Aleksei Navalnõi viimane kiri sõbrale: „Tervisi kõikidele punkaritele. Kuradile sõda!“
(10)
TV3 telesaade „Laser“ kohtus Riias Aleksei Navalnõi sõbra Jevgeni Feldmaniga, kes nüüd seal eksiilis elab. Feldman pidas Navalnõiga kirjavahetust ka vanglast. Kokku vahetasid nad üle 40 kirja, millest osa on saabub veel ka peale Aleksei surma.
Jevgeni, sul on käe peal eriline tätoveering?
Jaa, peale Aleksei Navalnõi surma paar nädalat tagasi, leidsin osa tema kirjast, kus ta hüvasti jättis. Olin kirjutanud talle punkroki kontserdist, kus ma Hispaanias käisin. See oli vene punkbänd, kes lahkus Venemaalt pärast seda, kui neil keelati seal esineda.
Ma kirjutasin Alekseile sellest kontserdist ja ta vastas: „Tervisi kõikidele punkaritele. Kuradile sõda. Emban, A.“
Navalnõi oli mulle ja paljudele teistele inimestele inspiratsiooniks. Isegi trellide tagant. Ta inspireeris olema loominguline, aktiivne ja otsekohene. Mulle tundus, et need sõnad annavad seda edasi.
Millal oli viimane kord, kui sa Aleksei Navalnõid silmast silma nägid ?
See oli 20. veebruar 2021. aastal. Kuu aega pärast seda, kui ta Venemaale naases ja seal vangistati. Ma arvan, et Navalnõi oli minu lähim sõber, kes Venemaal vangis oli.
Vangis on ka mõned inimesed, keda ma teadsin juba varasemast ajast, nagu Ilja Jašin.
Aleksei oli poliitvangidest üks minu lähemaid sõpru. Me muutusime palju lähedasemaks ajal, kui ta oli vangistatud ja mina kolisin Lätti elama ning me jätkasime teineteisele kirjutamist. Enne oli ta pigem minu lugude kangelane. Alles kirjavahetusega muutus meie suhe tõeliseks sõpruseks.
Riia on olnud sinu kodulinn juba kaks aastat?
Jah, pisut rohkem.
Aga me ei kohtu ei Meduza toimetuses ega sinu kodus?
On turvanõuded, mida tuleb täita.
Kui turvaliselt sa ennast Riias tunned?
Kui nüüd aus olla, siis ma üritan sellest mitte mõelda. Navalnõi fondi tegevjuhti Leonid Volkovit rünnati tema kodus Vilniuses paar päeva tagasi. Vene ajakirjanike peole Riias visati granaat. Mitte küll ehtne, aga sa ei või kunagi teada.
Enamus minu lähemast sõprade ringist on ajakirjanikud, kes lahkusid Venemaalt peale sõja algust. Mõned inimesed tunnevad end nii kindlalt, et naasevad Venemaale, kasvõi lühikeseks ajaks, nagu Alsu Kurmaševa. Aga seal mõisteti ta kohe süüdi mingites väiksemates asjades ja ta sai ta 20 aastat vangistust. See on nagu vene rulett.
Alsu Kurmaševa on tatari rahvusest Vene-Ameerika ajakirjanik, kes töötas Vabaduse Raadio toimetuses Prahas. Ta vahistati eelmise aasta oktoobris Kaasanis ja ta sai karistuseks 20 aastat?
See on täiesti absurdne! Nagu ka see, mis toimus Vladimir Kara-Murzaga. Ta oli Putini relvadele sanktsioonide kehtestamise võitluse eesliinil ja kui ta naases Venemaale märtsis peale sõda, siis ta vangistati ja mõisteti 25ks aastaks vangi.
Räägi nendest fotodest, mis sa Navalnõist oled teinud.
Viimane foto temast on tehtud 2021. aasta detsembris. 10 päeva enne seda, kui ma Venemaalt lahkusin. Mul oli võimalus minna kohtuistungile, kus Navalnõi osales videosilla vahendusel. Ta oli kohtusaali tele-ekraanil. Siis istus ta karistuskoloonias Vladimirskaja oblastis, kuhu ta oli saadetud.
Mulle meeldis väga tema hoiak sellel pildil - sõltumatu, humoorikas ja vaba. Kajastasin ka seda, kuidas ta pidas näljastreiki 2021. aasta aprillis, kui ta oli kolmandat kuud vangis. Tegin fotod päeval, kui arstid tulid kolooniasse ja nõudsid võimalust tema tervist kontrollida, sest ta tundis mitmeid valusid. Aga arste ei lastud sisse.
