Sisulooja Andreas Melts: tasub õppida keeli ja ennast uutes olukordades proovile panna

TikToki klippidega tuntuks saanud Andreas Melts (26) tegutseb sisulooja ja õhtujuhina, lisaks on tema suureks kireks muusika. „Kas tal siis „päris“ eriala polegi?“ võib siinkohal ehmunult küsida nii mõnigi lapsevanem, kelle järeltulija vaatab innukamalt sisuloomise kui õppimise suunas. Aga üks ei välista teist. Andreas on ülikoolis õppinud nii Saksamaal kui ka Hiinas ja peab seda eluetappi väga oluliseks. TikTokis humoorikate videote tegemine on aga tõepoolest tema päris töö ja sissetulek.

Andrease koolitee on olnud maailmapilti avardav ja põnev, aga lõpuks läks ikka nii, et see oli tema hobi, millest on praeguseks põhikohaga töö saanud. Ehkki päevad on enda planeerida ja kellelegi oma tegemistest aru andma ei pea, ei tähenda see, et sisuloojana oleks võimalik lõputult niisama vahtida ning raha muudkui tiksub. „Vaatasin hiljuti videot, kus üks poiss rääkis, kuidas talle meeldib, et ta pole pidanud viimased kaks kuud mitte midagi tegema, sest tal on nüüd passiivne sissetulek. Kurb on, kui inimese eesmärgiks ongi mitte midagi teha. Sõnapaar „passiivne sissetulek“ sai minu jaoks kohe uue tähenduse – sa oled lihtsalt kõige suhtes nii passiivne. No mis sõnumi see noortele annab? Et eesmärk on mitte midagi teha?“ Andreas vaatab elule pigem selle pilguga, et inimese eesmärk võiks olla enda pidev arendamine ja kui hobi või töö seda toetab, on suurepärane. Siis pole põhjust ka elu suhtes passiivne olla, isegi kui sissetulek ongi ühel hetkel passiivne.

Olen kehv ajaplaneerija ja on hea, et saan ise enda asjade üle otsustada.

Sisuloojana Andreas passiivne olla ei saakski. Kogu aeg tuleb uut materjali juurde toota, aga et see õnnestuks, peab asi eelkõige endale huvitav olema, muidu pole inspiratsiooni, tahtmist ega tulemust. „Olen kehv ajaplaneerija ja on hea, et saan ise enda asjade üle otsustada. Ärkan hommikul üles, vaatan, mis ilmas toimub, ja kui mõni asi tundub eriti kõnekas, mõtlen selle kohta klipid, kirjutan laule, postitan.“ Ta teab, et ei positiivne ega negatiivne hinnang pole see, mille järgi ennast defineerida, aga ikka on teinekord raske kriitikat vastu võtta ja kui see tundub ebaõiglane, siis kohe eriti. „Ma olen kriitika suhtes väga tundlik, nii klippe tehes kui ka stand-up’iga laval olles, ikka täitsa õrna hingega kohe.“ Kiitus on aga hoopis teine asi, see toob sooja tunde ja teeb hingele pai.

Täielik nohik

„Põhikoolis käisin Rocca al Mare koolis ja minu fookus oli ainult õppimisel. Olin ikka täielik nohik. Ilmselt mängis rolli ka see, et mu ema oli õpetaja. Tõesti ei mäleta, et mul oleks olnud tõmme mingi konkreetse elukutse poole. Aga mingid valdkonnad olid teistest olulisemad küll. Muusika tõmbas, kuid nii, et see võiks kuidagi tööga seotud olla, ma seda vaadata ei osanud. Õppisin 12 aastat viiulit ja see tegelikult ei meeldinud mulle, kitarr tuli hoopis hiljem.“

