Riigikogu värske koosseisu esimesed töökuud on kulgenud opositsiooni obstruktsiooni taktis. Koalitsioon aga on käiku lasknud eelnõude sidumise usaldushääletusega.

„Ma näen paljude Eesti inimeste nõutust ja pettumust, et mis meie sisepoliitikas toimub, sest valitsus ja vastasrind on Toompeal nii karmis vastuseisus, kus mingiks leppimiseks ja kompromissiks enam ruumi ei näi,“ kirjutab Karis sotsiaalmeedias. „Demokraatliku riigi opositsioon on valitsuse nõudlik partner, alternatiivide pakkuja, kuid teisalt – parlamendienamusega koalitsioonile peab jääma võimalus oma poliitikat ellu viia. Samas ei tähenda häälteenamus parlamendisaalis, nagu koalitsioonil poleks kohustust oma otsuseid avalikult põhjendada ja selgitada tehtud valikuid, ka toetudes mõjuanalüüsidele ja kaasates huvirühmi. Siis on valitsuse otsused arusaadavad, avalikkuse ees läbi arutatud.“

Karise jaoks on koalitsiooni ja opositsiooni suhetes oluline see, et vastastikku ei solvata ega hirmutata, teineteise kohta ei kasutata väljendeid, mille pärast tuleb hiljem piinlikkust tunda. „Viimasel ajal oleme riigikogu aruteludes kahjuks kuulnud ka sõnu, mis rikuvad meie poliitilist kultuuri.“

Ta toob esile, et risti erinevaid arvamusi on tekitanud valitsuse otsus siduda mitmete seaduseelnõude vastuvõtmine riigikogus usaldushääletusega. „See on koalitsiooni võimalus ja oht samal ajal. Võimalus, et riigikogu töö ei kiiluks kinni, obstruktsioon ei annaks vetot vähemusele ja valitsus saaks otsustada. Oht on selles, et riigikogu osa ei kärpuks vaid otsustamiseks, kas ta usaldab valitsust, ja parlamentaarne asjalik arutelu soikub.“

Tema sõnutsi saab olla koalitsiooni ja opositsiooni ühine tee, et riigikogus keskendutaks poliitilisele debatile ja täitevvõimu järele valvamisele. „Ma palun, et erakonnad hoiaksid meeles – küsimus on demokraatlikult valitud parlamendi usaldusväärsuses.“

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena