Erasmuse kogemus ületab kõik ülikooliaastad

Ülikooli juures on minu jaoks alati olnud üks element to-do-listis vahetusaasta välismaal. Mäletan, kui ülikooli esimesel aastal käisin karjäärinõustaja juures, kes ütles, et kahetseb tudengielu juures vaid seda, et Erasmuse projektis ei osalenud. Teadsin juba siis, et mina sama viga teha ei kavatse.

Pusletükid justkui sulasid ise kokku

Olin ühel sombusel sügispäeval Tallinna Ülikoolis anatoomiaklassi ukse taga – äsja töölt ära tulnud ja üürikorteri lepingu üles öelnud. Juhuslikult jalutas vastu sõbranna, kes küsis, kuidas läheb, ja viskas nii muuseas nalja, et kui sa töötu ja kodutu oled, kasuta Erasmuse programmi – siin ju miski enam kinni ei hoia. Selsamal hetkel sain aru, et enam õigemat hetke selleks ei tule – otsus oli langetatud. Olin parasjagu bakalaureuse teisel kursusel.

Ma teadsin kohe, et lähen Hispaaniasse – hinges lihtsalt oli niisugune kutse. Kuna aasta varem olid Tallinna Ülikoolis vahetusaastal olnud mitmed hispaanlased, kellega heaks sõbraks sain, teadsin ka kohe, missugusesse linna soovin kolida. Seega kandideerisingi ainult ühte ülikooli Andaluusias Lõuna-Hispaanias – panin kõik panused Granada peale.

Õige korteri leidmine ei olnud lihtsamate killast

Õnneks saatus hoidis mind ja üsna pea saabus positiivne vastus. Kui bürokraatiaga ühele poole sain, kirjutasin möödaminnes ka postituse veebilehele nimega Erasmusu. See leht on mõnes mõttes nagu Facebooki grupp – veebilehele saab postitada lühikese teksti iseendast ning teised vahetusõpilased saavad postitajaga ühendust võtta ja tutvusi luua. Erilist usku mul sellesse ei olnud, kuid õige pea sain kirja ühelt Itaalia neiult, kes oli kolimas minuga täpselt samasse linna ja sama pikaks perioodiks. Uskumatul kombel oli meil kohe tugev klapp ja otsustasime korteriotsingut jätkata ühiselt.

Kuigi see kulges pisut üle kivide ja kändude, sest meie eelarved ja soovid olid veidi erinevad, leidsime lõpuks sobiva variandi ning allkirjastasime lepingud. Peale minu ja mu itaalia sõbranna (kellest sai üks minu paremaid sõpru ja kellega suhtlen tihedalt siiani) elas selles korteris veel neli välismaa tudengit: üks itaallane ja kolm mehhiklast. Nii aga oligi kõige põnevam – kuigi eestlasena mõtlesin esialgu, et soovin privaatsust ja vajan seetõttu stuudiokorterit vaid iseendale, said korterikaaslastest lõpuks minu parimad sõbrad, kelle seltskonnast ei tahtnud oma magamistuppa lahkudagi.

Nipp korterivalikul

Välismaale korterit otsides ja maakleritega interneti kaudu suheldes on alati oht, et teed ettemaksu ära, aga kohale minnes sellist korterit ei eksisteerigi. Seetõttu tasub küsida korterist äsja tehtud videoid ja võimalusel isegi maakleriga videokõne teha. Nii on suurem tõenäosus, et petta ei saa. Meil õnneks vedas.

Seiklus algas

Välismaale kolisin täiesti üksi. Kui jalad Málaga lennujaamas maad puudutasid, oli sees nii õige tunne. Sõitsin kohe bussiga Granadasse ja jõudsin oma uude koju. Esimesed päevad suutsin olla ülitervislik ja motiveeritud kõike tegema – matkasin läbi kogu linna, tegin palju sporti ja toitusin tervislikult nagu muistne spartalane. Niisugune elustiil jäi aga üürikeseks. Nagu Erasmusel ikka, leidsin paari päevaga juba trobikonna sõpru ja läbi sai käidud kõik põnevad paigad ning tudengibaarid. Päeval nautisime varakevadist päikest, jalutasime linna vahel, lobisesime pargis või tegime mägedes pikniku. Õhtuid veetsime kohalikes tapasebaarides või tudengitele tasuta sissepääsu pakkunud klubides.

Ülikoolis null keeleoskusega

Kuigi esialgu olin oma õpingukavale otsa vaadates valinud välisülikoolis sooritamiseks trobikonna keerulisi aineid, otsustasin kohapeal üsna kiirelt ümber – füsioloogia ja spordipsühholoogia asemel läksin tantsutundi, matkamisse ja näitlemiskursusele. Miskipärast olin täiesti kindel, et saan valitud koolis õppida inglise keeles. Hispaania keele oskus oli mul selleks hetkeks põhimõtteliselt null – oskasin öelda ainult „hola“ ja „una cerveza por favor“. Sellest koolis aga ei piisanud. Seetõttu tuli kiiresti ka esialgu valitud õppeained ümber mängida.

