ESTCube, mina ja muud põnevad projektid

Hei-hei! Mina olen Agnes, esimese aasta füüsika, keemia ja materjaliteaduse (FKM) bakalaureusetudeng. Värske liha, või kuidas nüüd ülikoolis esmakursuslaste kohta öeldigi. Otsus tulla Tartu Ülikooli sellele erialale tuli suhteliselt loomulikult. Nimelt olen põhikoolist saadik tundnud huvi astronoomia vastu ja gümnaasiumis sai minust suur kosmosetehnoloogia fänn. Mäletan selgesti, kuidas Põlva gümnaasiumi sisseastumisvestlusel ütlesin tolleaegsele direktorile Alo Savile lause „Ma vihkan füüsikat, aga armastan kosmost“.

Jah … elekter polnud päris minu teema. Kuid ilmselgelt midagi vahepeal muutus. Nimelt otsustasin üheteistkümnendas klassis gümnaasiumi praktiliseks tööks teha sõbrannaga hariva astronoomiateemalise taskuhäälingu. Jõudsin arusaamale, et kui mul on millegi vastu sügavam huvi, siis miks ma ei peaks sellega ka väljaspool kooli tegelema. Kui kellelegi meeldib tennist mängida, siis ta läheb ja otsib endale trenni, kus seda teha. Kui kellelegi meeldib pilli mängida, siis bänd või muusikakool on justkui järgmine loogiline valik. Mida tegin mina? Võtsin ühendust Tartu observatooriumiga, mis tegelikult asub Tõraveres, ning seda Facebooki kaudu, kujutate ette?! Nüüd jõuame lõpuks point’ini, miks ma seda blogi üldse kirjutan. Tänu sellele Facebooki sõnumile sattusin sellisesse ägedasse tiimi nagu ESTCube.

Tiim koosneb kosmosehuvilistest üliõpilastest, professoritest ja observatooriumi teadlastest ning projekti peamine eesmärk on arendada nanosatelliite. ESTCube-1 oli Eesti esimene satelliit ja tänu sellele nimetatakse Eestit kosmoseriigiks. Satelliit läks orbiidile 2013. aastal ja on kahjuks endiselt seal, sest selle ülesminekul mõni osa purunes ja plasmapidur, mis oleks pidanud satelliidi umbes viie aastaga orbiidilt tagasi tooma, ei käivitunud. Plasmapidur on uuem tehnoloogia kosmoseprügi vastu võitlemiseks, sest tavaliselt jäävad satelliidid Maa orbiidile kahekümne viieks kuni viiekümneks aastaks tiirlema ja risk, et need omavahel või kosmoseprügiga põrkuvad, suureneb eksponentsiaalselt. Ühinesin ESTCube’i tiimiga üheteistkümnendas klassis, kui arendati ESTCube-2, mis on algsest üheühikulisest satelliidist suurem ja võimekam. ESTCube-2 on kolmeühikuline ja selle üks peamiseid eesmärke on katsetada sedasama plasmapidurit Maa madalorbiidil. Tegu on kahepolaarse eksperimendiga: ühtpidi on see elektriline päikesepuri, teistpidi plasmapidur.

Satelliidi stardiaken on hetkel teadmata rakett Vega C ebaõnnestunud lennu tõttu, aga loodetavasti jõuab ESTCube-2 orbiidile 2023. aasta teises pooles. ESTCube on mulle õpetanud niivõrd palju. Paari kuuga sai tüdrukust, kellele ei meeldinud füüsika, aga meeldis kosmos, tüdruk, kelle jaoks on füüsika vägagi põnev. Lisaks programmeerimisele ja jootmisele seisavad tiimiliikmed silmitsi hunniku probleemidega, mis tunduvad esialgu lahendamatud. Kes oleks võinud arvata, et satelliidi kui terviku toimimine hõlmab nii palju pisikesi aspekte, mida jälgida? Siit üks veidike veider küsimus: olete te kunagi mõelnud, kuidas peaks toimima Kuu orbiidil tiirleva satelliidi navigatsioonisüsteem? Positsioneerimiseks peaksid teooria järgi korraga nähtaval olema Kuu, Maa ja Päike, aga meil eksisteerivad sellised nähtused nagu varjutused … Ma eeldan, et te ei ole sellele varem mõelnud. :) Mina ka ei olnud!

Lisaks ESTCube’i tiimile liitusin samal ajal projektiga Venus Life Finder. Tegu on Massachusettsi tehnoloogiainstituudi juhitud tiimiga, kelle eesmärk on teha kindlaks, kas meile lähimal planeedil Veenusel võiks olla elu. Ka Tartu Ülikoolil on selles oma osa: kosmosetehnoloogia kaasprofessori Mihkel Pajusalu tiimi käe all valmis happelisuse sensori prototüüp. Seda sensorit kasutatakse Veenuse pilvekihtide happelisuse määramiseks, sest just seal on tänu madalamale temperatuurile mikroorganismide elu võimalikkus kõige suurem. Ka mina sain selle projekti käigus mässata esialgse happelisuse sensori prototüübi valmistamisega. Mõõtsime takisteid ja erinevate LED-ide spektreid, jootsime, panime kokku spektromeetri, tegime jääkidest helendavat lima ja palju muud huvitavat.

