Füüsikaõpetaja: Tallinna Ülikooli õpingud andsid mulle alused, et jõuda sinna, kuhu oma sihi seadsin

Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetaja Reivo Maasik on Tallinna Ülikooli pedagoogika bakalaureuseõppe ja hariduse juhtimise magistriõppe vilistlane. Reivo räägib, miks ta valis just pedagoogika eriala ja miks ta soovitab noortel õpetajaks õppida.

Terve kooliaja olin kindel, et minust saab infotehnoloog või mingi IT-mees. Keskkooli lõpus kandideerisin erinevatesse ülikoolidesse ka nendele erialadele, mind võeti nii Tartus kui ka Tallinnas vastu. Mingil põhjusel, mida ma ei oska seletada, ilmselt väljakutsena, kandideerisin ka pedagoogika erialale loodusainete suunale.

Vahetult enne otsuse tegemise tähtaega hakkasin mõtlema, mis on täpsemalt infotehnoloogi või programmeerija põhiline töö sisu ja ülesanne. Tal on ekraan, tal on oma „kuubik“ ja sisuliselt mingid muutused on, aga suures osas on tema tegevus kogu aeg sama – mingisuguse koodiprobleemi lahendamine. Ja niimoodi 30–40 aastat järjest. Siis aga proovisin mõelda, mida teeb üks õpetaja. Tal on iga päev võimalik midagi uut ja huvitavat teha, ta on sellest „kuubikust“ alati väljas, tal on omad väljakutsed ning päeva lõpus on ta oma tegevuse peremees. Noored on kogu aeg erinevad, iga päev on midagi uut. Pärast sellist võrdlust oli valiku langetamine äärmiselt lihtne. Tegelikult pole see kõik nii must-valge, aga tol hetkel leidsin kindla suuna, mida pole siiani kahetsenud.

Ülikool pole vaid maja, ikka selles tegutsevad inimesed

Oma õpingute ajal väärtustasin väga inimesi, kellega koos seda teekonda läbisin – nii kaastudengeid kui ka juhendajaid. Juba esimeses bakalaureuseloengus leidsin kaaslased, kellega ka loenguväliselt kohe haakusime ja kogemusi vahetasime. Nemad vedasid mind ülikooli rahvatantsurühma, kust leidsin oma tulevase abikaasa. Varakult avastasin tee ka üliõpilaskonda, kust sain sõbrad, kellega kümme aastat hiljemgi tihedalt kokku puutun.

Magistriõpingute ajal õppisin vähemalt sama palju kaastudengitelt kui ainekursustelt, aga eks see oligi planeeritud osa õppeprogrammist. Nagu turunduslikud laused väidavad: ülikool pole mitte see maja või õppekavad, vaid need inimesed, kes selle kultuuri loovad. Minu jaoks täpselt nii oligi.

Hariduse juhtimise eriala omandamise ajal asusin juba ka tööle – Tallinna Reaalkooli füüsikaõpetajaks. Kuna õpetaja igapäev on piisavalt vahetu, siis positiivseid hetki jagub! Õpetamine on töö inimesega. Kui ma ütlen, et ma õpetan füüsikat, siis see on ainult pool tõde, sest tegelikult ma õpetan õpilasi. Kui mul ei ole võimalik õpilastega kontakti luua, siis on raske päriselt õppimiseni jõuda. Ma usun ka, et inimest ei ole võimalik tegelikult õpetada, kuna õppimine on puhtalt subjektiivne tegevus – isiklik ettevõtmine. Tundub nagu vastuolu, aga õpetamine ja õpetamine on väga erinevad. Mina saan õpetajana luua sobiva keskkonna, kus õpilasel on võimalik õppida. Selle keskkonna üheks suureks osaks on suhtlemine, rühmatasandi arutelud, aga ka mentorlus väiksemas grupis või individuaalselt.

On kolm põhjust, et õpetajaks õppida: juuni, juuli, august. Kui aga naljad kõrvale jätta, siis õpetajaametis on väljakutseid palju ja see tähendabki, et igav ei hakka mitte kunagi. Iga tund on midagi uut, iga klass on midagi uut. Kui leiad viisi, kuidas välja antud energiat oma õpilastelt tagasi saada, on see äärmiselt tänuväärne töö. Õpetajaamet hoiab sind värske ja noorena ning oma tegevusega lood sa tulevikumaailma. Mida enamat ühelt ametilt tahta?

Tutvu ajakavaga: www.tlu.ee/sisseastumine