ERISAADE | Ansip: kõrge Euroopa ameti jutud seoses Kaja Kallasega teenivad eeskätt ta enda huve

Eurosaadikud Andrus Ansip (Reformierakond) ja Marina Kaljurand (sotsiaaldemokraadid) arutasid Strasbourgis Euroopa Parlamendis, kuidas jaotatakse kõrged Euroopa ametid ning millised on Kaja Kallase šansid.

Saade on salvestatud kolmapäeva hommikul enne seda, kui sai avalikuks Kaja Kallase kriitika Andrus Ansipi suunal ning ettepanek Ansipile mitte kandideerida Euroopa Parlamenti.

Nagu Politico oma 18. jaanuari loos kirjutab, on kõrgete ametitega spekuleerimine Brüsseli ja Strasbourgi mullis olijate lemmikajaviide. Sellega nõustus ka Tagatoaga rääkinud sotsiaaldemokraadist eurosaadik Marina Kaljurand ning ka reformierakondlane Andrus Ansip, kellele Kaja Kallas täna sõja kuulutas, soovitades Euroopa Parlamenti Reformierakonna nimekirjas mitte kandideerida.

Ansip polnud nõus ajakirjaniku väitega sellest, et Brüsselis räägivad kõik Kaja Kallasest kui võimalikust järgmisest EL-i välispealikust. „Me kindlasti ei peaks ajama kõrgeks ootusi, et nüüd on Eesti kord saada endale üks neljast tähtsast ametikohast,“ ütles ta. Ta selgitas, et kui võtta eelduseks, et kõik 27 riiki peaksid ühe neljast tähtsamast ametist, võtaks see aega kuue EL-i viie aasta pikkuse valitsemisperioodi jagu. Kui Eesti peaks saama „auhindu“ proportsionaalselt oma rahvaarvuga, tuleb Ansipi sõnul tähtsat kohta odata 400 aastat.

„Meil ei ole väga põhjust solvunud olla, kui me [seda ametikohta] ka seekord ei saa. Peaksime hoopis mõtlema – Soome, Rootsi, Taani ja ka väga paljud teised liikmesriigid, kes on ammu enne meid Euroopa Liidus olnud, pole ka ühtegi tähtsat ametikohta saanud. Tuleb oma aeg ära oodata, aga kui peaksime selle koha saama, tuleks sellele vaadata kui väga suurele imele. See päris normaalne ei ole,“ avas Andrus Ansip.

Üks spekulatsioon paljudest

„Et spekuleeritakse kõrgete ametikohtadega, on loomulik, seda on alati tehtud,“ ütles Marina Kaljurand. „Ma mäletan väga hästi seda, kui käisid spekulatsioonid, et Toomas Hendrik Ilves võiks saada NATO peasekretäriks. Mäletate OECD peasekretäri valimisi? On loomulik, et kui sinu enda riigijuht on kuskil valikus ära nimetatud, pööratakse sellele tähelepanu,“ lisas ta.

Kaljurand arvas, et selliste spekulatsioonide puhul toimub valikuline kuulmine. „Sa kuuled seda, mida sa tahad kuulda. Kui sa kuuled oma riigi nime, siis sa kuulad tähelepanelikumalt. Kui oled vestlusringis, kiidetakse sinu riigi esindajaid rohkem kui teiste riikide esindajaid. Ma arvan, et ega see kuulmine sada protsenti neutraalne-objektiivne siin ei ole. Me kuuleme ikka seda, mida me tahame kuulda,“ sõnas ta. Samal ajal toimuvad teistes riikides samasugused spekuleerimised sealsete riigijuhtide võimalike Euroopa-ametitega seoses. Need lood Eesti ajakirjanduse jälgijatele nii palju huvi ei paku ning seetõttu selliseid ka nii palju ei avaldu.

