Eesti spioonitüdrukud jälitasid Vene sõdurite asukohti: nad plaanivad endale okupeeritud aladel maja osta!

Laseri teisipäevases saates rullub lahti lugu sellest, kuidas kolm Eesti näitlejat tegid endale Vene tutvumissaitidele libakontod ja asusid sealt kaudu Vene sõdurite kohta infot hankima. Meetod kõlab lihtsalt, kuid tegelikult on ajamahukas ja ohtlik.

Laser kohtub SpyGirlside ehk spioonitüdrukutega anonüümselt. Kolme kuu jooksul kogusid nad andmeid Ukraina okupeeritud aladelt Vene sõduritelt. Ehkki uurimust tehti dokumentaallavastuse „SpyGirls“ tarvis, on uurimus päris ja teeb silmad ette paljudele maailma uurivatele ajakirjanikele. Kuna kõik juhtus päris inimestega, ei saa Laser näitlejate isikut paljastada, kuna tegemist oleks julgeolekuohuga. Ilmselgelt ei pruugi Venemaale selline luuramine meeldida.

Esimeseks fake-kontoks saab Jelizaveta oma. Teiseks fake-kontoks saab Olga Sokolova. Ka see konto ripub siiani üleval.

„Olga on õppinud välismaal. Aga kui sõda algas, siis läks ta tagasi Venemaale Toljatti,“ kirjeldab näitleja üks oma fake-kontot. „Ta töötab lasteaias lasteaiakasvatajana ja ülikoolis õpib inglise filoloogiat. See valik tuli sellepärast, et kui ma siin vahepeal pidin saatma sõduritele häälsõnumeid, siis kuidagi ära põhjendada mingit aimatavat aktsenti.“

Olga ja Jelizaveta kodulinn Toljatti on ligi 700 000 elanikuga Volga-äärne sadamalinn Samara oblastis, eelkõige tuntud kui Venemaa autolinn. Seda tänu hiiglaslikule Avto-VAZi tehasele, mille nõukogu inimesed koos itaallastega rajasid. Just siis 1964. aastal pandigi endisele Stavropolile Itaalia kommunistliku partei juhi Palmiro Togliatti nimi. Väljamõeldud SpyGirlsidele sobiv taust, kuna tegemist on eelkõige töölislinnaga.“Et oleks selline lihtsam tüdruk, kellega on lihtsam samastuda. Kes ei ole liiga uhke või liiga kalli stiili või maitsega,“ põhjendab näitleja.

Jelizaveta kontoga tegutsenud näitleja sisenes Znakomstvasse, mis on venelaste Tinder ja hakkas seal hoogsalt paremale ja vasakule swipe’ima. Paremale swipe’e ehk like’e pani nn Jelizaveta ainult sõdurimundris meestele. Kui siis tekkis match, sai ta hakata sõduritega omavahel suhtlema.“Vahel saatsin lehvituse, aga liiga aktiivne ei tohtinud olla,“ kirjeldab näitleja, kes tegelikult on mees ja ei tahtnud oma sugu tutvuse algatajana kuidagi paljastada.

„Valisime lähemaks suhtlemiseks neid sõdureid, kes olid endast rohkem pilte üles pannud ja tundus, et kui nad end nii palju eksponeerivad, ehk nad on valmis siis ka rohkem infot avaldama.“

Uurimus annab võimaluse piiluda Venemaa sõdurite argiellu ja oludesse. See on üks eesmärk: koguda võimalikult palju infot nende relvade, olude, söögi ja meeleolu kohta. Sõltuvalt piiriäärsest piirkonnast on uskumatu näha, kui paljud neist tegelikult vastu igasugust tervet mõistust ja luuretaktikat on riputanud enda pildid V-Kontakte´sse üles.

„Seal on väga palju vene sõdureid. Väga palju. Oma piltidega ja oma nimedega.“

Tundub jabur, et kui sa oled rindel, siis sa tegelikult ju ei lähe deitima - milleks üldse istuda seal äpis. „Sul on vaja mingit meelelahutust. Mingit kontakti väljaspoolt rindejoont,“ seletab näitleja 1.

Näitleja 2 jätkab: „Et oleks millestki kinni hoida. Et oleks mida koju tulles oodata - kena naine, kellega tulevikuplaane arutada. Et oleks, mille nimel elada.“

Näitleja 1: „Paljud mehed plaanivad näiteks osta kinnisvara sealsamas Ukrainas. Okupeeritud aladel. Seal saab hea hinnaga endale maja. Ja nende nägemuses kuulub terve Ukraina üks päev neile ja seal on väga palju kenasid maju, mida ära osta.“

Näitleja 2: „Ei läinud üldse kaua aega, kui tulid juba abieluettepanekud mulle. Hakatigi lastest rääkima ja laste nimedest.“

SpyGirlsi ülesanne oli aga ikkagi kasuliku info saamine. Eelkõige huvitas neid sõdurite asukoht, mis annaks konkreetse nime ja näo sõjakurjategudele. Kohe kuuleme, kuidas sellist infot välja pinnima asuti.

„V-Kontaktes on näiteks selline romantiline pudelimäng. Kui see pudel mingi kasutaja peale jääb, siis sa saad talle kingitusi saata. Virtuaalseid roose või kohvitasse. See oli väga tõhus meetod, kiiresti sain kontakti sõduritega ja hakata vaikselt uurima tema kohta.“

Hämmastav on see, et SpyGirlsid ise ei küsinud mitte kordagi sõduritelt, et saada endast pilt. Nad ise olid väga varmad saatma. Näiteks nunnu pilt lõviga. Iga päev sõdurid vahetusid, kuid pikemalt vestlema jäädi 4-5 tüübiga.

