DELFI UKRAINAS | Mõkolajivlane pärast raketilööki: nad ju ei vaata, kuhu löögi annavad. Et ainult saaks tappa ja hävitada

Venemaa andis ööl vastu 27. aprilli raketilöögi Mõkolajivile. Peavarjuta jäid eramajade ja mõnede korrusmajade elanikud. Muu hulgas sai kahjustada ajalooline hoone. Teatati enam kui 20 kannatanust ja ühest hukkunust.

Täppisrelvad, neli raketti Kalibr, lasti välja Mustalt merelt. Kahjustada said eramajad, ajalooline hoone ja korrusmajad. Teada on üks hukkunu ja 23 vigastatut, kelle hulgas on laps.

Umbes kella 14 ajal korrastavad kommunaaltöötajad tänavaid paneelmajade juures, mis raketilöögis kahjustada said. Kommunaaltöötajad paigaldavad kiires tempos korterite akendele puitlaastplaate ning neid tuuakse ka eramajade omanikele.

Kommunaalteenistuse töötaja Grigori tunnistab, et tööd on sel päeval palju nagu pärast iga lööki alates Venemaa sõjalise agressiooni algusest.

„Ja nii me iga 3-4 kuu järel taastame. Me oleme nagu sipelgad või termiidid: purustati ja meie taastame. Ja nii saab olema igavesti,“ naerab Grigori. Ja tõesti on iga purustatud hoone juures palju kommunaaltöötajaid: mõni kinnitab midagi, mõni laob telliskive konteineritesse, mõni katab vineeriga aknaid. Seal samas on traktorid ja veoautod, millele laaditakse prahti.

„Nad sihtisid Ukraina rahvast“

Grigori ütleb, et Mõkolajivis on väga sõbralik kollektiiv ja tööle hakatakse kohe, kui võimalus avaneb, tihti juba pool tundi pärast löögi andmist.

Meditsiinikeskuse direktor Petro Beznossenko ütleb, et meditsiinikeskust raketid ei tabanud, vaid kukkusid sellest 200-300 meetri kaugusele. Lähiajal meditsiinikeskus ilmselt tööle ei hakka, sest hoonel ei ole aknaklaase ja ruumides on lööklaine tõttu segadus.

Küsimusele, kas sihiti spetsiaalselt meditsiinikeskust, vastab Petro: „Nad ei sihtinud spetsiaalselt siia, nad sihtisid Ukraina rahvast.“

Kas Petro ootas enne täiemahulist sissetungi Venemaalt midagi sellist?

„Kõike ootasime,“ vastab ta.

Samas kõrval on ajalooline administratiivhoone. Paistab, et üks rakett lasti selle pihta. Tugevalt on kahjustatud selle kõrval asuvad elumajad. Sealjuures on majadel aknad purunenud mõlemal pool.

Ameeriklane Mõkolajivis ja löök lähedale

„Ma armastan Mõkolajivit,“ ütleb ootamatult inglise keeles purustatud majast väljuv mees. Mees ütleb, et tema nimi on Brad, ta on ameeriklane, armastab Mõkolajivit ja lihtsalt elab seal.

„Ma väga-väga-väga armastan seda linna,“ ütleb Brad juba vene keeles, lisades, et ei olnud raketilöögi hetkel selles majas.

Majaelanik Aleksandr ütleb, et Mõkolajivile ei ole ammu sellist lööki antud. Viimane kord pommitati Mõkolajivit aastavahetusel ja nii massiliselt novembris.

Aleksandr ütleb, et esimesed kaks lööki olid tema tunde järgi kaugemal, aga teisi ta juba tundis oma korteris.

„Minu korteris saab praegu elada. Aknad purunesid, tubade vahelised uksed, aga teises ei saa,“ ütleb Aleksandr. Maja, milles Aleksandr elab, asub ajaloolise administratiivhoone kõrval.

Sama maja elanik Valentina ütleb, et üks tema korteri tuba on administratiivhoone poole. Selles toas on tema sõnul kõik segi paisatud ja seal on elada võimatu.

„Esimesed kaks plahvatust olid tuhmid, aga teised tugevad. Kui minna korterisse, siis seal on juba kõik katki,“ ütleb ta.

Venemaa täiemahulise sissetungi ajal Ukrainasse on Valentinal ka varem eluase purunenud. Varem elas ta Blahodatnes, mis asub Mõkolajivist 45 kilomeetri kaugusel.

„Meie küla on purustatud, ei jäänud alles ühtki maja. Me ei saanud kuu aega sealt lahkuda, sest olime ümber piiratud. Kogu küla läks valgete lippudega välja. Mina hoidsin käes lapse mähkmeid...“ meenutab Valentina pisaraid tagasi hoides.

„Ma võin öelda üht: andestust kindlasti kunagi ei tule,“ ütleb Valentina.

81-eurone pension

Suundume eramajade piirkonda, kuhu saabus nähtavasti veel üks rakett, ilmselt sattus see piirkond löögi alla esimesena. Nadežda ütleb, et jäi imekombel ellu.

„Aknad lendasid mulle peale: üks, teine,“ ütleb ta. Miks rakett sellesse piirkonda lendas, Nadežda ei mõista.

„Nad ju ei vaata, kuhu löögi annavad. Et ainult saaks tappa ja hävitada. Nende eesmärk on juba ammu selge. Nad on lihtsalt barbarid, bandiidid ja mõrtsukad. Mida me teinud oleme, kui me oleme rahumeelsed elanikud?“ küsib Nadežda.

Nadežda juhatab majja, näitab purustusi. Majal ei ole katust. Ta küsib, mille eest see kõik taastada, kui pension on ainult 3300 grivnat (81 eurot)?

Baba Nadja pöördub eestlaste poole: „Andke edasi suur tervitus meie, Ukraina rahva poolt Eesti rahvale. Et nende maal ei oleks sellist kohutavat sõda ja et issand hoiaks seda maad, hoiaks seda rahvast. Jumala õnnistust teile ja rahu Eesti rahvale.“