Kuhu edasi? Õppimine kõrgkoolis
Kuidas toimub kõrgkooli sisseastumine, millistel juhtudel peab õpingute eest maksma, millistel mitte? Mida tähendab akadeemiline puhkus ja kes on ekstern? Kõrgkooli sisse astudes kummitavad need küsimused ilmselt paljusid tulevasi tudengeid. Siit leiad nendele küsimustele vastused.
Sisseastumine
Kõrgharidusõppesse vastuvõtu üldtingimuseks on keskharidus. Sisseastumine hakkab aga pihta eriala valikust. See ongi paljudele noortele üks keerulisemaid samme kogu sisseastumisprotsessi juures. Kõrgkoolide erialavalikutega tutvudes võid märgata, et erinevates koolides õpetatakse sarnase nimetusega erialasid. Kui sa ei ole päris kindel, mida üks või teine eriala endast kujutab, tasub kindlasti õppekava ja -ainetega lähemalt tutvust teha. Koolide kodulehtedelt leiad kõikide õppekavade kirjeldused koos õpetatavate ainete ja õpiväljunditega. Just sellest peakski lõpliku otsuse tegemisel lähtuma, mitte ainult eriala nimetusest.
Kõrgharidusõppesse vastuvõtu üldtingimuseks on keskharidus.
Sisseastumisavalduse võid esitada nii mitmesse kõrgkooli, kui soovid, kuid ühes kõrgkoolis on võimalik kandideerida vaid kahele erialale. See tähendab, et saad kandideerida näiteks nii Maaülikooli, TalTechi kui ka Tartu Ülikooli, kuid igas koolis saad välja valida maksimaalselt kaks eriala. Kui erialad valitud, tuleb kõrgkoolile esitada vajaminevad dokumendid, mida saab teha sisseastumise infosüsteemis SAIS (www.sais.ee).
Pärast paberite esitamist järgnevad sisseastumiskatsed. Täpsed sisseastumistingimused on iga kooli enda otsustada ja need leiab kooli kodulehelt. Osale õppekavadele kandideerimiseks tuleb sooritada sisseastumiseksam, kuid mõnel õppekaval on üheks vastuvõtutingimuseks gümnaasiumi lõputunnistuse keskmine hinne. Üldjuhul kehtestavad kõrgkoolid sisseastumiseks lävendi, mille ületajad arvatakse üliõpilaste nimekirja. Teatud juhtudel võib kõrgkool kehtestada ülempiiri, millest rohkem üliõpilasi vastu ei võeta. Mitmele õppekavale kandideerides on oluline jälgida, et sisseastumiskatsed ajaliselt ei kattuks.
Õppekoormus
Pärast immatrikuleerimist, st arvamist kõrgkooli nimekirja, saad värske üliõpilasena valida, kas tahad õppida täis- või osakoormusel. Siinkohal tuleb aga ära märkida, et on ka õppekavu, kus pakutakse üksnes osa- või täiskoormusega õpet.
Täiskoormusega õppimine tähendab, et igal õppeaastal tuleb õppekava arvestuslikust mahust täita vähemalt 75% (22,5 EAP-d semestri kohta), osakoormuse puhul jääb õppemaht 50–75% vahele (15–22,5 EAP-d semestri kohta). Nominaalajaga (määratud õppeaeg õppeaastates) lõpetamiseks peab igal semestril läbima oma õppekava aineid 30 ainepunkti mahus.
Õppekoormuse arvutamise alus on õppekava täitmisel läbitud õppeainete maht ainepunktides (EAP). Ühele EAP-Ie vastab 26 akadeemilist tundi üliõpilase tööd, sh loengud, seminarid, praktikumid ja iseseisev töö. Kohustuslik läbitavate ainepunktide hulk on ära toodud õppekavas, mis on õpingute alusdokument.
Osakoormus sobib tudengitele, kes teavad juba ette, et nad ei suuda mingil põhjusel täita täiskoormusel õppimisel nõutud mahtu, näiteks kooliskäimine pere või töö kõrvalt. Osakoormuse puhul peab aga arvestama sellega, et üldjuhul on osakoormusega õppimine tasuline. Alla osakoormuse piiri õppijad eksmatrikuleeritakse, st arvatakse õpilaste nimekirjast välja, kuid neil on võimalik õppeaineid läbida eksternina.
Kui on soov täita õppekava alla 50% semestris, on võimalik seda teha eksternina. Eksternõppes saab kõrgkooli nõukogu kehtestatud tingimustel ja korras sooritada õppekavajärgseid eksameid ja arvestusi ning kaitsta lõputööd ning sooritada lõpueksamit, osalemata korralises õppetöös. Ekstern maksab õppemaksu.