Harpi vangilaagri kongid, kus Navalnõi oma viimased kuud istus, on pisikesed, niisked, külmad ja kohutavalt halva ventilatsiooniga. Sarnases vangikongis istub Siberis Omskis ka Kara-Murza, kes oma saadetud kirjades räägib, et iga hommik kell 5 ärkab ta vene hümni peale. Pärast äratust peab ta ära andma oma padja ja teki, kl 5:20 lükatakse voodi seina peale, et ta seal niisama ei vedeleks.
Kõik, mis sul selles kongis on, on väike tool ja tualett ning voolav vesi. Juhul, kui see vesi muidugi töötab. Päeval pannakse voodi seinale ja sa ei tohi seal lamada.
Navalnõi kirjeldas rutiinset jalutamiskogemust Põhjas Harpi vanglas -26 kraadi juures ühes jaanuaris saadetud kirjas nii: „On vähe asju maailmas, mis oleksid nii kosutavad, kui jalutamine Jamali piirkonnas kell 6.30 hommikul. Milline värske tuulebriis puhub aeda, hoolimata betoonist tarast.“
Jalutuskäigu pead sa tegema. Seda umbes pool tundi väljaspool kongi iga ilmaga. Võimalik, et sa näed kongi aknast päevavalgust, aga palju tõenäolisem on see, et aken avaneb sisehoovi. Sealt võib küll paista tükike sinist taevast, aga ma kahtlen selles.
Need on kõige raskemad tingimused, mida vene vanglasüsteem suudab pakkuda.
Navalnõi tingimusi karmistati, kuna ta oli saanud süüdistuse ekstremismis ja terrorismis.
Kuidas saab Vene poliitvangile kirju saata?.
Põhimõtteliselt on olemas online-süsteem, kus sa saad trükkida sisse oma kirja, lisada fotosid ja lisada tühje blankette vastuse jaoks, et vang saaks sulle vastuse saata. Pead teadma, kus vanglas teda kinni peetakse.
Vastuse kirjutab vang käsitsi, see skaneeritakse ja saadetakse tagasi ümbrikus või ka veebis. Süsteem töötab äärmiselt aeglaselt ja ühe kirja liikumine edasi-tagasi võtab 60 päeva.
Sa oled saanud kirju ka pärast Navalnõi surma?
Ma kirjutasin talle enne tema surmapäeva neli kirja. Kaks tema kirja sain ma kätte mõni nädal pärast ta surma aprillis. Ma eeldan, et kaks minu kirja on veel teel.
Oli väga kummaline, et tema viimased kirjad olid täiesti tavalistest normaalsetest asjadest. Ma kaebasin, et minu YouTube’i kanalil pole piisavalt vaatamisi ja ta juhendas, kuidas seda promoda, kuidas tegeleda kommentaaridega videode all ja nii edasi.
Mis tunne on saada kirju sealtpoolt?
Hirmutav!
Millest te kirjutasite?
Poliitvangid ei soovi minu arvates kirjutada tingimustest, kus neid kinni peetakse või vanglaelust. Nad ei taha üldse meenutada seda, mida nad parasjagu läbi elavad, vaid soovivad täiesti vastupidist - teateid normaalsest igapäevaelust.
Navalnõiga me kirjutasime Londoni tänavatoidust või minu reisidest Euroopas
või minu elust Riias, kajakast siin minu akna taga. Või siis minu YouTube’i kanalist Ameerika poliitika kohta, millega ma pool aastat tagasi tema õhutusel algust tegin.
Kas sa märkasid tsensuuri teie kirjavahetuses?
Ühel hetkel hakkas vanglasüsteem täielikult Navalnõi meeskonna ja tema pereliikmete kirju blokeerima. Aga kuidagi minu ja minu naise kirjad said vabalt liikuda. Kuni selle hetkeni, kui ta Vladimirskaja oblastist Harpi üle viidi ja paus tekkis.
Navalnõi karistuskoloonia tsensor oli küllalt lojaalne ja lasi läbi iga viimsegi sõna, mida Navalnõi kirjutas. Ma ei näinud ühtegi läbikriipsutatud sõna. Võib-olla oli selle mõte, et kui lasta sõnumitel vabalt liikuda, on võimalus jälgida ja saada infot, mida tema lähikond mõtleb ja mida ta ise mõtleb.
Aga alateadlikult püüad ikka muuta kirju tsensorile sobivaks, sest kunagi ei saa sa teadet, et su sõnum on tagasi lükatud või sellest on ainult osa adressaadini jõudnud. See lihtsalt ei jõua kohale.
Mis sa teed nüüd nende kirjadega? Avaldad raamatuna?
Tegelikult ma ei tea veel. Kindlasti neil on oma väärtus ja kindlasti ma säilitan neid hästi hoolega. Eks näis.
LASER on eetris TV3s täna kell 20.30.
