Kajar Lember jäi korruptsioonisüüdistuses ja altkäemaksu võtmises lõplikult õigeks

Reedel jõustus ringkonnakohtu otsus, millega mõisteti endine Tartu abilinnapea ja ettevõtja Kajar Lember korruptsioonisüüdistuses ja altkäemaksu võtmises õigeks, kirjutab Tartu Postimees.

Kohtuotsuse jõustumisega sai läbi kaheksa aastat kestnud kohtutee. Prokuratuur tunnistas, et antud kriminaalmenetlus venis liiga pikaks.

Tartu ringkonnakohus jättis Tartu maakohtu 2022. aasta 14. detsembri otsuse muutmata ja prokuratuuri apellatsiooni rahuldamata, millega mõisteti endine Tartu abilinnapea Kajar Lember ja kaassüüdistatav Tuuli Tiro kõikides süüdistustes õigeks.

Kajar Lemberit süüdistati toimingupiirangu rikkumises ja altkäemaksu võtmises, kaassüüdistavat Tuuli Tiro altkäemaksu andmises.

Süüdistuse kohaselt pani Lember Tartu Linnavalitsuse liikme ja abilinnapeana ajavahemikul 2015-2016 toime korruptsioonivastases seaduses kehtestatud toimingupiirangu teadliku rikkumise suures ulatuses. Süüdistus puudutas Tartus asuvat Roosi 83 kinnistut, millest Lember oli isiklikult huvitatud ning kuhu ta soovis rajada lõbustusparki.

Sellega seotud tegevuste ette valmistamiseks pidanuks Lember Tartu Linnavalitsuses Roosi 83 seotud otsuste tegemisest taanduma. Kuna Lember seda ei teinud, rikkus ta süüdistuse kohaselt korruptsioonivastase seaduses kehtestatud nõudeid.

Teise süüdistuse kohaselt nõustus Lember võtma ja võttis ametiseisundi kasutamise eest vastu varalist soodustust. Samas episoodis süüdistati Tiro altkäemaksu andmises. Süüdistus puudutas seda, et Lember ametiisikuna paneks juukselõikuse eest toime või peaks tulevikus toime panema korteriühistu huvides ametialaseid tegevusi. Süüdistuse kohaselt pakkus Tiro Lemberile tasuta juukselõikust, et Kalevi 4 korteriühistu saaks Tartu linnalt trepi renoveerimiseks raha.

Tartu Ringkonnakohtu hinnangul on Lemberi otsuste seotus tema planeeritava lõbustuspargiga äärmiselt kaudne, mistõttu ei saa teda toimingupiirangu rikkumises süüdi tunnistada. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt ei sidunud neid otsuseid midagi muud peale tõiga, et need puudutasid seda kohta, kuhu lõbustuspark plaani järgi tulema pidi.

Pole võimalik kinnitada, et need otsused olid kuidagi osaks lõbustuspargi rajamise projektist ja et see projekt oleks Lemberit otsuseid tehes mõjutanud. Kohtu hinnangul lähtusid linnaametnikud linna projekte ette valmistades avalikust huvist, mitte Lemberi isiklikest soovidest ning kõnealuste korralduste poolt ei hääletanud Lember üksi ja need otsused olid igati mõistetava sisuga.

Altkäemaksu puudutavas osas leidis Tartu Ringkonnakohus, et Lemberit ei saa süüdi tunnistada eeskätt sellepärast, et juukselõikuse väärtus oli väga väike ja seetõttu oli selle teenuse osutamine sotsiaalselt adekvaatne. Ka nõustus ringkonnakohus maakohtuga: Lember soovis juukselõikuse eest maksta ega võtnud juukselõikust tõsimeeli vastutasuna oma ametialase tegevuse eest. Samuti ei oodanud Tiro tõsimeeli, et Lember täidaks ametiülesandeid 9 euro eest.

Lisaks mõistis Tartu Ringkonnakohus riigilt süüdistatavate kasuks välja mõlema kaitsja apellatsioonimenetluse õigusabiteenuse kulud.

Juhtivprokurör: kriminaalmenetlus venis liiga pikaks, nii ei peaks õigusriik toimima

Lõuna ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kairi Kaldoja tunnistas, et kriminaalasi venis liiga pikaks. Avaldame prokuratuuri avalduse täismahus:

Prokuratuur ei vaidlustanud ringkonnakohtu otsust, millega Kajar Lember ja Tuuli Tiro õigeks mõisteti.

Prokuratuur lähtub kriminaalasju kohtusse saates tõenditest ja seadusest. Õigeksmõistva kohtuotsuse kuulutamisel tänas Tartu maakohus pooli professionaalsuse eest ning ei teinud prokuratuurile ühtki menetluslikku etteheidet. Sarnaselt Tartu maakohtule jõudis ka Tartu ringkonnakohus tõendite hindamise järel prokuratuurist erinevale õiguslikule seisukohale. See on õigusemõistmise loomulik osa, et kohtumenetluses hindab kohus kõiki tõendeid uuesti ja kogumis tõendite hindamise järel ei ole kunagi välistatud ka õigeksmõistva otsuseni jõudmine.

