Pärast keskkooli välismaale õppima?

Välismaal õppimine tuleb kasuks nii neile, kes keskenduvad juba väljavalitud haridustee jätkamisele, kui ka neile, kes otsustavad võõrsil õppimise kasuks seetõttu, et tulevikueelistused on vaja paika loksutada. Piiritagustes koolides käinud eestlased jagavad kogemusi – on, mida kõrva taha panna!

Sabina Sägi: Iseenesest ei juhtu midagi

Praegu töötan EdTech Estonias koos tosinate haridustehnoloogia iduettevõtete founder'itega. Saan suhelda väga erinevate inimestega, korraldada üritusi Eestis ja välismaal, teha meie sotsiaalmeediat ja end üldse tööalaselt mitmekülgselt välja elada. Taskuhäälingus makstakse mulle põnevate inimestega rääkimise eest – see kõlab nagu scam, aga on vägev!

Eestis ei ole ma gümnaasiumist saati õppinudki. Minu kõrghariduse teekond on kulgenud läbi Glasgow (Šotimaa), Praha (Tšehhi), Ludwigsburgi (Saksamaa) ja Jeruusalemma (Iisrael).

Õppisin põhiliselt telerežiid, aga samas sain end täiendada kirjutamises, saatejuhtimises, filminduse tehnilistes erialades, aga ka kirjanduses, slavistikas jm.

Olen alati olnud uudishimulik ja seepärast hindan võimalikult laiapõhjalist haridust.

Vabatahtlikuna võõrsil

Kuu aega pärast 18-aastaseks saamist läksin Kreekasse vabatahtlikuks. Tollal oli programmi nimi EVS ehk European Voluntary Service, nüüd leiab selle Euroopa Solidaarsuskorpuse nime alt. Gümnaasiumi lõpus ma ei teadnud, mida tahaksin edasi teha, ja seetõttu otsisin võimalust rahakotti kurnamata uusi kogemusi saada. Kreekas kohtusin inimestega, kes julgustasid mind oma unistuste poole pürgima, ja nii otsustasin naastes välismaale õppima kandideerida.

Taskuhäälingus makstakse mulle põnevate inimestega rääkimise eest – see kõlab nagu scam, aga on vägev!

Kuna mul puudus rahaline võimalus maksta õppemaksu ja tulle toime ka elamiskuludega, otsisin õppimisvõimalusi selle järgi, kus saaksin õppida tõepoolest midagi meelepärast ja selle kõrvalt ka töötada ning omaksin lootust saada ka stipendiumeid. Kandideerisin kõikidele stipendiumitele, kuhu vähegi sobisin. Statistiliselt viib iga „ei“ lähemale arusaamisele, mida erinevad kohad tahavad.

Ettevalmistus on võti

Kuulsin programmidest, uurisin nõudeid, kandideerisin ja läksin kohale. Päris iseenesest ei laabunud muidugi ükski õpingute etapp, kõik vajas eeltööd ja muretsemist paberite, logistika ja eelarve pärast.

Minu esimesed kandideerimised olid veel „analoogsel ajastul“, mil pidin ootama füüsilist kirja postkasti, et teada saada, kas pääsen õppima. Paljude ülikoolide kodulehed olid ainult selle riigi emakeeles ja vajasid põhjalikku tõlkimist, et mõista isegi ainete sisu. Julge pealehakkamine aitab palju, ei saa tunda häbi rumalate küsimuste küsimise pärast. Et mitte alla anda, on kasulik ka kangekaelsus, sest neid hetki, mil pisar frustratsioonist silma tuleb, jagub. Samas keegi teine sinu eest seikluslikku elu elama ei lähe. Välismaal on raske, aga kodus mõelda, „mis oleks olnud, kui ...,“ on ka raske. Vali, kumma raskusega oled enne võimeline leppima.

Igal pool omamoodi

Šotimaal oli väga suur ülikool ja võimalusi, milliseid aineid õppida ja milliste kooliväliste hobidega tegeleda, oli mustmiljon. Inimestega oli seal kerge kontakti leida.

Tšehhis olid õppejõud väga põnevad, kohalikud jällegi pigem kinnised, aga see-eest oli linn minu lemmik.

Saksamaal olin väikeses linnas, kus mulle usaldati väga palju kallist tehnikat, ka olid mulle pandud ootused väga kõrged.

Iisraelis olid koolis koos kunstnikuhingega inimesed, kel polnud vähimatki kahtlust enda oskustes – see enesekindlus oli inspireeriv.

See pole küll otseselt õppimisega seotud, aga alguses ma ei teadnud, et igas riigis on täiesti erinev stiil, kuidas CV peaks olema üles ehitatud. Kaugeltki ei piisa meile tavapärase CV tõlkimisest, see peab olema tehtud kohaliku tava järgi. See teadmine oleks mul aidanud palju kiiremini väiksemaid tööotsi kohalikega võrdselt leida.