Observatooriumi kaudu olen saanud intervjueerida teadlasi nii oma podcast’i jaoks kui ka karjääripäeva „Karjääriredel viib kosmosesse“ raames. Samuti õnnestus mul läbi viia vahva töötuba teadusmalevas, kus sain koos Laila Kaasikuga noortele Veenusest rääkida ja näidata, kuidas valmistada fluorestseeruvat pH-tundlikku pigmenti. Kui seda klaasplaadile kanda, ultraviolettkiirgusega ergastada ja siis omakorda kanda plaadikesele tilk mingisugust ainet, annab tilga värv meile infot selle aine happelisuse kohta. Kuldreegel siinkohal on see, et mida sinakam on tilk, seda happelisem on aine.

Sellised projektid süvendavad pidevalt minu huvi kosmose ja tehnoloogia vastu ning annavad tavaõpingutele lisaväärtust. Nii ongi minust saanud tüdruk, kes otsustas tulla õppima FKM-i ja tegeleb kooliväliselt kosmosetehnoloogia valdkonna projektidega. Lisatõuke FKM-i tulla andis erialane promopäev „Maailmapildist eduni“, kus tutvustati füüsika ja keemia instituudi laboreid ning võis kuulata tudengite ja inspireerivate teadlaste ettekandeid. Tegelikult toimub selline karjääripäev igal aastal ja ka sel kevadel on mai alguses oodata sama vahvat üritust uutele huvilistele! Lisaks üritusele käisin kaks korda ka tudengivarjuks. See on tõeliselt hea võimalus, mida soovitan kõigil gümnasistidel ära kasutada. Üleüldse, kui jutt soovituste peale läks, siis soovitan gümnaasiumis ja ülikooli esimesel aastal haarata kinni nii paljudest võimalustest kui võimalik. Kohe ülikooli astudes otsustasin, et soovin ka erialaselt aktiivne olla, seega ühinesin Eesti füüsikaüliõpilaste ja Tartu Ülikooli keemiaüliõpilaste seltsiga.

Õppeaasta alguses kuulsin, et nende kahe seltsi ühistöörühmal on puudu rühmajuht. Jah, esimese aasta tudengina ei pruugi kohe seda julgust olla, et sellise positsiooni poole vaadata. Kes teab, äkki vanemad tudengid ei võta mind piisavalt tõsiselt või on rühma juhtimine niivõrd mahukas töö, et pean iga päev tunde sellele panustama. Korraks küll kõhklesin, aga ratsionaalselt mõeldes sain aru, et need on vaid hirmud, mis ei lase mul mugavustsoonist välja tulla. Seega sai minust oktoobris rühmajuht ja kõik need hirmud olidki vaid hirmud, mis reaalsuseks ei saanud. Ülikoolitee pakub lisaks akadeemilisele osale niivõrd palju enesearenguvõimalusi, vaja on lihtsalt julgust öelda jah. Küll jõuab elus ei öelda, näiteks siis, kui unetunde enam üle viie täis ei tule ja tähtajad kukuvad.

Töörühma juhiks olemine on üks viis, kuidas õppida ennast paremini väljendama, kuid kõige rohkem areneb selles valdkonnas muidugi päriselt esinedes. Seega uus soovitus kogu ülikooliperele on võtta sügissemestril kursust nimega „Teadus aimeloengutes“. Selle kursuse kaudu on kõigil võimalik ühineda sellise vahva liikuva laboriga nagu Teadusbuss. Tegu on pundi tudengitega, kellel on võimekus ja vahendid, et pakkuda koolides ja üritustel harivat teadusteatrit. Kui ma ei oleks Teadusbussiga liitunud, ei oleks ma vist kunagi kokku puutunud sellise ainega nagu vask(I)tetrajodomerkuraat. Kuid selleks, et salapära mitte kaotada, ei seleta ma hetkel põhjalikumalt.

Gümnaasiumi lõpus on võimalik kandideerida ka programmi „Talendid Tartusse“, mis pakub hulga projekte, millega esmakursuslased liituda saavad. Kuna olen endas avastanud kire tehnoloogiamaailma vastu, valisin teadusprojekti „Robotont“. Selle käigus arendatakse Tartu Ülikoolis omniliikuvat robotit, mis pakub platvormi robootikaõppeks ja teadustööks. Mina ja veel kaks tudengit saime ülesande arendada välja selline robot, mis suudab lisaks siledale pinnasele ka endasuuruseid kruusamägesid ületada. Meeletult põnev! Leian, et niikaua, kuni mul on aega ja ressurssi, mida raatsin kulutada, soovin saada uusi kogemusi ja teadmisi. Julgustan kõiki võtma osa projektidest ülikooli sees ja sellest väljaspool!

Tule Tartu Ülikooli!