Pere suunamisel läks Andreas õpikeskkonna rikastamiseks keskkooli Tallinna Saksa gümnaasiumisse. „See oli väljakutse, sest eelmises koolis oli saksa keel mul alles kolmas keel. Tegin seal katsetel saksa keeles mingeid matemaatikaülesandeid ja arvasin, et ei saa sinna sisse oma kehva keeleoskuse pärast, aga sain küll. Proovisin olla tubli õpilane, aga läks lausa pool aastat aega, et keeleliselt teiste tasemele jõuda. Saksa keele õpetaja pani mulle ikka väga halbu hindeid vahepeal. Kuni selleni välja, et ta ei uskunud minusse ka siis, kui ma õnnestusin. Nimelt meeldis mulle kõik, mis oli seotud loominguga ja kui meil tuli kodus kirjutada saksakeelse luuletuse analüüs, tundsin juba kirjutamise ajal, kuidas ma seda nautisin, ja kuidas mul kõik õnnestub – sõnad olid nii õiged, grammatika oli paigas, olin väga rahul oma analüüsiga. Läksin järgmisel päeval tundi ja see õpetaja oli niisugune, et mitte keegi ei julgenud kätt tõsta, mina ka mitte kunagi julgenud, aga tol päeval, ise hirmul, tõstsin käe. Ta ütleski, et Andreas, loe sina ette. Lugesin ette. Kõrvalt teised vaatasid, et päris lahe tekst, ja õpetaja kuulas ka, lõpetasin ära ja esimene asi, mida õpetaja küsis, oli: Andreas, kust sa selle teksti võtsid? Ma ei saanud alguses aru, et mis mõttes? Siis ta küsis uuesti, et kas ma võtsin selle internetist. Saada oma kõige paremini õnnestunud kodutööle selline tagasiside koos hilisema loenguga sellest, kui halb on plagiaat ... kaotasin selle õpetaja suhtes igasuguse respekti. Kõik tahavad ju olla kiidetud ja hoitud, kui miski õnnestub, aga mina sain hoopis vastupidise kogemuse. Ja ma sain aru, kui suure jälje võivad õpetajad õpilasesse jätta.

Lõpueksami hinne ei defineeri inimest.

Mis aga lõpueksamitesse puutub, siis noored võiksid eksamistressi keerises rohkem sellele mõelda, et see lõpueksami hinne ei defineeri inimest. Mina olin ka kogu aeg tubli õpilane olnud, aga eksamil ei saanud ikka selliseid punkte, kui oleks tahtnud, murdusin pinge all. Tol hetkel pani see põntsu, aga praegu vaatan sellele teise pilguga.“ Andreas arvab, et eksamihinne on oluline juhtudel, kui sellest sõltub ülikooli sissesaamine, aga laia silmaringiga õpilane, kes ei saanud millegipärast eksamil parimat tulemust, ei peaks hakkama ennast sellepärast ebaõnnestunuks pidama.

Iseseisvumise kool Berliinis

Pärast kolmeaastast saksa keelega pusimist gümnaasiumis läks Andreas ka Saksamaale ülikooli. „Kaalukausil olid Tartu Ülikoolis norra keele ja kultuuri õppimine või siis Saksamaa ülikoolis Freie Universität Berlin hiina keele ja kultuuri õppimine. Mulle näib, et olen üleüldse uute kogemuste otsija ja elu ongi minu jaoks üks otsimine.“

Berliinis õppides tekkis noormehel aga üsna ruttu tunne, et mida ta sealt üldse otsib – kõik oli nii võõras ja ka mingit tugivõrgustikku tal igapäevaseks hakkamasaamiseks polnud. „Perest ja sõpradest eemal olemine oli meeletult raske. Eestis elasin Tallinnast väljas külas, kus oli ehk sada inimest, ja sealt miljonilinna minek polnud lihtne. Lisaks lähedaste puudumisele tegi olukorra keeruliseks ka lõputuna näiv bürokraatia. Kohati tundus, et ma polegi inimene, olen nagu mingi mutrike. Tekkis täielik kriis, et mida ma üldse teen siin ja mida ma õpin sellest hiina keelest, mis ma sellega üldse peale hakkan? Mõtlesin, et tuleks tagasi koju, aga ei julgenud, sest oli ju nii suur otsus tehtud selle välismaal õppimisega.“ Esimesel aastal oli kriis kriisi otsa ja raha oli ka väga kriitiline teema, ei tahtnud ta ju kogu aeg ka vanematelt küsida. „Läksin siis Berliini filharmooniasse külaliste vastuvõtjana tööle. Ja need hetked, kui sai saalis olla ja klassikalist muusikat kuulata – need olid megahetked!“

