Tänavuse Lennart Meri konverentsi lõpetas vestlusring „Kas toetame Ukrainat nii kaua, kui vaja?“, milles domineeris kolonialismi ja selle mõjude küsimus. Teemale andis ajendi India mõttekoja Observer Research Foundation direktor Samir Saran, kes märkis, et kuigi ta ei räägi kogu India eest, paistab tema riigist vaadates, nagu oleks läänel eesotsas USA praeguse administratsiooniga Ukraina toetamine läbi kukkunud. „Praegune olukord näitab meile, et lääs ei kontrolli olukorda. Ja see näitab, et kui midagi juhtuks Indo-Vaikses ookeanialas, ei oleks läänel Hiina vastu mingit šanssi.“

Saran rõhutas, et lääs on India ja hulga teisigi endiseid koloniaalriike kõrvale jätnud. Ajaloolistel põhjustel pole neil riikidel omavahel usalduslikke suhteid ega koostööd ning selle tühiku on täitnud Venemaa. „Ülejäänud maailm ei näe Ukraina olukorda nii nagu teie. Te peate selle lahendama. Paljud usuvad päriselt, et Venemaad provotseeriti,“ ütles Saran. „Ratsionaalne vaatenurk on, et Venemaa on sügavalt usaldatud partner,“ sõnas ta. Ent ühtlasi rõhutas Saran, et mõistab täielikult hukka selle, et Venemaa on tunginud teise riigi territooriumile ega pea kinni rahvusvahelisest korrast.

Peaminister Kaja Kallas rõhutas, et Eestit ühendab nende riikidega kolonialismivastasus ja me peame globaalse lõunaga suheldes sellele rõhuma. Vestlusest koorus välja konverentsi teisteski vestlusringides kõlanud süüdistus, et lääs on silmakirjalik. Kas lääs saab end esitleda rahvusvahelise korra kaitsjana, kui nii tema mineviku kui ka praegusaja poliitika on täis teravaid vastuolusid?

Ajaloolane Snyder ütles, et riike ja põhimõtteid ei saa alati ühte patta panna. „Ajalugu näitab, et printsiibid loevad, kui inimesed neist hoolivad. Inimesed, kes toetavad samu põhimõtteid, ei ole samastatavad riikidega,“ sõnas ta. Snyder tõi näiteks, et ehkki USA alustas Iraagi-vastast sõda, oli riigis palju inimesi, kes olid täielikult selle vastu.

Ukraina välisminister Dmõtro Kuleba märkis, et kummastav on pidada intellektuaalseid vaidlusi selle üle, kumma poolt olla, kui nähakse oma silmaga, et inimesi tapetakse. Selle asemel tuleks hoopis tegutseda, lisas ta. Minister kordas taas, et Ukraina vajab relvi: „Kui kõik riigid maailmas teevad rohkem kui praegu, siis muutub olukord rindel. Ma olen tänulik kõigile, kes aitavad, aga samal ajal süüdistan kõiki, kes ei tee piisavalt.“ Kallas tõi esile, et Ukrainat praegu aidata on odavam kui pärast teha kulutusi riigi ülesehitamiseks.

Vestlusringis tuli jutuks ka võimaliku tuumakonflikti küsimus. Snyder selgitas, et tegemist on Venemaa väga hästi toimiva strateegiaga. „Tuumaähvardused ei ole enam strateegia, kui päriselt tuumarelva kasutad.“ Ta lisas, et see ähvardus heidutab ameeriklasi hästi.

Kui Venemaa peaks selle sõja võitma, siis tekib olukord, kus ta on selle saavutanud tuumašantaažiga, sõnas Snyder. „Kui Ukrainal lastakse sõda kaotada, on tuumasõja tõenäosus suurem,“ lisas ta.

Veel toimus laupäeva hommikul vestlusring, mis arutas, kas Läänemerest võiks saada NATO järv.

Nimelt on Läänemeri kõigile ümbritsevatele riikidele tähtis kaubakoridor, mille põhjas on mitu kriitilise tähtsusega taristuobjekti. Kui Soome ja Rootsi NATO-ga ühinesid, rõõmustati selle üle mitmel pool ja arvati, et nüüd saab Läänemerest NATO järv. Nagu näitavad hiljutised vahejuhtumid Läänemere veealuse taristuga, osutus see mõte ennatlikuks. 2022. aasta septembris rünnati Nord Streami gaasijuhet ning 2023. aasta oktoobris sai kahjustada Eesti ja Soome vaheline gaasijuhe ja mitu selle sidekaablit. Kas pärast Soome ja Rootsi ühinemist saaks hakata Läänemere julgeolekut tõsisemalt võtma? Kuidas kaitsta end hübriidrünnakute eest?

Mõtteid vahetasid Peter Viggo Jakobsen Taani kuninglikust kaitsekolledžist, Rootsi kaitseminister Pål Jonson, Saksamaa mereväe ülem Jan Christian Kaack ja Eesti suursaadik NATO juures Jüri Luik. Vestlust juhatas ajakirjanik Teri Schultz.