonna ridades kogus 7303, nüüd sotside nimekirjas 1817 häält.
Valimiste kaotajad: EKRE valimisõhtul lõhkise küna ees
EKRE juhti Martin Helmet ja kogu erakonda vaadati valimiskampaania käigus aukartlikult kui Reformierakonnale kinda heitjat ning valimisvõidu konkurenti. Kogu helendav sära haihtus veidi pärast kella 23 eile õhtul, mil saabusid e-hääletuse tulemused.
EKRE esimees Martin Helme rääkis küll eile õhtul sellest, et e-hääletuse tulemus ei ole tema jaoks usutav ja erakond asub seda vaidlustama, kuid tema kõnemaneer mõjus pigem ebalevalt ja jättis mulje, et rahvuskonservatiivide liider juba arvestab aastail 2023–2027 opositsioonipingi nühkimisega.
2019. aastal kogus Martin Helme Tallinnas Nõmmelt ja Mustamäelt 5967 häält, millega jäi isikumandaadist puudu õige vähe. Tema 2023. aasta häältesaak sealsamas oli siiski väiksem: 4599. Keskmise poliitiku jaoks tubli tulemus, aga mitte erakonnajuhile, kes tahab tõsiselt haarata peaministri toolist.
EKRE üldtulemus pole kuigivõrd kiita. Pidi saabuma võit või vähemalt teine koht ühes riigikogu kohtade arvu kasvuga. Tuli aga hoopis kaks mandaati ära anda – ilmselt istub seal nüüd mõni Reformierakonna või Eesti 200 liberaal.
Riigikogusse ei jõudnud sellised tuntud tegijad ja EKRE vapiloomad nagu Kalle Grünthal, Peeter Ernits, Urmas Reitelmann, ei jõua ka Martini abikaasa Eeva Helme.
Tõsi – kui eurosaadik Jaak Madison peaks oma mandaadist loobuma, on Kalle Grünthal taas Toompeal. See-eest on EKRE abiga nüüd rahvaesindajaks konservatiivne aktivist Varro Vooglaid, kes ise erakonda ei kuulu. Varro Vooglaid sai 2518 häält.
Mart Helme kasutas valimisõhtu kõnes väljendit „jõhker valimiste võltsimine“. Saab nüüd näha, kas EKRE kasutab ära oma võimalused Reformierakonnale võidu toonud valimistulemuse vaidlustamiseks ning rahuneb, kui riigikohtust ja valimiskomisjonist on lõplik selgus käes, või asub Donald Trumpi kombel seda resultaati pikemat aega eitama ja millise kuju see siis võtab.
Martin Helme pettumuskõne: esialgu ei tunnista seda tulemust
Helmete kõned erakonnakaaslastele olid täis viha.
„Esmalt tahame avaldada suure tänu kõigile, kes meile hääle andsid, me tõesti tahame päästa Eestit,“ kinnitas Martin Helme. „Loomulikult me vaidlustame e-valimised kohtus, me nõuame välja logid, programmijupid ja kõik, mida me saame nõuda, ja kuni me oleme selle kätte saanud, senikaua me valimistulemust ei tunnista. Loomulikult. Aga ma hoiatan ka selle eest, et kõik mida me rääkisime valimiskampaanias, kõik need halvad asjad hakkavad nüüd erilise kiirusega meie elu rikkuma. (...) Kõik hakkavad saama veel rohkem inflatsiooni ja immigratsiooni.“
Mart Helme alustas oma kõnet aga venekeelse väljendiga. Vaata videost!
Valimiste kaotajad: Jüri Ratase piinapink
Kaks korda Eestit peaministrina juhtinud Jüri Ratas ütles oma lühikeses valimistulemuste kõnes, et Keskerakond oleks valimiste kaotusest hoolimata valmis töötama valitsuskoalitsioonis.
See kõlas tema suust veidi alandlikult – hoopis teistsuguse tooniga, kui 2019. aasta kevadel. Siis vastas Jüri Ratas eitavalt Kaja Kallase kutsele koalitsioonikõnelusteks, et valitsust teha. Valitsus tehti hoopis EKRE ja Isamaaga.
See kõlas ka mõneti kurblikult ja pessimistlikult – hoopis teistmoodi, kui nägime optimismist pakatavat Jüri Ratast koostamas valitsust 2016. aastal. Toona õnnestus tsentristidel Reformierakond võimult kõrvale tõsta ning Isamaa ja sotsid partneritena endale haarata. Tookord, enam kui kuue aasta eest, mõjus kaua valitsemisest kõrval püsinud Keskerakond värskelt, oravad aga kui stagneerunud ja vettinud mägrad.
Ratas ütles ka välja selle, mis tema arvates sai tulemuses otsustavaks: nendel valimistel oli tegija julgeolekuteema. Ta jättis ütlemata, et peaminister Kaja Kallas on mõjunud selles vallas usutavalt ning tema sõnadega arvestatakse ka Eestist väljaspool. Keskerakonnal, kes üldjoontes on julgeolekuküsimustes n-ö peavoolu toetanud, pole aga sellist riigikaitseküsimustes kaaluka sõnaga liidrit. Nagu teisedki parteid, on Keskerakond hankinud liikmete sekka oma „kindralstaabi“, aga ilmneb, et sellest ei piisa.
Ratas lubas, et Keskerakond ei võta lippu alla, aga eilse valimistulemuse põhjal ei ole nad lähemal ajal enam Eesti poliitikas suurtegija. Pigem keskmik, nagu ka nimi kõneleb. Omaette mure on venekeelse valijaga – kuskohast mujalt saab pärineda see marginaalse ja radikaalse Vasakpartei kasvanud toetajaskond?
Sedalaadi valimistulemuse toonud erakonnajuht demokraatlikes riikides astub harilikult tagasi ja annab võimaluse järgmisele.
Üsna kõnekas oli nukker kõne pooltühjale saalile.
Vaata Jüri Ratase kõnet täispikkuses.
Kõrvutades Tallinna linnapead Mihhail Kõlvartit ja erakonna esimeest Jüri Ratast, tuleb tõdeda, et esimene sai taas rohkem hääli.
Hästi läks Mihhail Kõlvarti värskel kaasal, varem sotside ridades kandideerinud Anastassia Kovalenko-Kõlvartil. Kui aastal 2019 oli häältesaak vaid 491, siis nüüd sai poliitik 2806 häält ja tagas koha parlamendis.
Vasakpartei tegi comeback'i
Eestimaa Ühendatud Vasakpartei, kus osa tänaseid liikmeid esindab ka liikumist KOOS/ВМЕСТЕ, tegi neil valimistel kokkuvõttes enam-vähem ootuspärase tulemuse – 2,3% häältest. Kaugelt liiga vähe, et Toompeale saada, aga tulemus viib erakonna riigi toetusrahale ning on kõvasti parem nende 2019. aasta resultaadist, mil erakond kogus vaid 0,1% häältest.
Erilist tähelepanu väärib Vasakpartei suur populaarsus Ida-Virumaal. Seal said nad pea 15% hääli, jäädes alla küll Keskerakonnale ning ka üksikkandidaat Mihhail Stalnuhhinile. Vasakpartei on aga Ida-Virus populaarsem kui üle-eestiline valimisvõitja Reformierakond – ka üks mõtlemapanev faktike. Üle riigi on Vasakpartei toetuselt võrdne väga nähtava kampaania korraldanud Parempoolsetega ja üle kahe korra populaarsem Rohelistest, kes on küll väike partei, aga kelle keskkonnahoidlikku suunda toetavad ometi väga paljud.
Vasakpartei on pika ja kirju ajalooga, ulatudes ENSV-aegsesse Eestimaa Kommunistlikku Parteisse välja. Seejärel on tehtud hulk nimevahetusi ja ühinemisi. Peale EKP ja tema järglaste asuvad tänase Vasakpartei juured ka omaaegses Eestimaa Ühendatud Rahvaparteis, mis pikka aega pretendeeris Eesti venekeelse valijaskonna huvide esindamisele parlamendis. Viimases tegutsesid omal ajal niisugused poliitikud nagu Viktor Andrejev, Sergei Ivanov, Jevgeni Tomberg, Tiit Toomsalu ja Valentina Võssotskaja.
Viimasel perioodil Vasakparteid juhtinud endine keskerakondlane Igor Rosenfeld on avalikkuses suhteliselt tundmatu, vähemalt võrreldes seekord erakonna paberid valimistel osalemiseks kohale toonud Oleg Ivanovi ja Aivo Petersoniga. Tegu on pesueht putinlastega, kellel omaenda KOOS/ВМЕСТЕ toomine valimistele ei läinud korda, sestap tehti seda Vasakpartei lipu all. KOOS/ВМЕСТЕ valimiseesmärkide hulka kuulusid Venemaa-vastaste sanktsioonide tühistamine, kaitsekulude vähendamine ühe protsendini SKP-st, riigi neutraalsus ja punamonumentide mahavõtmise keeld.
Varjamatult Kremli-meelne Aivo Peterson
Ida-Virus Vasakpartei esinumbrina kandideerinud Aivo Peterson kogus valijailt 3970 häält. Ta tegi oma valimiskampaaniat venekeelses ühismeedias ning esines ühes parteikaaslase Oleg Ivanoviga ka populaarses Kremli propagandameedias „Solovjov Live“.
„Meie oleme ainuke rahu hoidev erakond Eestis,“ pajatas Peterson ERR-i poolt erakonnale eraldatud videopöördumises. Valimiste eel sõitis Peterson aga Venemaale ja külastas viimase okupeeritud Ukraina alasid Donbassis. Siseminister Lauri Läänemets kinnitas, et Peterson on Eestile julgeolekuoht ja pidi Donbassi minekuks tegema koostööd Vene eriteenistustega. Kuid ilmselt meest siin vahetult ebaseadusliku Donetski külastuse eest midagi tõsisemat ei ähvarda.