Veel ütleb Andreas, et kui välismaale õppima minna, tuleb alati ka see läbi mõelda, kuidas kohapeal rahaliselt hakkama saada, vajadusel tööle minna ja igal võimalusel teenitud raha selle riigi avastamiseks kasutada.

Sellest, kui multikultuurses keskkonnas Andreas Berliinis oli, sai ta päriselt aru siis, kui pärast pooleaastast ühikas elamist taipas, et oli enda korrusel ainus eurooplane. Pole ka ime, sest selles Saksamaa vabaülikoolis on õpilasi 150 riigist. „Kultuurišokk oli mastaapne,“ võtab ta kogemuse kokku. Kolm koolikaaslast olid aga sellised, kellega Andreas rohkem suhtlema hakkas ja kellest tal rasketel hetkedel palju tuge oli. „Väga tore oli, et kohtasin seal ühte Indiast pärit poissi, kellel ma pärast kooli isegi Mumbais külas käisin.“

Imelik ja põnev Hiina

Kuna erialal, mida Andreas Saksamaal õppis, saab bakalaureusekraadi nelja aastaga, siis esimesed kaks aastat oli ta Berliinis, teise aasta Hiinas Shanghai lähedal ja viimase aasta taas Saksamaal. Võiks arvata, et Saksamaaga võrreldes on Hiinas veelgi keerulisem kohaneda ja õppida, kuid Andrease jaoks oli seal kõik palju mõnusam. Selleks ajaks oli ta ka palju iseseisvam ja igasugu asjaajamistes karastunud. „Kurvaks teeb, et Hiina inimesed peavad elama nii autoritaarsel maal, kus tänavatel on propaganda ja muu selline, aga igapäevaelus seda riigikorda siiski nii väga ei tunne. Aga eks olin Hiinas jah alguses nagu imik, kes peab kõike nullist õppima hakkama. Üldiselt on aga nii, et kui natuke hiina keeles rääkida oskad, on nad väga sõbralikud.“

Kooli kõrvalt tuli tal ka tööl käia, sest raha oli vaja selleks ajaks, kui ta tegi Pekingis Eesti saatkonnas praktikat. Andreas pani tähele, et hiinlaste ja eestlaste puhul on sarnane, kui töökad ollakse ning kui hästi pinget talutakse. „Sellel on ka negatiivseid aspekte, on ju Hiinas ületöötanud kontoritöötajate enesetapud küllaltki tavaline asi. Et konkurents on meeletu juba lasteaiast saati, nägin siis, kui käisin mitmes peres lastele saksa ja inglise keelt õpetamas. Tundus, et nad pole oma lastega väga soojad ega lähedased, pigem käib kogu aeg üks laste treenimine igas mõttes. Ja see pidevas konkurentsis elamine mõjutab ilmselt ka peresuhteid. Üks laps joonistas mulle õppetöö käigus pildi, kus tema ema nuttis ja isa oli väga vihane, nuga käes. Väga kurb oli seda näha.“

Kuna Andreas oli stipendiumiga eurooplasest vahetusõpilane, siis tema seda Hiina haridussüsteemi konkurentsi hakklihamasinas olemist isiklikult ei kogenud, küll aga oli hiinlastest koolikaaslaste jaoks kooli püsima jäämine eluküsimus, sest vastasel juhul muututakse suguvõsa häbiplekiks.

„Välismaal õppimise ja elamise aeg tõi minu jaoks kaasa selle, et õppisin töökust, räägin mitut keelt, olen saanud iseseisvaks ja olen teiste kultuuride kohta palju teada saanud. Iga uus väljakutset pakkuv kogemus ja eriti uute keelte omandamine on see, mis edasi arendab,“ vaatab Andreas kooliaastatele tagasi.

