Kas aigu om? Libligu tsiivalüük
(2)
Ma olõ muusik ja tuuperäst om mul olnu uma seenidse elo joosul võimalus pall’o müüdä ilma roita. Midä inämb ilma müüda käü, toda inämb ma tunnõ, et kõik om kõgõga köüdetü ni ütelüsel, et libligu tsiivalüük või valla pästä marupöörüsse tõõsõl puul maakerrä, om tõtõstõ tõõpõhi all.
Mõtlõmi tuu nahkhiirõ pääle, kiä võisõ olla edimäne koroonaviirusõ kandja. Vai Ukraina sõa pääle. Mõlõmba sündmüse ja näide tugõva mõo jõudsõva tsõõriga siiä, Haki küllä Võromaal, kon ma elä. Siiä, Euruupa veere pääle, miä om piiriala Läti ja Vinnemaaga. Ja õkva nigu telmise pääle saatsõ imäkene Maa mu parhilladsõ kirätükü illustriirmisõs minevä nädäli Võromaalõ innenägemäldä troopilidsõ pöörüstormi, miä kaksõ maiu ja puid ni teie pall’o kurja. Arvada linnas’ kongi Jaapanin üts liblik ülearvo kipõstõ...
Maailm om tansaman ja tege tsõõrõ mi ümbre. Ku mõni aastak tagasi oll’ viil arvajid, et ilmamuutusõ meid tan Eestin pututa-i, sõs parhilla om siililegi selge, et pututasõ iks külh. Ka Lõuna-Eestin omma mitu keväjät pääle lumõ sulamist olnu väega pikält põvva. Väiku olõndi võiva olla väega vägevä: nigu terve mi söögilaud olõnõs ütest tsillokõsõst mutukast – mehiläsest – ja timä käekäügist. A mehiläne ei linda kah tarust vällä, ku välän om 35 kraati. Näütüses Hiinan om piirkundi, kon mehiläse inämb ellä taha-i ja inemise tolmõndasõ ütekaupa ummi uibuhäiermit. Tuu om rassõ ja vaivalinõ ni tävveste ull tüü. A tol silmäpilgul, ku inemine om püürdnü luudusõlõ sälä, avita-i luudus meid inämb. Luudus tulõ väega häste inemiseldä toimõ, pall’o parõmbalõ ku üten inemisega. Olnu väega hää, ku üle ilma saadu arvo, et inemisel om vaia luudust, mitte vastapite.
Väega tähtsä ellojäämise kunts täämbädsel pääväl om halva ümbrepüürdmine, harinõminõ. Üts kuulsambit lausit vahtsõ ao Eesti aoluun om president Lennart Meri ütlemine: „Olokõrd om sitt, a tuu om tulõvigu väetüs.“ Taan lausõn om seen mitu mõtõt. Kõgõpäält: mi tunnistami hindäle, et mõnõ as’aluu omma tõtõstõ halvastõ. Tõõsõs: elorõõmsa arvaminõ, et seost või ummõhtõ sündüdä midägi hääd vai esiki väärtüslist. Nigu üteldäs, hääd kriisi saa-i raisku laskõ!
Oll’ aasta 2020. Vabakutsõlisõ muusiguna jäie ma pääväpäält tüüldä. Mu ammõt (laulja) ja ülepää laulminõ kuulutõdi korgõ koroonariskiga tegevüses. Tuu aasta oll’ hiidütäv, a üteliidsi tarvilinõ läbielämine. Ma jäie ello, jäie vii pääle, selle et sutsõ taa vahtsõ olo- ja elokõrra umas võtta. Kuigi oll’ ränki aokibõnit, saiõ ma tuust hullust aost ja vahtsist välläkutsist hoobis kimmüst, et tii iks õigõt asja. Saiõ kimmüst tollõ jaos, et tulõvigun viil parõmbalõ tetä ja võtta aigu hinnäst arõnda. Ka miikandi elo nakas edenemä: tühä talo ostõti är vai kõpitsõdi üles, inemise, kinkal es olnu varrampa aigu, löüdsevä tii maalõ. Kokko tull’ 2020. aastagast ka pall’o hääd.