Oleme Tartu ringkonnakohtu 6. veebruari otsust põhjalikult analüüsinud. Ringkonnakohus leidis, et toimingupiirangu etteheite puhul oli tõendatud Kajar Lemberi isiklik huvi lõbustuspark rajada, samuti oli see huvi korruptsioonivastase seaduse mõttes oluline. Küll leidis kohus, et vaatamata olulisele huvile lõbustusparki rajada, ei mõjutanud see süüdistatava otsuseid abilinnapeana. Kuivõrd tegemist on selgelt tõenditele erineva hinnangu andmisega, ei ole prokuratuuril siin alust ringkonnakohtu otsust vaidlustada, sest Riigikohus tegeleb õiguslike küsimustega ja tõendeid ei hinda.

Altkäemaksu süüdistuse puhul läks ringkonnakohus aga tõendite hindamisest kaugemale ja leidis, et „isegi kui soodustuse vastuvõtmist saab pidada mitte-eetiliseks, ei tähenda see, et tegemist on kuriteoga. Demokraatlikus õigusriigis ei saa kuriteoks pidada pelgalt ebaeetilist käitumist – kuriteo lävepakk asub eetilisuse lävepakust oluliselt kõrgemal.“ Samuti on ringkonnakohus lähtunud Saksa õiguses kehtivast sotsiaaladekvaatsuse põhimõttest, mille kohaselt ei tohi inimest karistada sotsiaaladekvaatse käitumise eest. Kohus arutles, et kui väidetav altkäemaksu andja ei tee selleks ülemääraseid pingutusi ja hüve on väheväärtuslik, võib seda pidada sotsiaaladekvaatseks. Ringkonnakohus on seega arutlenud selle üle, kas korruptsioonikuritegudel peaks olema rahaline või muul moel hinnatav alampiir. Kahtlemata on selline arutelu asjakohane, ent prokuratuur ei saa asuda seadusandliku võimu rolli, vaid peab kehtivat seadust täitma. Nii süüdistuses ette heidetud tegude toimumise ajal kui ka praegu kehtivas karistusseadustikus altkäemaksu puhul sellist rahalise väärtuse alampiiri ei ole. Ei ole selleks, et korruptsiooni ja ka korruptsiooniohu suhtes valitseks nulltolerants.

Kuigi ringkonnakohtu otsuse õiguslik argumentatsioon vajaks prokuratuuri hinnangul edasise õiguspraktika suunamise huvides kõrgema kohtu seisukohta, ei saa mööda vaadata selle menetluse selgelt liiga pikast kestusest. Menetlus on kestnud kokku 10 aastat, sellest 5 aastat kohtumenetluses. Ehkki kohtud pole seni leidnud, et mõistlik menetlusaeg oleks ületatud, leiab seda täna prokuratuur. Otsuse vaidlustamine omakorda lükkaks õigusrahu saabumise aega veelgi edasi. Seetõttu otsustasime, et prokuratuur sellele otsusele kassatsiooni ei esita.

Prokuratuur on teinud kogu menetluse jooksul kõik endast oleneva, et asi võimalikult kiire lahenduseni viia. Eraldi saatsime kohtusse rahapesusüüdistuse, et püüda hoida menetlust võimalikult kompaktsena. Kohtus toimus ikkagi menetluste ühendamine. Soodustuskelmuste süüdistuses taotles prokuratuur kohtult menetluse lõpetamist oportuniteedi põhimõttel, sest sel hetkel oli juba ette näha, et kohtunik vahetub, asi algab otsast peale ja aega muudkui kulub. Oportuniteediga võtsid süüdistatavad endale riigi ees rahalised kohustused ja neilt konfiskeeriti vara. Ülejäänud süüdistuse arutamisele kulus kohtus vaid kümmekond istungit, millele järgnes prokuratuuri hinnangul omakorda ebamõistlikult pikk aeg kohtuotsusteni jõudmiseks. Seega kestis menetlus inimese jaoks liialt kaua.

Mul on väga kahju, et õigussüsteem tervikuna jäi ühe kriminaalmenetluse mõistliku läbiviimisega hätta ja inimene pidi süsteemi ebatõhusa töö tõttu riigi lõplikku seisukohta nii kaua ootama. Nii ei peaks õigusriik toimima. Mitte kellegagi, olgu talle etteheidetavad teod kui olulised või kui suure avaliku huviga, ei tohiks õigusriigis selliselt käituda. Nii politseil, prokuratuuril kui ka kohtul tuleb vaadata peeglisse ning teha endast olenev, et midagi sellist õigussüsteemis enam ei korduks.