Julgus valida enda tee sisuloojana

Eestisse naastes läks Andreas esmalt Southwesterniga ukselt uksele müügitööd tegema. Koroona tõttu Ameerikasse reisida ei saanud, kuid vinge kogemuse sai kätte ka Eesti inimeste ustele koputades. Müügitöös oli ta tulemuste mõttes tol suvel üks paremaid, kuid see töö talle ikkagi ei meeldinud. Tagasi vaadates ütleb Andreas, et sai tol suvel aru sellest, et sa võid oma töös olla edukas ja teenida kõrget palka, aga kui see sulle sisimas ikkagi ei meeldi, siis pikalt seda tööd teha on jube raske. Ennast petta ei ole mõtet.

Pärast müügisuve läks noormees tööle Bolti, kontorisse klienditoe osakonda. Aasta ja mõni kuu hiljem tuli kaitseväe kutse ja sammud tuli seada Paldiski poole. Kaitseväes oli tal tunne, et on äsja keskkoolist tulnud poistele nagu vanaisa, sest need ei teinud vabal ajal muud, kui vaatasid TikTokist klippe. „10. juuni 2022 oli see päev, kui ma sain kaitseväest välja ja siis ma tegingi esimese video,“ meenutab Andreas. „Esialgu oli see siiski vaid hobi, sest ega neid vaatamisi kohe tulnud ka. Oli päevi ja õhtuid, kus ma vaatasin mingit teist sisuloojat ja mõtlesin, et ma olen luuser. Et nagu mida ma teen.“

TikToki klippide tegemine köitis Andreast nii, et sellest saigi tema elukutse. „Aga enne sellise sammu tegemist tuleb endale mingi rahapuhver koguda, sest vabakutselisena ju kohe teenima ei hakka. Olen ka kolm klippi päevas teinud, sest eriti alguses tuli kõvasti pingutada. Aga kokkuvõttes: mis on inimese jaoks olulisem? Kas õnn ja rahulolu enda eluga või rahasumma, millega saad teistele tõestada, et sa oled õnnelik? Minu esimene sada eurot koostöö eest tundus igatahes suure asjana. Jah, mul on stressi palju, aga see stress erineb sellest, mida tundsin näiteks siis, kui olin palgatööl. Olen nõus minema oma stressiskaalal päris kaugele, sest mulle annab jõudu teadmine peatsest lõpp-produktist, olgu selleks siis mõni video, laul või õhtujuhtimine. Teen praegu tõesti seda, mis mulle meeldib, ja hea on, et sellega saab ka teenida.“

Sotsiaalmeedias sisu tootmine nõuab samasugust pingutust nagu teisedki tööd.

Ja ta ei pea seda sugugi imelikuks, et tegutseb teises valdkonnas kui see, milleks kooliõpingud teda ette valmistasid. „Ma ei tea ju midagi mingitest sotsiaalmeedia strateegiatest, olen täiesti põlve-otsas-mees, kes oma sassis toas köögilaua taga klippe teeb. Tänapäeval on see pigem tavaline, et inimene võtab ülikoolist mingid laiemad teadmised ja toimetab siis hiljem hoopis teisel alal. On õnn, kui saadki enda eriala juurde jääda, aga ei maksa karta ka kannapööret teha. Andreas ei taha anda noortele sõnumit, et jätke aga õppimine või töö pooleli, hakake sotsmeedias midagi tegema ja päevapealt hakkab raha sisse voolama. „Päris nii see siiski pole ja sotsiaalmeedias sisu tootmine nõuab samasugust pingutust nagu teisedki tööd.“

Eriti tore on Andrease jaoks aga see, et kui vahepeal oli tal õppimises kindel paus, siis nüüd leiab ta end üha tihemini mõtlemas sellest, et oleks aeg magistrit tegema minna. „Ja praegu, veidi vanema ning targemana, saaks täiesti teistmoodi ja küpsema koolikogemuse.“