Kõik liitlased kinnitavad Vilniuse NATO tippkohtumise eel, et ei ole muutnud otsustaval 2008. aasta Bukaresti tippkohtumisel välja öeldud seisukohta, et Ukraina saab ühel päeval NATO liikmeks. „Keegi aga ei taha Bukaresti kordumist,“ on viimastel nädalatel mitu korda öeldud. Mis siis 2008. aasta NATO Bukaresti tippkohtumisel ikkagi toimus? Seda meenutab Delfi „Erisaates“ Eesti toonane peaminister Andrus Ansip.

1x
1x
  • 0.25
  • 0.5
  • 0.75
  • 1
  • 1.25
  • 1.5
  • 2
00:00

Ansipi hinnangul tõlgendatakse toonaseid vaidlusi praegu lihtsustatult, otsekui USA oleks kangesti tahtnud Ukrainale NATO teekaarti anda, samas kui Saksamaa liidukantsler Angela Merkel seisis sellele vastu. „Me ei eristaks Angela Merkelit sugugi Prantsusmaa ega ka teiste Lääne-Euroopa riikide seisukohtadest,“ rõhutas Ansip. 2008. aastal oli Ukraina veel sügavalt korrumpeerunud riik. Seepärast tunnetatigi toona, et ukrainlased ei jaganud päris samu väärtusi mis Euroopa ja teised NATO liikmesriigid. „Ukrainat ei peetud piisavalt küpseks,“ selgitas ta.

Bukaresti kohtumine oli ühtlasi esimene kord, kus NATO tippkohtumisele sõitis NATO-Venemaa nõukogu istungiks kohale Venemaa riigipea. Ansipi sõnul rääkis Venemaa president Vladimir Putin seal, et Ukraina ei ole mingisugune riik ja oleks ajalooliselt õiglane, kui Ukraina territoorium jagataks piirnevate riikide vahel ära. Samuti sõnas ta toona, et Ukrainale kuuluv Krimmi poolsaar oli üldse üks suur eksitus ja põhimõtteliselt võiks Venemaa selle hommepäev tagasi võtta. „Kehitati õlgu ja ei osatud sellest midagi arvata. Üldiselt arvati, et omapärane stiil inimesel,“ nentis Ansip.

Millal jõudis Euroopa suurriikidele kohale, et Venemaa kujutab endast ohtu? Kas Saksamaa seisis kuni Gruusia sõjani vastu meie regiooni kaitseplaanidele? Missuguseid julgeolekugarantiisid ning kellelt Ukraina praegu kõige enam vajab? Kuula pikemalt Delfi „Erisaatest“!