„Kui nad hakkasid pilte saatma, siis sealt näeb juba mingeid maamärke, mille järgi võiks nende asukohta kindlaks teha. Eelkõige huvitas meid, mis rügemendis ja mis üksuses nad teenivad.“

Jelizaveta sobitas lähemat tutvust Aliga, kes ise ütles, et teenib Wagner grupis. „Temaga ma rääkisin tegelikult päris pikad juttu. Ta oli selline südamlik ja tahtis küll, et me kohtuksime kindlasti millalgi. Ta oli nõus sõitma ükskõik kuhu põhimõtteliselt, et mind näha.“

Näitlejad katsetasid ka ChatRouletti, mis on videokõne platvorm, kus inimesed saavad teha täiesti suvaliste inimestega videokõnet. Pigem ei tehta seal videot oma näost, vaid ikka muudest kohtadest.

Lisaks sobitati tutvusi Telegramis, kus näitlejad liitusid erinevate gruppidega. Sealne toores kontent võtab hinge kinni. „Seal on vägistamisvideod, videod sellest, kuidas inimene lendab mitmeks miljoniks tükiks, lähikaadreid laipadest… Õudne!“

Kui esimene tutvus oli sobitatud, tahtis enamik sõdureid kiiresti hakata häälsõnumeid või isegi videosõnumeid vahetama. See oli muidugi SpyGirlside jaoks märkimisväärne probleem, sest lisaks varastatud identiteedile ei räägi nad vabalt vene keelt. Suhtlus käis läbi Google Translate’i.

„Kui viga tuli, siis vabandasin autocorrectiga välja,“ räägib näitleja 1.

„Ma sosistasin vastu vene keeles, et olen tööl. Siis oli vaikus ja tükk aega ei küsitud häälsõnumeid,“ täiendab teine.

Olga ja Jelizaveta pildid on pärit Canva pildipangast. Vastavalt vajadusele otsiti tutvusi kas Marinkast või Melitopolist. See sõltus sellest, kus rindejoon parasjagu aktiivsem oli. Selle kontrollisid SpyGirlsid enne rindekaardilt järele. SpyGirlsid on teinud ka videokõnesid rindesõduritele kasutades selleks tarkvara, mis reaalajas moonutab rääkija nägu ja häält.

„Ma arvasin ausalt öeldes, et see ei lähe läbi. Et need mehed taipavad kohe ära, et see ei ole päris inimene seal. Aga tegelikult on meil olnud mõned üllatavalt pikad telefonikõned ja kui keegi on isegi hakanud kahtlustama, et pilt on natuke imelik või kuidagi heli on imelik, siis me oleme lihtsalt öelnud, et halb internetiühendus ja ta on sellega kuidagi leppinud.“

See päris sürreaalne olukord tegelikult, kui sosistad vene keeles mingisuguseid sõnumeid, mis lähevad päriselt rindele. Päriselt sinna, kus sõda toimub. See ei olegi mäng, vaid need on päris inimesed. Natukene „vaenlasega voodis“ kontseptsioon, kus ujud kellegi külje alla selleks, et talle nuga selga lüüa.

„Mitmete inimeste puhul läksin tausta uurimisega nii kaugele, et teadsin, millega tegelevad tema ema-isa, milline on olnud tema lapsepõlv, millega ta vabal ajal tegeles, kes on ta parimad sõbrad, kus koolis ta käis. Kõige rohkem šokeeris mind, et hakkasin neile kaasa elama ja kaasa tundma.

„Mingid vestlused olid tegelikult väga toredad ja meeldivad. Ja siis tekib tunne, et tegelikult ma ei taha sulle halba. Aga ma pean seda tegema, sest ma tahan välja uurida, kes sa oled ja kus sa asud.“

„Mul tekkis lähem suhe Nikita Jefimoviga. Ta armastab palju laulda ja luuletada. Tundub väga edev tüüp, tahab väga palju endast pilte, videosid ja kõike jagada. Näe, siin ta saatis fašistidele pakikese,“ näitab näitleja Nikitalt saadud pilti granaadist, millel seisab kiri: „Armastuskiri Siberist“.

Nikita on siiani rindel. Mingi hetk ta rääkis, kuidas ta sõbrad sattusid ukrainlaste kätte vangi. „Ütles, et need Ukraina sõdurid on värdjad küll, aga nad käitusid meie poistega humaanselt ja oli selle eest tänulik.“

„Mitmed ütlesid, et pidid juba pool aastat tagasi koju saama, aga nüüd kindlasti on veel pool aastat ja et seda aega muudkui venitatakse,“ täiendab teine näitleja. „Kui nad mingi päev ei vastanud, siis tekkis kahtlus, et kas nad on ikka elus või on surma saanud. Väga paljud sealt ei jõua elusana koju tagasi.“

„Nii palju kui ma Nikita üksusest tean, siis neil ei ole head varustust. Nad külmetavad. Nad magavad kuskil mahajäetud kortermajades. Nikita on Marinkas.“

Marinka on umbes 10 000 elanikuga linn Ukrainas Donetski oblastis. Marinka lahing kestis 2022 veebruarist kuni mullu detsembrini.

Näitleja näitab videot, mille Nikita saatis. Selle alguses karjub vene sõdur kohe, et Marinka on nende oma ja Russki Mir.

Kõik Eesti näitlejate kogutud andmed lähevad päriselt ka kasutusse. Kõigepealt Eesti julgeolekuasutustele, kes siis otsustab, kuidas ja kellele need Ukrainas edasi saata. Sellist tüüpi küberaktivismi on Poolas ja Ukrainas palju. Mitmed on teinud sotsiaalmeediasse gruppe, kus abivalmilt püütakse üksteise piltide järgi asukohti tuvastada.