Sisemine tasakaal paika

Ükski paber, hinne ega saavutus ei ole väärt sinu vaimset tervist. Sisemine tasakaal on kõige alus ja kui see on juba korrast ära, ei saa seda tahtejõuga nii kergelt paika lükata. Inimesed võivad ju vaadata, et su elu välismaal on muljetavaldav, aga kui sina tunned, et selle kõige hind on liiga suur, siis on OK öelda, et see pole minu jaoks õige tee. Kuigi soovitan alati proovida.

Töötan praegu rahvusvahelises keskkonnas, kus inimesed räägivad erinevaid keeli ning eeldavad vestluspartnerit, kes suudab samastuda mitmekultuurilises keskkonnas töötamise eripäradega. Ma ei suudaks smalltalk'ida absoluutselt iga inimesega, kui ma poleks nii tihti olnud kuskil riigis ihuüksi ja valiku ees, kas jäängi täiesti üksi või teen suu lahti ja leian sõpru.

Keilit Bauer: Haridus on oluline

Usun siiralt, et ajakirjanikuks sünnitakse, ja mina olen üks neist. Juba päris varases teismeeas tundsin selle kutsumuse ära, aga isa arvas, et võiksin õppida ülikoolis midagi muud, ja nii läkski. Lõpuks jõudsin ikka ajakirjandusse tagasi. Mulle meeldib olla informeeritud, tutvuda erinevate värvikate inimestega ja nende lugusid edasi anda. Muidugi tuleb kasuks ka selle positsiooni paindlikkus ja võimalus teha tööd seal, kus parasjagu hing ihaldab. Õppisin välismaal aastatel 2011–2012. Bakalaureuseõpinguid alustasin Taani väikelinnas Herningis, kus õppisin pisikeses disainikolledžis moesuunalist brändingut. Tollal oli just moemaailm see, mis mind köitis, ja Taanis oli võimalik seda tasuta õppida. Vahetussemestri ja praktika kohalikus kõrgmoemajas tegin ka Hiina miljonilinnas Shanghais.

Valik

Tagasi vaadates tean, et otsus välismaale minna tuli mingisuguse teismeea valu tagajärjel. Tundsin, et välismaal on muru rohelisem ja sinna on mul vaja minna, et endale lahedam elu luua. Arvasin, et kui jään Eestisse, valin n-ö igavama tee ja kuna mulle on alati meeldinud erineda, siis seda ka tegin. Lisaks ei leidnud ma peale ajakirjanduse ühtegi eriala, mida oleksin tahtnud Eestis õppida. Tollal tundsin, et kui saan välismaalt hariduse, on võimalik saada ka tööpakkumised välismaale ja jääda seeläbi teise riiki elama. Lisaks soovisin jõuda suurde moemaailma, mis oli tol hetkel mu elueesmärk.

Praktilised tarkused

Tollal oli suuresti abiks organisatsioon Dream Foundation, mis aitas ära teha kõik vajalikud keeletestid ja täita muud vajalikud dokumendid. Kuna lõpetasin keskkooli hõbemedaliga ja olin üleüldse väga kõrge enesehinnanguga teismeline, olin kohe alguses 100% kindel, et pääsen õppima. Nii ka läks. Imetlen seda 19-aastast Keilitit tänaseni, kes nii enesekindel oli. Praegu on seda enesekindlust vähem.

Minu koolis õppisid ka tulevased moedisainerid, turundajad, ostujuhid ja retailer'id. Kontingent oli kirev ja rahvusvaheline. Oli uudne, et õpetajad ütlesid juba esimesel kohtumisel, et nemad ei ole õpilastest kuidagi paremad ega vaata meile ülevalt alla. Eestis olid asjad vähemalt toona väga teistmoodi ehk õpetaja oli autoriteet ja eks oli ka neid, kes seda autoriteeti enda kasuks liiga palju ära kasutasid.

Taanis keskenduti loengutele lisaks palju grupitöödele, et õpiksime kollektiivis töötamist. Sellest on mul tööelus väga palju kasu olnud.

Kulud katsin vanemate abiga. Tööle ma ei läinudki, kuigi tagantjärele mõeldes nüüd ilmselt teeksin seda, et vabamalt ära elada. Taanis võis ka nõusid pestes Eesti keskmise palga teenida.

Kasvamise aeg

Välismaale kolides kasvasin väga kiiresti suureks. Ei olnud enam vanemaid, kellele iga probleemi puhul toetuda. Raskeks tegi välismaal õppimise ka see, et mu isa elas sel ajal vähihaigena oma viimaseid elukuid ja tagantjärele tunnen, et oleksin võinud need veeta Eestis temaga ja minna õppima aasta-kaks hiljem. Haridus on oluline, aga ega ta eest ei jookse. Minu jaoks on mu pere ja sõbrad nii lähedased, et nüüd ma juba tean – ma ei tahaks neist tuhande kilomeetri kaugusel elada.

Keilit: Kui saaksin uuesti valida, läheksin õppima mõnda Eesti ülikooli.

