Teema on tänavu eriti aktuaalne. Valimised on läbi ja sündiv koalitsioon kavatseb vaenukõne keelamise seadustamisega edasi minna. Suuremas osas läänemaailmas on vaenukõne ja sõnavabaduse debatt tuline - kas piirata ohtlikku ja kergelt levivat vaenukõne või hoida iga viimsegi küünega kinni sõnavabadusest. Samuti alustas Euroopa Komisjon Eesti suhtes rikkumismenetlust, kuna arvab, et Eesti pole 15 aasta tagust vaenukõne raamotsust korrektselt üle võtnud. Vaenukõne asjus käivad praegu paljude Euroopa riikide suhtes menetlused.
Vaidluse keskmeks on avaliku korra hoidmise eesmärgil sõnavabaduse piiramine. Ühiskondlikust artuelust võtavad osa nii sõnavabaduse absolutistid kui ka need, kes tahavad sõnavabadust väga ulatuslikult piirata. Ühes otsas kardetakse autoritaarset võimu inimeste sõnade (ja mõtete) üle ning teises otsas viha ja vägivalla võimendumist piirini, kust pole enam kerget tagasiteed. Suureks komistuskiviks paistab olevat ka vaenukõne enda definitsioon. Ühtse konsesnsuse puudumine selle osas võib ka põhjustada palju arusaamatusi ja kehva kommunikatsiooni küsimuse arutamisel.
Täpsemalt tuleks ka selgeks teha, kas Eestis on üldse probleemi vaenukõne vohamises.
Eestis on vaenu õhutamine ka praegu karistatav – karistusseadustiku paragrahv 151 alusel. Kuidas ja miks soovitakse vaenukõne veel täiendavalt keelustada? Sellest teemast on hakatud rääkima nii laialivalguvalt, et see potensiaalselt ohustab nii sõnavabadust kuid samas ei taga tegelikult inimestele kaitset vaenukõne eest. Täiendav vaenukõne reguleerimine viisil, mis ei ole sobiv meie õiguskultuuris, võib väga kergelt hakata meie sõnavabadust põhjendamatult piirama.
Jätta sõna täielikult vabaks võib tuua kaasa vaenulike vaadete leviku ja rikkuda teatud inimgruppide turvalisustunnet. Vaenukõne seadus võib ühiskonnas tuua soovimatult kaasa liigset enesetsensuuri ja segadust. Kuidas on vaenukõne mõjutatud konteksti, kavatsuse või näiteks stiililaadi poolest?
Sõnavabaduse piiramine võib muuta kodanike taju enda riigist ja ühiskonnast, ning tuua kaasa mõjusid, mida esialgu ei soovitud ega osatud ette näha. Kas sõnavabadus üldse on olulisem kui ühiskonnast vaenukõne kaotamine? Kas selline seadus üldse suudaks vaenukõne kaotada? Aga vaenumõtteid?
Soovime erinevate poolte seisukohti kajastada. Kõne all on ühe olulisema põhiõiguse piiramine, kuid teema arutlemine ei ole selle olulisusele vastavalt Eesti ühiskondlikus debatis piisavalt nähtav. Enne uute seaduste loomist oleks vaja jõuda selles küsimuses selgemale arusaamale. Ilma selleta on võimalik, et tõuseb hoopis üleüldine rahulolematus ja vaenu levik, mitte viimase kokkukuivamine.
Väitlusest võttis osa kuus inimest - Mikk Salu, Lavly Perling, Peeter Espak, Christian Veske, Gea Kangilaski ja Alari Rammo. Moderaator oli Urmas Jaagant.
