NÄDALA FILM | „Tondipüüdjate“ kummitava skeleti luudel pole kahjuks piisavalt liha

Filmi „Tondipüüdjad: jäine suvi“ vaadates tundub, et filme on kaks: üks neljakümnestele originaali fännidele ja teine üritab köita noori, leiab Laurence Boyce.

Miski ei jää kunagi päriselt surnuks. Kõik äratatakse ellu, tuuakse teispoolsusest tagasi – sageli vaid oma kunagise mina varjuna – ja see kummitab meid üha edasi, kas tahame seda või mitte. Need on kummitused, ütled sa? Oh ei, ma ei räägi neist. Loomulikult pean silmas Hollywoodi ja filmitööstuse pidevat vajadust taaselustada, ümber teha ja ümber pakendada, lastes nostalgial kummitada kogu maailma kinodes.

Kuigi 2021. aasta filmis „Tondipüüdjad: pärand“ leidus palju viiteid algupärandile, mille põhjal lugu sündis, andis tegevuspaik Ameerika maapiirkonnas sellele eelkäijatega võrreldes tonaalse erinevuse. „Tondipüüdjad: jäine suvi“ toob meid taas New Yorki ja vaatab pidevalt tagasi originaalfilmidele. See, kas sulle tundub, nagu külastaks sind uusekraniseeringus sõbraliku sugulase vaim või külvaks lakkamatut hirmu pahatahtlik poltergeist, sõltub tõenäoliselt sinu armastusest originaali vastu.