Kui riik hakkas ehitama SMS-idele tuginevat ohuteavitust, mõeldi sellele, kuidas anda inimestele märku lokaalsetest ohtudest, näiteks tööstusõnnetusest või suurest liiklusavariist. Kuid kõigisse Eesti telefonidesse jõuaks teavitus mõne minuti asemel alles poole tunniga ning mida pikem on sõnum, seda rohkem aega kulub selle kohale viimiseks.

„Siis, kui me arendusi alustasime, ei olnud meie riskipildis ka selliseid väga tõenäolisi sündmuseid, kus me peaksime tervet riiki korraga teavitama,“ rääkis siseministeeriumi nõunik Kadi Luht-Kallas ERRile.

Ukraina sõda tõi muutuse ja tõdemuse, et näiteks õhurünnaku puhul ei pruugi tekstisõnum õigel ajal pärale jõuda. „Me otsime võimalust väga suurel alal inimesi väga kiiresti teavitada,“ ütles Luht-Kallas.

SMS-i plussiks on, et seda suudavad vastu võtta ka vanemad nuputelefonid, miinuseks aga see, et sõltuvalt telefoni seadetest ei pruugi inimene sõnumit märgata. Ka selle probleemi võiks täiendav süsteem ära lahendada.

„Ta oma olemuselt tähendaks seda, et telefon hakkaks väga tugevalt helisema, tõenäoliselt hakkaksid tal tööle ka valgussähvatused või ka vibratsioon,“ rääkis Luht-Kallas. „Kõige kõrgemate tasemete häireid ei saaks inimene ka ise välja lülitada.“