Suures pildis võtan välismaal õppimist pigem elukoolina ja tunnistan – kui saaksin valiku uuesti teha, läheksin õppima mõnda Eesti ülikooli. Need on väga heal tasemel ja brändingu õppimiseks pole vaja minna kalli raha eest välismaale. Suunduksin välismaale pigem juhul, kui tahaksin õppida midagi väga konkreetset, mida Eestis õppida ei ole võimalik.

Rasmus Roomets: välismaal õppimine on väärtuslik kogemus

Töötan superkondensaatoreid tootvas Skeleton Technologies OÜ-s ja mulle meeldib olla osa ettevõttest, mille tooted muudavad maailma energiatööstust ning aitavad kaasa säästliku tuleviku loomisele.

Insenerikutse sain Singapuri riiklikus ülikoolis (National University of Singapore, NUS), kus õppisin lennukiehitust. Mul oli võimalus õppida ja elada hoopis teistsuguses kultuurikeskkonnas ning kohtuda paljude huvitavate inimestega. See oli tõeliselt väärtuslik kogemus, mis andis rikkalikult uusi teadmisi ja oskusi.

Mulle on alati meeldinud väljakutsed ning otsus välismaale õppima minna tekkis juba ülikooli ajal. Lisaks tahtsin näha, kuidas teistes riikides asjad käivad ning mismoodi mujal erinevaid probleeme lahendatakse.

Karjäärikiirendi Aasias

NUS tundus mulle väga hea valik, sest selles juhtivas Aasia ülikoolis on tugev lennundustehnika osakond. Tahtsin õppida midagi, mis oli mu senise erialavalikuga seotud, ning samas ka midagi, mis oleks väljakutseks minu oskustele ja teadmistele. NUS-i lennundustehnika programm tundus just selline.

Aasiasse õppima minnes oli minu peamiseks eesmärgiks saada teadmisi ja oskusi, mis karjääris edasi aitaksid. Tahtsin õppida midagi väljakutsuvat ja kohtuda inimestega üle maailma, et silmaringi laiendada. Arvan, et välismaal õppimise periood andis mulle palju enesekindlust ja teadmisi, mida ka täna oma töös Skeleton Technologies OÜ-s kasutan.

Välismaale õppima minekuks valmistumine oli päris keeruline protsess.

Välismaale õppima minekuks valmistumine oli päris keeruline protsess. Mul tuli koguda palju informatsiooni erinevate koolide ja programmide kohta ning võtta koolidega ka ühendust, et saada rohkem teavet nende nõuetest ja taotlemisprotsessist. Lisaks oli vaja teha inglise keele testid ning koguda taotluse esitamiseks vajalikud dokumendid.

Singapuris õppimine oli minu jaoks väga oluline. Et selleni jõuda, kaalusin erinevaid stipendiume ja võimalusi, kuidas õpinguid rahastada. Lõpuks otsustasin taotleda osalist stipendiumi, mis kattis osa minu õppemaksust. Õppemaks oli üsna kõrge ning see aitas mul natuke kulusid vähendada.

Teistmoodi (kooli)elu

NUS oli minu jaoks tõeliselt huvitav kool. Seal on palju erinevaid programme ja teaduskondi, mis võimaldas mul leida just selle, mis oli minu erialaga seotud. Koolil on muidugi ka hea maine ja seal on lahe rahvusvaheline ja multikultuurne seltskond. Minul aitas seal õppimine tunduvalt silmaringi avardada ja kultuurilisi erisusi tundma õppida.

Eestiga võrreldes on eluolu Singapuris üsna erinev. Näiteks on seal juba kliima väga teistsugune – palav ja niiske. Igapäevatempo ja linnaelu on Singapuris kohe eriti kiire ja intensiivne. Ka õppimisviis on seal natuke teistsugune kui Eestis – Singapuris oli meil palju rühmatööd ja projekte ning õppejõud olid päriselt väga nõudlikud.

Õppimine NUS-is oli minu jaoks aktiivne ja dünaamiline protsess ning õppejõud ootasid alati maksimaalset tulemust. Õpilaste omavaheline suhtlemine oli samuti väga oluline, sest hulk projekte tuli teha koos teiste üliõpilastega.

Väärtuslikud õppetunnid

Tagantjärele tarkusena, oleksin võinud olla paremini kursis õppimise kulude ja Singapuri elukallidusega. Kuna ma ei olnud seal varem käinud, oli raske hinnata, missuguseks elu kujuneb ja kuidas oma rahalist seisu planeerida.

Avatud meel ja valmisolek uuteks kogemusteks on teise riiki õppima minnes äärmiselt tähtis. Esimest korda välismaal olles võib ette tulla situatsioone, kus kultuurilised erinevused tekitavad segadust või ebamugavust. Selliste olukordade edukaks lahendamiseks tuleb olla avatud ja proovida asju ka teise nurga alt näha.

Saadud kogemused on mulle rahvusvahelises firmas töötamisel kindlasti kasuks tulnud. Minu jaoks on loomulik suhelda erinevatest rahvustest inimestega. Just välismaal õppimine ja suhtlemine arendas minus seda oskust.