Viimastel aastatel on elanikkonna üldine teadlikkus kriisidest tasapisi paranenud. „Märgatavalt on vähenenud nende inimeste arv, kes ei ole kordagi mõelnud sellele, et nende pere võiks sattuda tõsisesse hädaolukorda,“ ütles Päästeameti ennetustöö osakonna juhataja Janika Usin. Kaks aastat tagasi polnud Usina sõnul kriisiolukorra võimalikkusele mõelnud 45 protsenti inimesi, nüüd on nende osakaal langenud 30 protsendini.
Usina hinnangul on inimeste meelsust mõjutanud nii sõda, pandeemia kui ka ulatuslikud elektrikatkestused ja tormid. „Ilmselt on need sündmused pannud elanikkonda hädaolukordadele senisest rohkem mõtlema ning andnud tunnetuse sellest, et kriisid võivad moel või teisel tabada meid kõiki,“ ütles Usin. Märgatavalt on suurenenud ka nende inimeste osakaal, kes on mõelnud sõjalisele ohule. Kui kaks aastat tagasi oli neid vaid kümme protsenti, siis nüüd juba üle poolte.
Kuigi kriisiohu tunnetamine on paranenud, on üldine seis siiski kesine – hädaolukorras toimetuleku esmaseid tegevusi teab hästi umbes pool elanikkonnast. Kriisiks valmistumisel on kasvanud tasapisi nende elanike arv, kes on oma pere toimetuleku parandamiseks mingeidki samme astunud. Muutunud ei ole aga nende perede hulk, kellel on hädaolukorraks olemas kõik vajalikud vahendid ja varud. Selliseid peresid on endiselt vaid 15 protsenti. Usina sõnul on inimeste teoreetiline teadlikkus üsna rahuldaval tasemel, aga praktikas see ei väljendu. „Inimeste varustatus vajalike ravimitega on üldiselt küll hea, kuid kehvemaks on muutunud varustatus esmaabitarbevahenditega,“ ütles Usin.
Kantar Emori uuring näitab, et jätkuvalt on võimalikuks hädaolukorraks kõige paremini valmis Lääne- ja Lõuna-Eesti inimesed. Nad on Eesti teiste piirkondadega võrreldes paremini kursis sellega, missugused hädaolukorrad võivad ohustada nende kodupiirkonda ja missuguste vahenditega on võimalik tagada pere toimetulekut hädaolukorras. Ida regiooni perede hädaolukorraks varustatuse tase on veidi alla Eesti keskmise. Samas teadmised vajalikest varudest on keskmised. Kõige kehvem valmisolek on Põhja-Eesti elanikkonnal. Sealsed inimesed on kõige vähem kursis võimalike hädaolukordadega, mis nende kodukohta tabada võivad.
Kui koroonapandeemia algus ärgitas inimesi hoolikalt järgima hoiatussõnumeid ja käitumisjuhiseid, siis praeguseks on see käitumisviis taas langenud. Uuringu andmetel reageerib hoiatussõnumitele ja järgib käitumisjuhiseid veidi üle 40 protsendi elanikkonnast. Põhjalik tutvumine hädaolukorra käitumisjuhenditega või õppustel osalemine iseloomustab ainult 15 protsenti elanikest. Samas on märgatavalt kasvanud nende inimeste hulk, kes on kas või veidi tutvunud hädaolukorra käitumisjuhistega või osalenud mõnel õppusel. Kui 2017. aastal oli see iseloomulik alla veerandi inimestest, siis nüüd oli näitaja kerkinud 41 protsendini.
Kui vaadata viimase seitsme aasta trendi, siis vähenenud on heade esmaabioskustega inimeste osakaal. Kõige kehvemate näitajatega paistab silma taas Põhja-Eesti. Sealsetel elanike esmaabi andmise oskused on muutunud halvemaks ja jäävad alla Eesti keskmise. Samuti on Põhja-Eesti inimesed hinnanud vähem oma kodukohaga seotud riske. Kehv on ka inimeste valmidus naabritega koostööd teha – oma lähemate naabritega on hädaolukorra lahendamisega seotud küsimustes suhelnud kuus protsenti elanikest. Kaks aastat tagasi oli see näitaja poole väiksem.
Uuring toob välja, et inimeste koostöövalmidus on järjepidevalt vähenenud. „Eriti hakkab see silma noorema elanikkonna puhul,“ ütles Usin. Uuringust selgub, et nooremad inimesed pole kuigi koostööaltid ning muretsevad peamiselt selle üle, kuidas ise hakkama saada.
Sarnaselt varasematele uuringutele on kõige haavatavam sihtrühm eakam elanikkond ehk 65-aastased ja vanemad. Nad on hädaolukordadele vähem mõelnud ja nende teadlikkus õigetest käitumisviisidest on kesisem kui noorematel. Nende usk sellesse, et kodukohas võib juhtuda erakorraline sündmus, mis jätab neid isoleerituks, on langenud. Küll aga on nad valmis hädaolukorra puhul oma varusid jagama ja ulatama abivajajale päästvat kätt.
Varasemaga võrreldes on sarnasena püsinud linna- ja maaelanike erinev ettevalmistus hädaolukorraks. Maa-asulate peredel on jätkuvalt parem varude ja vahendite tase, nad on enam uurinud võimalusi hädaolukorra puhul mujale liikuda ning nende hulgas on ka rohkem hea esmaabi andmise oskusega inimesi. Veidi enam kui pooled maal elavad inimesed usuvad, et saaksid hädaolukorras iseseisvalt hakkama seitse päeva. Kõige haavatavamad on endiselt linnades suurtes kortermajades elavad inimesed. Maainimestega võrreldes on neil väiksemad varud ja kehvemad teadmised võimalustest hankida näiteks vett, kui üldine kommunaalteenus peaks katkema.
Kuigi elanike üldine ohutunnetus ja teadlikkus hädaolukordadeks valmistumise vajalikkusest on tasapisi paranenud, on inimeste reaalne valmisolek endiselt vilets ning nõuab parandamist. „Selleks, et jõuda tasemele, kus saame öelda, et meie elanikkond on võimalikeks kriisideks hästi valmis, on pikk tee minna,“ lausus Janika Usin.