Kuigi ma koolis keelt ei osanud ja kohalikud ei rääkinud pea üldse inglise keelt, sain ma imekombel sealtki mitmeid huvitavaid sõpru ja tutvusi. Kõige rohkem meeldiski mulle näitlemise aine, sest seal ei olnud kunagi keelt vaja – kõik asjad sai kehakeelega aetud. Tegime erinevates tundides etüüde ja improviseerisime ning õhkkond oli nii sõbralik ja kerge. Hispaanlased on vabad hinged – kellelgi polnud mingeid komplekse, kui pidi mugavustsoonist välja tulema ja kõigi ees näitlema ning improviseerima. Toetavas keskkonnas oli kõigil lihtsalt lõbus. Mul õnnestus isegi üks etüüdivõistlus seal võita ja pidin terve kursuse ees oma näitetüki ette kandma.

Mõistsin, et olles ise avatud ja vastuvõtlik, viib vool sind täpselt sinna, kuhu kuulud.

Imelised mälestused kogu eluks

Olen endale väga tänulik, et suutsin oma Erasmuse muuta võimalikult lihtsaks ja lõbusaks ega kuhjanud end üle tohutute koolikohustustega. Jah – kool oli muidugi välisõppe oluline (ametlikult muidugi kõige olulisem) osa, aga olen õnnelik, et jätsin endale ka piisavalt aega ja ruumi sealse elu, kultuuri, looduse ning kõige muu nautimiseks.

Hispaania ongi nautimiseks mõeldud.

Välisõppe puhul ongi tegelikult kõige olulisem välja mõelda oma eesmärk. Kui eesmärk on minna väga prestiižikasse ülikooli, tuleb teha valikud sellele vastavalt ja võib-olla koolivälise sotsiaalse elu arvelt mööndusi teha. Kui hing tõmbab aga mingi konkreetse riigi, keele või kultuuri poole, tuleb prioriteete vastavalt sättida.

Erasmus on eluülikool.

Jah, loomulikult sooritatakse välisõppeski oma valitud õppeaineid ja käiakse koolis, ent välismaal elamise kogemus ja pea ees tundmatus kohas vette hüppamine õpetavad rohkem. Tegelikult oleneb see väga palju ka erialast, mida õpitakse. Minul kui rekreatsioonikorralduse tudengil ongi ülikoolielus palju aktiivsust ja praktilisi aineid. Need, kes õppisid juurat või ettevõtlust, pidid märksa rohkem õpikute taga pead murdma.

Tudengielu tuumik – pidevalt toimus midagi

Granadas oli ka kaks suuremat tudengitele suunatud ettevõtet, mis korraldasid tohutult erinevaid reise, väljasõite, pidusid ja koosviibimisi. Selles piirkonnas on tudengivõrgustik tohutult arenenud, sest tegemist ongi põhimõtteliselt tudengilinnaga. Koolis käisin vist umbes kolm korda nädalas ja iga kord vaid paar tundi. Ülejäänud aeg oli vaba ja seda sai kasutada nii, nagu hing ihaldas. Minu hing ihaldas loomulikult seigelda, ringi sõita, ilusaid kohti avastada ning uute inimestega tutvuda. Nii me siis väisasimegi sõprade seltskonnaga ümberkaudseid linnu ja avastasime randu, leidsime privaatsed loodusallikad keset metsa, osalesime ookeani ääres surfilaagris ja vaatasime päikeseloojanguid kodulinna vaateplatvormidel.

Erasmusel kehtib üks reegel: mitte kunagi ei ole igav.

Välisõppe variant on igal juhul üks paremaid võimalusi välismaa elu katsetamiseks. Enamik kuludest katab Euroopa Liit ja ise tuleb maksta vaid meelelahutuse eest. Muidugi oleneb, missuguse programmiga minna, kui kauaks ja missuguseid lisatoetusi taotleda. Minu puhul kattis EL-i toetus tõenäoliselt 85–90% minu igakuistest kuludest ja pidin oma rahast juurde maksma üsna vähe. Muidugi olid mul korteri ettemaks ja niisugused asjad enne olemas, aga kohapeal viibides sain kõike nautida täiel rinnal. Küll aga on Andaluusia ka üks odavamaid piirkondi Euroopas, seega tegin ka majanduslikult õige valiku.

Erasmuse kogemus on minu senise elu üks positiivsemaid mälestusi ja parimaid aastaid. Seda võõra keele ja kultuuriruumi kogemust ei suuda pakkuda ükski raamat ega koduse ülikooli aine – omal nahal kogetu on kõige hinnalisem.