„Seda tulemust vaadates tuleb mures olla mitte kui Keskerakonna esimees, vaid kui Eesti kodanik,“ kirjeldas Delfi valimissaates Jüri Ratas, et ta ei muretse nende häälte pärast, mis saamata jäid. Küllap on Jüri Ratasel õigus.
Stalnuhhinil jäi edust napilt puudu
Üksikkandidaat Mihhail Stalnuhhin on Eestis tegelikult veteranpoliitik, kes kuulus Keskerakonna raudvara hulka, aga tema jaoks sai pöördeliseks sõnavõtt ühes venekeelses portaalis, kus ta nimetas Eesti valitsust fašistideks ja natsideks. Tema ajendiks oli riigivõimu tegevus punamonumentide mahavõtmisel.
Stalnuhhin visati seepeale Keskerakonnast välja ning temast oleks nüüd peaaegu saanud esimene üksikkandidaat, kes valimistel riigikogusse saab. Eesti valimissüsteem ei ole üksikkandidaadi jaoks soodne: tuleb täis saada oma valimisringkonna lihtkvoodi jagu hääli (antud koguhäälte arv jagatud ringkonna mandaatide hulgaga).
Stalnuhhin kogus üksinda 4578 häält, mis on muljetavaldav tulemus ning nende valimiste üks suuremaid häältesaake, aga vaja olnuks 4927 häält. Puudu jäi 349 häält!
Kuidas joonistuvad uued koalitsioonid?
Eesti järgmise valitsuse teeb ettearvatult Reformierakond. Reformierakonna ja Kaja Kallase suur valimisvõit ei jäta suurt kahtlust, kes on Eesti järgmise koalitsiooni tüvi. Sellest tuleb jälle oravate valitsus, Kaja Kallase jaoks järjest juba kolmas koalitsioon.
Reformierakond + Eesti 200 + SDE
Selles koalitsioonis oleks praeguse Eesti poliitika lähimad võimalikud partnerid. Reformierakonnal ja Eesti 200-l on maailmavaateliselt ning ka kirjapandud eesmärkides nii mõndagi ühist. Mõlemad tahavad kaotada nn maksuküüru ja Reformierakonnale terendab lõpuks ometi võimalus viia ellu põhiline valimislubadus: viimati 500 eurot, aga nüüd juba 700 eurot maksuvaba tulu kõigile. Sotside jaoks pole see kuigi tore, aga nad saavad küsida muud neile sobivat. Eesti 200 suur lubadus riigieelarve kapitaalremont vundamendini välja. Arutamist tuleb, aga ilmselt sünnib ka valitsus.
Reformierakond + Eesti 200 + Isamaa
Selline koalitsioonivariant võib olla kõne all juhul, kui sotsidega kõnelused ei suju, kui SDE hakkab liiga palju oma soove küsima. Isamaa ja Helir-Valdor Seeder oskavad teinekord kompromisse teha. Kui nad istuvad opositsioonis, siis ei saa nad nagunii midagi.
Reformierakond + SDE + Isamaa
Praeguse valitsuskoalitsiooni jätkamine. Mõnes mõttes lihtsaim variant edasiminekuks, aga kõva miinusmärk, sest see ei arvestaks valijate otsust saata Eesti 200 tugeva mandaadiga parlamenti. Hääli ka veidi vähevõitu.
Reformierakond + Keskerakond
Teoreetiliselt võimalik, kui Kaja Kallasel võimuläbirääkimised eelmistega täiesti liiva jooksevad. 53 kohta parlamendis on stabiilseks valitsemiseks absoluutselt minimaalne hulk, tegelikult oleks vaja 54–55 kohta. Aga 1999. aastal kolmikliit Isamaa-Reform-Mõõdukad selle kohtade arvuga valitses ja tegi ära isegi suure kriisiaja eelarvekärpe. Reformi- ja Keskerakonna valitsus tunduks selle tulemuse pealt siiski pigem hädavariant, B-klassi versioon. Keskerakonnal oleks samas hädasti vaja ka sel valimisperioodil valitsusse kerkida, et end vähegi tegijana näidata.
Laiema põhjaga koalitsioon, nt Reformierakond + Eesti 200 + SDE + Keskerakond
Taolisi valitsusi tehakse maailma praktikas tõsisemas kriisiolukorras, et jagada valitsemise vastutust ühiskonnas laiemale tasapinnale. Eesti tänases olukorras hoolimata majanduslangusest ja Euroopa sõjast väheusutav.
EKRE-ga koalitsioonid
Koalitsioone koos EKRE-ga Reformierakonna ja/või Eesti 200 osalusel on praegustes oludes pea võimatu isegi ette kujutada. Ilma nendeta aga annaks EKRE + Keskerakond + Isamaa ja isegi koos SDE-ga vaid 50 häält. Mingis olukorras võiks siiski mõeldav olla enamuskoalitsioon „kõigi teiste kambakas Reformierakonnale“. Sellises koosluses saaksid EKRE stiil ja eesmärgid ilmselt mõnevõrra tasalülitatud.