Umbõs samal aol lei mul päähä mõtõ, et om vaia ütte säänest sündmüst nigu festival Aigu Om!. Istõ uman uibuaian, kaiõ ilosit häiermit ja mõtli, et ammu ei olõnii pall’o aigu olnu. Aigu mol’ota, mõtõlda, aigu lihtsäle olla. Säält edesi rännäs’ mõtõ sinnä, et mis tähtsüs om ülepää elol, ku ei olõki aigu keväjä häiermit nuhuta. Mis kassu om sõs tüümurdmisõst ja vaivanägemisest, ku olõ-i aigu tähele panda, kuis kasus uibu uman aian vai lats tõsõn tarõn. Neo pidänü õigust üldä olõma kõgõ tähtsämbä as’a! Tuul keerolidsõl 2020. aastagal sündü idee kõrralda festival Aigu Om!, miä köüt ütte mõtsa ja muusiga ja näütäs paigapäälist rikast perimüskultuuri, inemiisi, lugusid ja esierälist keskkunda.
Midä tähendäs aigu om? Sõnnom om muidoki: võtkõ no aigu! Tuu tähendä-i, et mi mol’ota kõik aig ja midägi ei tii. Tuu tähendäs hoobis, et mi teemi tsipakõ vähämb, a targõmbalõ. Söömi tsipakõnõ vähemb, a söömi taa kraami är vai kasvatami esi – sõs joht viska-i är. Tarvitami tsipakõnõ vähämb, a hääd ja kavvõmb, vai teemi esi. Mõistami olla õnnõligu vai sõs tiiämi, midä om vaia seo jaos, et õnnõlik olla.
Õnnõligus saamisõs olõs nigu vaia sada ja üts asja. A ku olõt naa sada ja üts asja kätte saanu, tulõ vällä, et midägi om iks puudus. Ületarvitamisõga täüdämi uma henge mulkõ ja naa mulgu läävä aoga kõrrast suurõmbas. Om hallus mõtõlda, ku pall’o maailman, a ka mi uman väikun Eestin om parla raiskamist. Võrokõnõ ja laulusõsar Hintsi Anna om tennü filmigi tuust, ku hirmsalõ pall’o mi täämbädsel pääväl uma vaivaga kasvatõdut söögikraami är viskami. A mi ei pillu minemä õnnõ süüki – viskami är ka avvustusõ edevanõmbidõ ja luudusõ vasta, viskami är aastatuhandidõ joosul kor’at tarkusõ. Ütekõrdsõ ano- ma ja ütekõrdnõ maailm ommaki ütekõrdsõ – nail olõ-i võimalust pikembält püsümä jäiä.
Maailma kese on siinsamas. Ma kannan teda endaga kaasas. Nagu meie kõik. Maailma kese on pistetud läbi minu nagu nõel läbi putuka keha.
Ilmaelo om lännü väega kipõs ja taast tulõ suurõmbjago maailma häti. Ja naa hädä – nigu ilma lämmämbäs minek ja katskidsõ hengega inemise mi ümbre – ei jätä kedägi putmalda. Mi ütiskunna juhtlausõ täämbädsel pääväl paistus ollõv: pall’o ja kipõstõ! Süvväs kipõstõ, tahõtas saia pall’o asjo ja kipõstõ, sõidõtas kipõstõ, tüüd tetäs pall’o ja kipõstõ, kõnõldas ja suhõldas kipõstõ, esiki lakja minnäs liiänd kipõstõ. A kipõstõ tegemisest ei tulõ häädüst. Midägi taast nigu tulõ – kokko saa kõkkõ pall’o, a meelehääd om veidü.
