NATO tippkohtumisega seotud teemade põhirõhk lasub täna sellel, kuidas sõnastati Ukraina osa lõppkommünikeest. Isamaa esimehe Urmas Reinsalu sõnul ei räägitud Ukrainast Vilniuses piisavalt palju. „Sisuliselt – ka Eesti seisukohalt – on selge, et Vilniuses oleks pidanud eile tulema kutse NATO-sse saamiseks liikmesriikide poolt kommünikeena. Seda ei tulnud,“ tõdes endine välisminister.
Reinsalu sõnul jäi sõnastus Ukraina kohta väga segaseks, sest riikidel pole konsensust küsimuses, kas poliitiliselt üldse kutset esitada, ja pealegi vajab Ukraina liitumiseks ka teatud tingimusi. Reinsalu kardab, et rahuläbirääkimistel Venemaaga võib Ukraina NATO liikmesus saada kauplemisobjektiks.
Julgeolekueksperdi Martin Hurda sõnul ei tohi seda juhtuda. „NATO liitlased otsustavad ise, keda liikmeks võtta. Venemaal ei tohiks siin sõnaõigust olla,“ rõhutas Hurt. Ta nõustus Reinsaluga, et Vilniuses tehtud otsused ja nende kommunikeerimine on ebaselge ja ebaõnnestunud. Ukraina liitumist NATO-ga pole välistatud, aga samal ajal kasutatakse ähmast venitamistaktikat, sest ei öelda, millistele tingimustele peab Ukraina liitumiseks vastama.
Välisminister Margus Tsahkna ütles täna hommikul Delfile: „Konkreetsust Vilniuses tehtud otsustest Ukraina osas näitab see, et lõpptekstis ei sisaldu Ukraina liitumise kohta ühtegi kuupäeva, vaid öeldakse välja, et otsus langetatakse siis, kui on õige aeg.“ Urmas Reinsalu sõnul kinnistab see avaldus ainult eeldust, et liikmesriikidel pole Ukraina asjus konsensust. „See on minu jaoks tagasiminek Bukaresti avaldusest, kus öeldi selgelt ja lühidalt, et Ukrainast ja Gruusiast peavad saama NATO liikmesriigid,“ vastas endine välisminister Tsahknale.
Üle ja ümber ei saa endiselt ka Türgiga seotud vastuoludest. Spekuleeritud on peale Rootsi-Türgi suhete ka selle üle, kas Erdoğan sai Rootsi NATO liikmeks lubamise eest vahetuskaubaks USA F-16 hävitajad. Reinsalu arvates on Türgi ja USA milleski kindlasti kaubale saanud ning see koostöö võib olla nii majanduslik kui ka riigikaitseline. Samas oli teema õhus enne Türgi presidendivalimisi ja nüüd on Erdoğanil ka parlamendis absoluutne enamus. „See tähendab, et tal on manööverdamisruumi selle võrra rohkem,“ rõhutas Urmas Reinsalu.
Martin Hurta üllatas Türgi presidendi esmaspäeva päeval väljendatud mõte lasta Rootsi NATO liikmeks ainult siis, kui nemad pääsevad vastutasuks EL-i. Ent teda ei üllatanud siiski Türgi silmanähtavad püüdlused siluda suhteid Euroopa Liidu teatud liikmesriikidega. „Seal võivad olla mängus väga pragmaatilised huvid, ei tasu kõikidega samal ajal tülis olla,“ tõdes Hurt. Pärast viimaseid Türgi presidendivalimisi on tema hinnangul mitmed asjad muutunud – vahetunud on nii ministrid kui ka retoorika.
Suurimad proovikivid seotud taristuga
Balti kaitseministrid allkirjastasid eile deklaratsiooni selle kohta, et nad lubavad hakata pakkuma NATO liitlaste õhujõududele harjutusalasid. Mis uusi võimalusi see annab? Kaitseministeeriumi Euroopa Liidu ja NATO osakonna juhi Madis Rolli sõnul on deklaratsiooni sihtgrupiks meie liitlased. „Oleme harjutanud nendes alades juba pikemat aega. See rõhutab, et meie jaoks on õhukaitse teemad tähtsad ja me teeme Balti riikidega koostöös omalt poolt kõik, et pakkuda võimalusi õhuväe ja õhukaitsesüsteemide väljaõppeks,“ selgitas ta.
Eesti jaoks suuremad proovikivid ei ole tema sõnul seotud niivõrd õhuharjutusaladega, kuivõrd taristuga. „Näiteks Ämari on juba üle koormatud, sinna on vaja investeeringuid ja uusi kasarmuid, samuti tulevastele hävitajatele täiendavaid angaare ja varjualuseid,“ loetles Roll.
President Alar Karise julgeolekunõuniku Liis Mure sõnul võib Eesti NATO uute kaitseplaanidega rahul olla. „Need tegelevad palju konkreetsemalt Venemaast lähtuva ohuga,“ rõhutas ta. Mure sõnul on uute plaanide puhul tegemist konkreetse sõjaplaaniga, millega on seotud konkreetsed üksused. Samuti on täpsustatud, kes ja kuidas vägesid juhatab. „Lõpuks saame me hakata päriselt läbi harjutama, kuidas NATO meie regioonis sõda peab,“ lisas presidendi nõunik.
Läti ja Leedu on oma raamriikidega jõudnud kokkuleppele paigutada kaitsebrigaadid riigi pinnale püsivalt, samal ajal kui britid Eestisse oma brigaadi püsivalt ei too. Miks see nii on? „Meie lähenemine on olnud, et väed peavad siin kohal olema hetkel, kui meil on vaja hakata agressiooni tõrjuma. Kui vaatame ohuhinnangut, siis otsest sõjalist ohtu Eestile praegu ei ole,“ selgitas Mure. Seetõttu on tema sõnul mõistlik olemasolevaid ressursse investeerida sinna, kus neid kõige rohkem vaja läheb. „Uutesse võimetesse, tulejõudu ja laskemoona,“ loetles Mure.
Ühe brigaadi Eestis paiknemine tähendaks 3000–4000 sõdurit. „Sellega me sisuliselt rohkem kui kahekordistaksime liitlaste kohalolekut, mis praegu Eestis on. See nõuab ka hoopis teistsugust pingutust meie enda poolt nende liitlaste vastuvõtmiseks,“ lisas presidendi julgeolekunõunik.
Madis Roll täiendas, et Eesti vaatenurk on alati olnud, et meie jaoks ei ole kõige olulisemad mitte brigaadid ja manööverüksused, mis on ka tähtsad, vaid võimed, mis on meil endal olnud seni puudu. „Kaugmaatuli, mitmikraketiheitjad, õhutõrje – seepärast meil ongi siin USA HIMARS-raketisüsteemid,“ lisas Roll, kelle sõnul on brittide praegune lahingugrupp (eFP) oma tulejõult palju tugevam kui näiteks Lätis ja Leedus paiknev eFP, kus on diviisi taseme tulesüsteemid.
„Selle mõte on, et meil oleks võimalikult kiiresti saavutatav kõrglahinguvalmidus ja me [ei] peaks ehitama maju ning ootama aastaid, vaid et meil juba järgmisel aastal oleks suurem kaitsevalmidus kui praegu,“ selgitas Roll.