„Küllap me märkame seda, et Politico sellest kirjutab,“ peegeldas Andrus Ansip Kaljuranna arvamust. „Ega neid väljaandeid palju ei ole, kes meie peaministrit nimetavad, aga neid siiski on. Spekuleerimine, kes saab mis ametikoha, on alati ametikoha täitmisele eelnenud. Tema sõnul tuleb aga tunnistada, et välispoliitika kõrge esindaja ametikohta pole suutnud ükski väljaanne ära arvata. See on tulnud alati kõigile üllatusena,“ sõnas ta. Ta loetles seniseid ametipidajaid – Catherine Ashton, Federica Mogherini, Josep Borrell.

Jänes torukübarast?

„Catherine Ashton ei olnud üldsusele väga tuntud. Brüsseli mullis ta küll oli mingil määral tuntud, aga ajakirjandus tema nimega ei spekuleerinud ja korraga oli ta välispoliitika kõrge esindaja. Federica Mogherini oli äsja saanud Itaalia välisministriks ja ta ei olnud ülemäära tuntud. Tema nimega ei spekuleeritud, aga ometi oli ta viis aastat ametis. Josep Borrelli nimega ei spekuleerinud keegi, juba siis peeti teda liiga eakaks,“ selgitas Ansip.

Ashton oli Ühendkuningriigist, Mogherini Itaaliast ja Borrell Hispaaniast. „Välispoliitika kõrge esindaja kohta tahavad suured riigid enda käes hoida. Väikesel riigil nagu Eesti võib olla kompetents oma naabrite suhtes, tunnevad võib-olla pisut Venemaad. Nad on tugevad ka transatlantilistes suhetes. [Suurte riikide] arusaamist mööda ei tea nad muu maailma toimimisest midagi, sest neil riikidel on vaid üksikutes riikides saatkonnad, samal ajal kui Ühendkuningriigil, Itaalial või Hispaanial on kogu maailm saatkondadega kaetud. Mida teab Eesti inimene Jeemeni huuthide konfliktist ja sellest, mis rolli nagu praegu Gaza konfliktis mängivad? Ega me neid üksikasju ja allhoovusi väga ei tea,“ rääkis Ansip.

Marina Kaljurand vaidles vastu. „Olles endine välisminister ja olles olnud välisasjade nõukogus üle aasta, siis sa saavutad selle kompetentsi. Sul ei pruugi olla oma saatkondi, aga Euroopa Liidu võlu ongi see, et informatsiooni tuleb rohkem, kui sa suudad tarbida. Mina julgen küll öelda, et Eesti välisminister teab täna Lähis-Idast, Ladina-Ameerikast, Aasia riikidest sama palju, kui tea teab Venemaast või idapartneritest. See polt on muutunud,“ lausus ta.

Kaljurand juhtis tähelepanu, et sel korral peaks EL-i välispealiku koht minema liberaalide parteiperele. Seetõttu ka Kallase nimega spekuleeritakse ning öeldakse taustavestlustes vastuseks Ansipile, et Eesti peaminister olla siiski favoriit. Ansip ise teab nimetada mitmeid alternatiivseid võimalusi liberaalide kõrgeima ameti pidajaks, mitmete seas näiteks endine Luksemburgi peaminister Xavier Bettel ja sel poolaastal ilmselt ametist priiks saav Belgia peaminister Alexander De Croo.

Saates tuli juttu ka ülejäänud tähtsamate ametite mehitamisest. Milline Soome presidendikandidaat Eestile paremini sobib? Kas NATO liitlast Türgit peaks Putini võõrustamise pärast nahutama? Miks ometi toppab Rootsi NATO-ga liitumise ratifitseerimine Ungari parlamendis? Neist teemadest kuulmiseks tasub saadet vaadata või kuulata.

Lisaks saate vaatamisele või kuulamisele on võimalik lugeda pikemat Eesti Päevalehe Tagatoa rubriigi lugu saates räägitust, ent ka Brüsseli-Strasbourgi taustavestlustes kuuldust.

Euroopa „Erisaate“ valmimist toetab Euroopa Parlament.