Intervjuu | Armastad või kardad kunsti? Noorte kunstiaasta viib ootamatule teekonnale läbi Lõuna-Eesti

Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 lükkab hoo sisse noorte kaasaegse kunsti aastale. Publikuni jõuab üheksa algusest peale noorte ühistööna loodud kaasaegse kunsti sündmust üle Lõuna-Eesti. Kunstilised sekkumised rõhutavad piirkonna omapära ja küsivad, kas kunst saab olla ellujäämise tööriist.

Noorte kaasaegse kunsti aasta viib kunsti tõmbekeskustest eemale, et luua uusi viise piirkonna väärtustamiseks, koostööd Lõuna-Eesti piirkondade vahel ja Euroopaga. Noorte tähelepanelik pilk ja tegevused toetavad kogukondade heas mõttes ellu jäämist ning aitavad neil mõtestada kunsti kaudu oma keskkonda.

Kaasa teevad nii Eesti kunstikoolide liidu noorteühenduse liikmed kui ka teised kunstihuvilised noored. Projekti käigus õpivad noored kultuurisündmuste korraldamist, arendavad oma koosloomeoskusi ning kasvavad ühtseks loovtiimiks. Koos tutvutakse erinevate Lõuna-Eesti piirkondadega, valitakse välja sündmuste toimumiskohad ning tehakse koostööd Euroopa kunstnikega.

Kunstisündmused toimuvad Elva, Kanepi, Peipsiääre, Rõuge, Tõrva ja Valga vallas ning Viljandi ja Tartu linnas. Loomeaasta võtab kokku lõpunäitus Tartu lastekunstikooli Jakobi galeriis. Projekti lõpuks kujuneb kogenud loometiim, kel on julgus oma ideid ellu viia ja selleks vajalikke partnereid leida.

Noorte kaasaegse kunsti aasta eestvedaja Eli Paul (21) ja osaleja Roosi Mändmaa (18) tutvustavad projekti ja end ning kutsuvad neid, kel tekib kihk kaasa lüüa, endaga koos pardale hüppama, et noorte kaasaegse kunsti aastaga liituda!

Eli Paul ja Roosi Mändmaa, tutvustage end lugejale ühe lausega.

Eli Paul: Olen Viljandi kunstikooli vilistlane ja Tartu ülikooli majandusteaduste tudeng.

Roosi Mändmaa: Mina olen lihtsalt üks inimene, kes tegeleb igal võimalusel kõigega, millega on võimalik tegeleda – kohati liiga paljuga.

Mis teid argipäeviti inspireerib?

Eli: Inimesed, nende emotsioonid ja omavaheline suhe. Töötan erivajadusega lastega. Laps, keda täna abistasin, ehmatas tänaval nii-öelda tavalist inimest. Minu jaoks on huvitav, kuidas erivajadusega väike laps võib täiskasvanus tekitada nii palju hirmu. Maailmas on nii palju erinevaid inimesi ja diagnoose, mille kohta ei teata, ja esimene reaktsioon on karta. Minu meelest see ei tohiks nii olla.

Roosi: Minu peamine inspiratsioon tuleb sellest, et õpin gümnaasiumis eriala, mis ei sobi minuga absoluutselt kokku ehk matemaatikat ja füüsikat. Saan reaalteadustega küll hakkama, aga loovust selles ma ei näe. Vastukaaluks joonistan tundides kogu aeg ja igale poole.

Mis on teie kõige lahedam isetehtud kunstielamus?

Roosi: Esinemine 2021. aasta Tartu valgusfestivalil performance-grupiga Tema. Vägev elamus, millest jäid isegi armid. Kujutasime maailma loomist. Mina lõikasin kilest lahti inimesi, kes nii ilma sündisid. Mul olid jalgade külge teibitud tossupommid, mis põlesid läbi sukkpükste ja sain veidi põletada. Aga elamust see ei rikkunud.

Eli: Kunstikoolis mõistsin, et mulle meeldib kõige rohkem kunstisündmusele eelnev taustatöö. Esineda mulle ei meeldi, aga võin rõõmuga otsida asukohti, transportida inimesi ja materjale, teha postitusi sotsiaalmeediasse ja kõike muud korralduslikku.

Üks kunstisoovitus?

Roosi: Amos Rexi kunstimuuseum Helsingis. Viimati sain elamuse sealsest näitusest, kus saalis mängis instrumentaalmuusika ja selle rütmis jooksid tekstina sõnad ja numbrid. Tekkis tunne, nagu need sõnad olekski muusikas, kuigi tegelikult ei olnud.

Eli: Anija mõis – see on väga ilusasti renoveeritud. Olin üllatunud, et ühes väikses kohas on nii kaunilt hooldatud mõis ja kohvik. Soovitan vaatama minna.

Noorte kunstiaasta küsib, kas kunst on ellujäämise tööriist. Kuidas teie vastaksite?

Roosi: Kuna tegu on kas-küsimusega, vastan lühidalt, et jah! Nagu eri materjalide kasutamiseks saab kasutada palju erinevaid tööriistu, nii on ka emotsioonide väljendamiseks üks ja kohati parim tööriist kunst.

Eli: Jah, aga mitte ainus. Igaüks ei mõtle, et kunst võiks teda aidata. Aga tore, kui inimese elu käigud on toonud arusaama, et kunstil on oluline osa selles, et olla terve ja õnnelik.

Kuidas haakub see küsimus tegutsemisega kaheksas väikevallas?

Eli: Hakkame korraldama sekkumisi kohtades, mille eripärade rõhutamiseks on kunst ülihea viis. Nii saavad vallad tähelepanu ja läbi selle ellujäämisvõimalusi. Samamoodi toovad sinna panustavad noored sisse endale olulisi teemasid. Loodan, et nad leiavad enda jaoks kunstis selle tööriista.

Roosi: Väikestes kohtades on vähe inimesi. Tunnen Viljandis elades vahel, et siin pole üldse kellegagi samastuda. Kui oleks veel väiksem koht, siis oleks kunst vist ainuke tööriist, mille abil seal elada ja end välja elada.

Mida noorte kunstiaastalt kõige rohkem ootate?

Eli: Soovin, et osalejad tunneksid end läbi terve projekti hästi ja saaksid hea elamuse. Et see aasta inspireeriks neid edaspidigi tegutsema ja algatama.

Roosi: Tahaksin leida üle Eesti selliste inimeste võrgustiku, kes tahaksid koos kunsti luua. Tunnen, et praegu on sellist kunstiloomet küll liiga vähe.

Kes võiks veel teiega noorte kunstiaastal kampa lüüa?

Roosi: Talle võiks meeldida kunst.

Eli: Ta võiks isegi natuke kunsti karta. Et äkki see pole tema jaoks, et äkki ta pole piisavalt loominguline. Ta võiks tulla ja saada elamuse, et igaüks saab sellega hakkama. Peamine on olla valmis teistega suhtlema ja koostööd tegema.

Oled vähemalt 15-aastane ja see, mis sa just lugesid, tundub … hirmutav, äge, ootamatu? Kevadvaheajal sõidavad kunstiaasta noored Lõuna-Eesti uurimistuurile. Bussis on veel kohti! Anna endast märku hiljemalt 16. aprilliks aadressil [e-mail].

Noorte kaasaegse kunsti aasta „Kunst on ellujäämise tööriist?“ on osa Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 programmist. Ole kursis Euroopa kultuuripealinna programmiga. Telli Tartu 2024 uudiskiri.