Ands’ak, et kõgõ tähtsämbä as’a omma tegeligult kõgõ lihtsamba as’a. Vaikus, pümehüs, puhas joogivesi ja süük, puhas õhk, luuduse lähkün olõk ja füüsiline tüü omma neo, miä toova meile tervüst ja tugõvust. Ku ma käve ütskõrd külän ummil Jaapani sõbrul üten Lõuna-Jaapani mägikülan, sõs nä ütli, et päämine põhjus, mille nä sääl eläse, om puhas vesi. Et seo vesi, miä sääl kraanist tulõ, om hää maiguga. Nii lihtsa asi, a ummõhtõ piät pall’o inemiisi maailman juuma vett plastpudõlist, selle et uma kao vai kraani vesi ei ole hää ja turvalinõ. Ja ku lihtsa om umma põh’avett är tsolki.
Mu ku luuja jaos om vast kõgõ tähtsämb vaikus. Kah’os om vaikust viil lihtsämb är tsolki ku vett – päämidselt egäsugutsidõ massinidõga. Joba ligembän tulõvigun pia ma minemä umma vaikust otsma kostki mujalt, selle et Võromaast saa militaartsoon suuri sõamassinidõ ja suurtükkega. Ma ei tiiä viil, kas ma jää ka vaikusõlda luujana ello.
Kõnõli õkva üle videosilla jaapanlasõ Koiwa-saniga, kiä om Aigu Om! tiimi Jaapani-puulnõ kõrraldaja. Tälle väega miildüs aigu-om-filosoofia. A tä oll’ veidü väsünü olõkiga ja kõnõl’ mullõ, et täl olõ-i aigu ja tuuperäst om täl vaia tulla siiä Võromaale, et aig jälki üles löüda. Jaapanin om elo väega kipõ. Sakõstõ omgina nii, et mi piämi minema kavvõndalõ, et löüda üles hindä jaos tähtsä asi – VAIKUS.
Tuu tähtsa asi või olla ka mõtõ, tunnõ vai mõttõviis – kõik tuu, miä sünnüs mi pään ja midä olõ-i silmäga nätä. Kõik tuu, miä või meid takast tsuski, a või meid ka tagasi hoita. Suurõmb jago kultuuri ja kuntsi tegeles õkva tuu poolõga, midä olõ-i silmäga nätä. Sakõstõ tulõ läbi ellä midägi tõistsugumast, et esihindäst arvo saia. Tuu idee omgi sütütanü festivali Aigu Om! kõrraldajit tuuma 2024. aastas kokko mõtsamõtlõja ja muusigu Jaapanist ja Eestist.
„Ma olõ suhtõn maaga,“ om kirotanu võro poeet Saarõ Evar. Mi olõmi luudusõ meelevallan ja tuu om katõpoolinõ läbikäümine. Mi edevanõmbidõ usk oll’ luudusõusk ja tuu ei olõ parhilla kohegi kaonu. Võromaa om viil üts perämine kotus maailman, kon om elon ristipuiõ traditsioon – kommõ tetä koolnulõ kodo lähküle puu sisse ris- tikene. Tuu animistlik kommõ köüt meid ütte kavvõndõ ja vannu kultuurõga Tiibeti ja Jaapanini vällä. Mi vana uskmisõ perrä om kõgõl luudusõl heng seen – heng om puiõl ja maal, kivvel ja viil. Mõtsa tennätäs, ku mar’asaak om olnu helde, luudusõga kõnõldas ku inemisega. Mõts and lohutust ja väke, ku inemisel om rassõ. Mi pühäkotus sann om raotu palgõst ja palgi tulõva mõtsast. Selle tennätäs sannasõnnun nii vihahaudjat ja viituujat ku ka palkõ ragojat ja sanna ehitäjät.
Tennämine om kombõ perrä ülepää üts väega tähtsäasi. Tennämisel om vägi seen ja tennämine avitas tähele panda, miä om miä ümbre ja mink iist om põhjust tenolik olla. Tuu tiidmine luudusõst ku paarilisõst om Võromaal viil küländ kimmäs. Tuu omgi mi sõnnom Euruupalõ, maailmalõ.
Lugu ilmus Tartu 2024 visiooniraamatus „Ellujäämise kunstid“.
