Martin Herem: isegi, kui mõne poliitiku rivisamm on kentsakas, tuleks neile andestada

Avaldame kaitseväe juhataja Martin Heremi Eesti Vabariigi 106. aastapäevale pühendatud kõne.

Austatud Eesti Vabariigi president, Riigikogu esimees, peaminister, kindral Burkhard, ekstsellentsid! Head eestimaalased ja Eestimaa sõbrad!

Palju õnne Eesti Vabariigi 106. aastapäevaks!

Nagu ikka, tähistame me oma riigi aastapäeva kaitseväe paraadiga, kus näitame oma sõjalist, aga ka laiapindset kaitsevõimet. Aga enne kui vägi ja tehnika teie eest mööda liiguvad, soovin ma kaitseväe juhatajana jagada oma arusaama möödunud aasta jooksul toimunud paraadist meie riigis, meie ümber ja meis enestes.

Sõda Ukrainas ja Venemaast tulenev oht on kahtlemata äratanud meist paljusid. Sellega koos on kaasnenud ühiskonna küpsemine. On kasvanud kodanike kaitsetahe. On kujunenud arusaamine, et SEE EESTI on MEIE RIIK. Ja et MEIL – kodanikel, asutustel, organisatsioonidel ja ettevõtetel – kõigil, kes siin elavad, on kohustus seda riiki ja rahvast kaitsta ja anda oma panus ühiskonna arengusse… kui me tahame elada vabana OMA RIIGIS.

Möödunud aastal osales kaitseväe õppekogunemistel üle 19 000 reservväelase. See on suurim osalejate arv meie ajaloos. See kõik poleks olnud võimalik, kui puuduks pereliikmete, sõprade, tööandjate ja tervikuna ühiskonna toetus reservväelaste osalemisele õppekogunemistel. Kuid veelgi märkimisväärsem on, et rohkem kui pooltele osalejatele maksid tööandjad palka edasi. Nad ei pea seda tegema, kuid nad tegid. Mitte kunagi varem pole seda toimunud nii suures mahus. See fakt räägib ise enda eest. Seda võib nimetada ka osaks laiapindsest riigikaitsest.

Paraadist paraadini aasta jooksul on kaitseväe poole pöördunud mitmed ettevõtted, teadlased, põllumehed – Eesti riigi kodanikud. Neil kõigil on olnud sarnased küsimused: „Mida meie saaksime teha Eesti riigi kaitseks? Mida on kaitseväel vaja Eesti kaitsmiseks?“. Nad ei ole tahtnud müüa oma tooteid või teenuseid. Nad on valmis toetama OMA RIIKI oma äri ja heaolu arvelt.

Möödunud aasta jooksul olen ma käinud mitmete organisatsioonide seminaridel, üldkogudel ja konverentsidel, kus minult küsitakse: „Mida meie saame teha? Kuidas saame aidata? Mis on meie roll riigikaitses?“. Ei soovita vahendeid, vaid küsitakse ülesannet oma vahendite kasutamiseks Eesti riigi ja rahva huvides.

Selle aasta alguses streikisid õpetajad oma tuleviku ja palgatõusu nimel. Me kõik mõistsime seda, et seegi on VABA riigi tugevuse tunnus. Kuid on tähelepanuväärne, et läbirääkimiste ja streigi ajal ei tehtud avalikkuses kordagi ettepanekut võtta puuduvad miljonid sadadesse miljonitesse ulatuvast kaitse-eelarvest.

Kaitseväe juhatajana ma tänan südamest kogu ühiskonda sellise suhtumise eest. Eesti riigi kodanikuna olen ma õnnelik, et meil on selline riik ja mina kuulun sellise rahva hulka. Ma olen veendunud, et meie Vabadussõja võitnud vanaisad ja vanaemad võitlesid just selle riigi ja rahva eest ning oleksid õnnelikud seda riigiparaadi nähes.

Ja kui sellel paraadil mõni meist, näiteks mõned poliitikud, astuvad rivis valet jalga ja näevad välja kentsakad, siis tuleb see neile vähemalt täna andeks anda. On arusaadav see tohutu suur tahtmine osaleda sellel ühiskondlikul paraadil. Sellest tulenev ärevus panebki vahel sama poole käe ja jala koos liikuma ning muudab rivisammu naljakaks. Kuid nende püüdlused on kiiduväärt. Me kuulume kõik ühte rivikarpi. Tuleb vaid veidi rohkem teistega arvestada ja harjutada.

Eesti riigi paraad on nähtav ka väljaspool Eestit. Meie riik on Ukraina toetusel olnud kahtlemata eeskujuks teistele riikidele. Kuid siin pole tähtis olla eespool teisi. Tähtis on, et me seisame oma väärtuste eest. Käitume oma sõnade ja põhimõtete järgi. Seda isegi siis, ja just nimelt siis, kui me seeläbi ise nõrgemaks jääme ja endale ohtliku Venemaa tähelepanu saame. Muidu meil polekski väärtusi ja me polekski vabad. Meil poleks ka lootust abile, siis kui meil endil seda vaja on.

Täna on meil rahvana 106-aastane oma riik. Oleme selle ise kätte võidelnud, kaotanud ja taas omale saanud ning üles ehitanud.

Selle kohta võib uhkelt öelda, üsna kindlasti täna – päris hea riik ja päris hea rahvas, mille eest seista!

Elagu Eesti Vabariik!