Õppevormid
Kõrgkoolid kasutavad erinevate õppevormide nimetusi erinevas tähenduses. Näiteks võivad päevane õpe, statsionaarõpe, kaugõpe, tsükliõpe, õhtune õpe ja sessioonõpe ühes kõrgkoolis tähendada üht, teises aga hoopis teisi võimalusi õppekava läbimiseks.
Kui ühes ülikoolis mõistetakse sessioonõppe all õppevormi, mis eeldab suures osas üliõpilaste iseseisvat tööd ja õpe toimub 1–2 korda kuus 3–4-päevaste õppesessioonidena, siis teises ülikoolis nimetatakse sarnases vormis õpet hoopis kaugõppeks. Seetõttu tasub enne õppima asumist kõrgkooli kodulehega kindlasti lähemat tutvust teha.
Akadeemiline puhkus ja õppepuhkus
Akadeemiline puhkus on mõeldud üliõpilastele, kes soovivad oma kõrgkooliõpingud ajutiselt katkestada. Akadeemilist puhkust saab taotleda järgmistel asjaoludel: tervislikel põhjustel, kaitseväeteenistusse asumisel, seoses lapsehoolduspuhkusega või omal soovil / muudel põhjustel. Akadeemilisel puhkusel olles ei saa taotleda õppelaenu, samuti ei maksta sel ajal õppetoetusi ning ei kehti ravikindlustus (v.a tervislikud põhjused, lapsehooldus, kaitsevägi). Akadeemilise puhkuse ajal ei viida üliõpilast üle järgmisele kursusele ja õppe lõppkuupäev lükkub puhkusel oldud aja võrra edasi. Samaaegselt koolis ja tööl käies on võimalik võtta ka õppepuhkust. Õppepuhkust saab võtta kuni 30 kalendripäeva aastas.
Kas tasuta või tasuline õpe?
2024/2025. õppeaastast jõustuvad kõrgharidusseaduse muudatused, mis puudutavad mitmeid üliõpilaste rahaliste kohustustega seotud teemasid. Tasuta saab endiselt õppida üliõpilane, kes õpib eestikeelsel õppekaval, on alustanud õpinguid täiskoormusega õppes ja täidab iga semestri lõpuks kumulatiivselt nõutud mahus õppekava, kuid rangemaks muutuvad reeglid, mis lubavad teist ja enamat korda samal kõrgharidusastmel tasuta õppida.
Esimeseks õppeastmeks loetakse bakalaureuseõpe ja rakenduskõrgharidusõpe ning teiseks õppeastmeks integreeritud õpe ja magistriõpe. See tähendab, et tasuta õpingud bakalaureuseõppes mõjutavad tasuta õppimise õigust rakenduskõrgharidusõppes ja vastupidi. Kolmandaks õppeastmeks on doktoriõpe.
Need, kes on juba kõrghariduse omandanud, saavad samal tasemel uuesti tasuta haridust omandada kümne aasta möödudes eelnevate õpingute lõpetamisest. Varem saab samal astmel õppida tasulisel õppekohal. Järgneval õppeastmel, näiteks bakalaureusekraadi omandamise järel magistriõppes, saab tasuta õppima asuda kohe pärast lõpetamist.
Pärast õpingute katkestamist saab tasuta õppesse astuda üliõpilane, kes on varasemalt samal kõrgharidusastmel õppinud ühe korra ja vähem kui ühe aasta ehk vähem kui 365 kalendripäeva, kusjuures päevade hulka ei arvestata akadeemilisel puhkusel viibitud päevi. Alates 2024/2025. õppeaastast peab üliõpilane, kes on kahel korral samal kõrgharidusastmel tasuta õppesse immatrikuleeritud ja viimasest eksmatrikuleerimisest on möödas lühem aeg kui kümme aastat, maksma õppetasu. Korrana lähevad arvesse kõik tasuta õpingud, sh juhtumid, kui üliõpilane eksmatrikuleeritakse vahetult pärast õppeaasta algust.
See kõik tähendab, et enne ülikooli sisse astumist tuleb oma otsuses ja tahtes õppida olla kindel. Kui aga saad pärast õppetöö algust siiski aru, et oled teinud vale valiku, siis tuleks oma õpingud katkestada pigem varem kui hiljem. Nimelt kehtestatakse seaduse muudatusega kõrgkoolidele ka õigus nõuda üliõpilaselt, kes katkestab õpingud omal soovil hiljem kui 70 päeva semestri algusest, sooritamata ainepunktide eest õppekulude hüvitamist deklareeritud õppeainete mahus.
Oluline on aga meeles pidada, et varasematest õpingutest tingitud tasuta õppimise piirang ei takista kandideerimist ega uuesti õppima asumist tasulisel õppekohal. Sisseastumisel hinnatakse kandidaate võrdselt, olenemata sellest, kas isikul on õigus tasuta õppima asuda või mitte.
Allikas: hm.ee, teeviit.ee