USA endine riigisekretär Henry Kissinger suri 100-aastasena

Henry Kissinger, endine Ameerika Ühendriikide diplomaat ja poliitik, suri eile 100-aastasena.

Kissinger suri oma kodus Connecticutis, selgub tema geopoliitilise konsultatsioonifirma Kissinger Associates Inc. avaldusest. Täpsemaid surma asjaolusid ei mainitud.

Teates öeldi, et ta maetakse pereringis privaatsel jumalateenistusel, millele järgneb hiljem avalik mälestusteenistus New Yorgis.

Kissinger oli aastatel 1973-1977 USA riigisekretär ning 1973. aastal pälvis Nobeli rahupreemia. Henry Kissinger pooldas pingelõdvendust Nõukogude Liiduga, samas mängis ka juhtrolli suhete taastamisel Hiina Rahvavabariigiga ja arengut USA ja Hiina vahelise strateegilise partnerluse suunas.

Kissinger oli pool sajandit USA kõige mõjukam välispoliitik.

Heinz Alfred Kissinger sündis 1923. aastal Fürthis Saksamaal ning on juudi päritolu. Tal on abikaasa Nancy Maginnes ja kaks last.

1970. aastatel oli Kissinger paljude maailma muutnud sündmuste juures president Richard Nixoni välisministrina. Tema tegevus viis Hiina diplomaatilise avanemise, USA-Nõukogude Liidu relvastuskontrolliläbirääkimiste, Iisraeli ja araabia riikide sidemete laienemise ning rahulepinguni USA ja Põhja-Vietnami vahel, vahendab Reuters.

Kui paljud ülistasid Kissingeri tema särava mõistuse ja laialdaste kogemuste pärast, pidasid teised teda sõjakurjategijaks kommunismivastaste diktatuuride toetamise eest eriti Ladina-Ameerikas.

Kissingerile koos Põhja-Vietnami esindaja Lê Đức Thọ’ga antud Nobeli rahupreemia oli üks kõigi aegade vastuolulisemaid. Kaks Nobeli komitee liiget astusid selle otsuse järel tagasi ja esitati küsimusi USA salajaste pommitamiste kohta Kambodžas.

USA president Gerald Ford nimetas Kissingeri „superriigisekretäriks“, aga märkis ka tema rasket iseloomu ja enesekindlust, mida kriitikud nimetasid paranoiaks ja egotismiks. „Enda arvates ei teinud Henry kunagi vigu,“ ütles ka Ford.

Kissingerist sai USA kodanik 1943. aastal ja ta teenis Teise maailmasõja ajal USA armees Euroopas. Seejärel läks ta stipendiumiga Harvardi ülikooli ning sai magistriks 1952. ja doktoriks 1954. aastal. Ta töötas Harvardis 17 aastat.

Suurema osa sellest ajast oli Kissinger valitsusagentuuride konsultant. 1967. aastal oli ta välisministeeriumi vahendaja Vietnamis.

Kui Nixon võitis 1968. aastal presidendivalimised lubadusega Vietnami sõda lõpetada, tõi ta Kissingeri Valgesse Majja rahvusliku julgeoleku nõunikuks.

Sõjakoorma poole miljoni USA sõduri õlult lõunavietnamlaste õlule veeretamise protsess oli aga pikk ja verine. Sellega kaasnes Põhja-Vietnami massiline pommitamine, Põhja-Vietnami sadamate mineerimine ja Kambodža pommitamine.

1972. aastal kuulutas Kissinger, et rahu on käeulatuses, aga 1973. aasta jaanuaris allkirjastatud Pariisi rahulepingud olid vaid ettevalmistus Lõuna-Vietnami ülevõtmiseks kommunistide poolt kaks aastat hiljem.

1973. aastal nimetati Kissinger ka riigisekretäriks ehk välisministriks, mis andis talle välisasjades piiramatu võimu.

Intensiivistuva araabia-Iisraeli konflikti ajal tegeles Kissinger „süstikdiplomaatiaga“. 32 päeva liikus Kissinger Jeruusalemma ja Damaskuse vahet, mille tulemus oli pikaajaline kokkulepe Iisraeli ja Süüria vahel Iisraeli okupeeritud Golandi kõrgendikel.

Nõukogude Liidu mõju vähendamiseks seadis Kissinger sisse suhted Moskva peamise kommunistliku rivaali Hiinaga ja tegi sinna kaks visiiti, sealhulgas salajase, et kohtuda tollase peaministri Zhou Enlaiga. Tulemuseks oli Nixoni ajalooline visiit Pekingisse, kohtumine esimees Mao Zedongiga ja lõpuks kahepoolsete suhete formaliseerimine.

Watergate’i skandaal, mis kukutas Nixoni, ainult riivas Kissingeri, kes jätkas välisministri ametis ka pärast Fordi presidendiks saamist 1974. aastal. Rahvusliku julgeoleku nõuniku ameti ta siiski kaotas, sest Ford tahtis kuulda välispoliitika asjus rohkem hääli.

Samal aastal sõitis Kissinger koos Fordiga Vladivostokki, kus kohtuti Leonid Brežneviga ja lepiti kokku strateegilise relvastuse kokkuleppe põhiraamistik.

Ka Kissingeri võimetel oli piir. 1975. aastal ei suutnud ta veenda Iisraeli ja Egiptust sõlmima kokkulepet Siinai asjus.

1971. aasta India-Pakistani sõja ajal kritiseeriti Nixonit ja Fordi teravalt Pakistani poole kaldumise eest. Kuuldi, kuidas Kissinger nimetas indialasi „värdjateks“, mida ta enese sõnul hiljem kahetses.

Nagu Nixon kartis ka Kissinger vasakpoolsete ideede levikut läänepoolkeral ja tema tegevus selle vastu tekitas paljudes ladinaameeriklastes Washingtoni suhtes umbusalduse aastakümneteks.

1970. aastal haudus Kissinger koos Luure Keskagentuuriga (CIA) välja plaani, kuidas kõige paremini destabiliseerida ja kukutada Tšiili marksistlikku, aga demokraatlikult valitud presidenti Salvador Allendet. Memos enne Argentina 1976. aasta verist riigipööret kirjutas Kissinger, et sõjaväelisi diktaatoreid tuleb toetada.

Kui Ford kaotas 1976. aastal USA presidendivalimistel demokraat Jimmy Carterile, olid Kissingeri päevad valitsuses suuresti läbi. Järgmine vabariiklane Valges Majas, Ronald Reagan distantseeris end Kissingerist.

Pärast valitsusest lahkumist asutas Kissinger New Yorgis kalli ja mõjuka konsultatsioonifirma, mis nõustas maailma ärieliiti. Kissinger istus ettevõtete nõukogudes ning esines välispoliitika- ja julgeolekufoorumitel, kirjutas raamatuid ning temast sai rahvusvaheliste asjade regulaarne kommentaator meedias.

Pärast 2001. aasta 11. septembri rünnakuid valis president George W. Bush Kissingeri uurimiskomitee juhiks. Huvide konflikti näinud demokraatide protestikisa sundis aga Kissingeri sellest ametist tagasi astuma.