VILJA KÜSIB | Mart Võrklaev: kui lisaeelarve ei ole suur asi, siis miks kostab appihüüdeid, et kohe saabub maailma lõpp?

Sel nädalal saavutas valitsus lõpuks kokkuleppe 175 miljoni eurose negatiivse lisaeelarve asjus. Rahandusminister Mart Võrklaev on oma tööga rahul, kuigi tunnistab, et raha ära võtta ei ole kunagi lihtne. Aga kas rahuloluks on ikka põhjust? Kõik Eesti riigi ees seisvad rasked otsused on alles langetamata.

Negatiivse lisaeelarve ümber toimunud trall oleks võinud olla koomiline, kui see poleks olnud traagiline. See tõendas selgelt, et te ei ole oma ülesannete kõrgusel. Millal astute tagasi?

Ei näe ühtegi põhjust tagasi astuda. Ei olnud seal mingit tralli, käis tõsine töö. Numbrite väljapakkumisest koalitsioonipartneritele arutamiseks kuni kokkuleppimiseni kulus kolm nädalat. Jutt käib negatiivsest lisaeelarvest, mitte sellest, et sügisel tullakse Vihulasse kokku ja otsustatakse sadade miljonite eest pidu edasi pidada, nagu see on aastaid käinud. Negatiivne lisaeelarve aasta keskel tähendab, et kuskilt tuleb raha ära võtta. Raha äravõtmine ei ole kunagi lihtne. See on olnud tõsine ja sisuline töö, mille tegemise nimel on nii poliitikud kui ka ametnikud õhtu-, kui mitte öötundideni pingutanud.

Ma näen, te olete enesega rahul. Kardetavasti olete ka ainus. Olgem ausad, see lisaeelarve on väike asi. Millest teie rahulolu tuleneb?

Kui 175 miljonit ei ole suur asi, siis miks näeme ajakirjanduses juba appihüüdeid, et mõnes valdkonnas saabub maailma lõpp? Võtame siseministeeriumi, seal me ei kärbi tegelikult midagi. 2024 sai siseministeerium juurde 23 miljonit. Ühekordselt hoitakse nüüd kokku kolm miljonit eurot. Samas maksu- ja tolliamet, kes hoolitseb siseturvalisuse eest, panustab nii investeeringute edasilükkamise kui ka püsikulude kokkuhoiuga. 175 miljonit on suur summa, seda enam, et kärbime aasta keskel. Oleme kokku leppinud, et osa kokkuhoiust peab edasi kanduma järgmisse aastasse. Loomulikult on järgmiste aastate pingutus oluliselt suurem. Peame riigis veel kõvasti püksirihma pingutama.

Kas seda kisa pole mitte põhjustanud teie tegemata töö? Ei saada aru, miks on vaja kärpida. Pealegi on Kaja Kallas pidevalt kurtnud, et koalitsioonipartnerid ei mõista kärpimise tarvidust.

Ei, see ei ole minu tegemata töö. Kui eelmisel kevadel alustasime, siis ei olnud riigis arusaama, kui halvas seisus on riigi rahandus. Praegu näeme, et sellest on kaitse kõrval saanud üks põhiteemasid. See arusaam hakkab päriselt kohale jõudma: kui me midagi ette ei võta, siis me oma riigiga kaugele ei purjeta. Me lihtsalt ei saa enam hakkama. Meil tekib probleem palkade väljamaksmisega, me ei ole valmis kriisideks, ei suuda suurendada kaitsekulusid. Riigieelarve seisul on reaalne mõju meie igapäevasele hakkamasaamisele, majanduskeskkonnale.

Hakkab alles praegu kohale jõudma, ütlete. Aga teie olete saanud juba tükk aega ametis olla. Miks te ametisse astudes endale asju selgeks ei teinud? Suur miinus ei teki ju ühe päevaga.

Miinus oli suur juba siis, kui ma ametisse sain. Kogu ametiaja olen tegelenud miinuse vähendamisega. Eelmise suve otsused: 850 miljonit kokkuhoidu nelja aasta peale. Varem räägiti ainult sellest, kuidas rohkem kulutada. Meie oleme teinud kokkuhoiuotsuseid. Maksumuudatused olid vajalikud selleks, et katta ka suurenevaid kaitsekulutusi. Mootorsõidukimaks, mis on leidnud laia kõlapinda, võetakse nüüd ilmselt riigikogus vastu. Riigirahanduses on aasta jooksul ära tehtud väga palju. See, et ma veel naeratan, on positiivse ellusuhtumise tulemus.

Kuidas on see ikkagi nii läinud, et Reformierakond on eluaeg jutlustanud õhukest riiki ja madalaid makse, aga on nüüd pidanud makse tõstma ja nii palju kärpima?

See ongi see, millest Reformierakond on alati rääkinud: riigieelarve peab olema korras, heal ajal tuleb koguda puhvreid. 2016 lasti see põhimõte käest ära, jagati raha igale poole ja kõigile. Siis tabasid meid suured kriisid, mis võtsid omakorda vahendeid vähemaks. Nüüd oleme viimase 30 aasta karmimas julgeolekuolukorras. Meil on olnud vaja suurendada kaitsekulusid ja samal ajal laiutab eelarves suur auk. Kui eelmised valitsused oleks järginud Reformierakonna mantrat „Riigi rahandus peab olema korras“, ei oleks meil probleemi osta laskemoona nii palju, kui on vaja.

Viitate 2016. aastale, kui valitsuse moodustas Jüri Ratas. Praegu on ametis Kaja Kallase kolmas valitsus. Kas poleks ükskord aeg lõpetada varasemate valitsuste süüdistamine?

Selline on reaalsus. Siis tekitasime endale püsikulusid, millel katet ei olnud. Maksurahu kõlas uhkelt, suurendati peretoetusi ja pensione, teeme tasuta transpordi. Nüüd on aeg aru saada, et kõige eest tuleb maksta. Me ei ole kahjuks nii rikkad, et lubada kõigile tasuta asju. 2016 neid lubati. Tekitati suured kulud ilma tuludeta ja nii ei ole Reformierakonnal võimalik kõike korraga korda teha. Palju otsuseid tuleb tagasi pöörata ja samal ajal suurendada riigi tulubaasi.

Nii teie kui ka Kaja Kallas on varemgi öelnud, et maksutõuse tingib vajadus toetada rohkem riigikaitset. Miks te jälle selle väitega välja tulete, kuigi Martin Herem on selgelt näidanud, et riigikaitse on küll varasemast rohkem raha saanud, aga see ei ole maksutõusude põhjus?

Herem ütles õigeid asju. Meil on suur riigieelarve defitsiit ja kaitsekulusid on tulnud suurendada. Seda oleme selgitanud nii mina kui ka Kaja Kallas. Suurte kriiside ajal tekkinud augu peame ära lappima ja samal ajal suurendama jõuliselt suurendama kaitsekulutusi. Praegune valitsus on tegelenud mõlemaga. Nimetasin juba 850 miljoni eurost kokkuhoidu eelmisel aastal, millega jätkame. Kaitsekulutusi suurendasin otsustasime ära ka tulukohad. Valitsus teeb mõlemat: hoiab kokku ja teeb maksumuudatusi, et mitte sisse võtta katteta kulutusi.

Räägime kaitsekuludest. 1,6 miljardit eurot laskemoona ostmiseks on vaja kohe, aga sellega ei ole te üldse tegelenud. Kuidas saab seda nimetada vastutustundlikuks käitumiseks ministrina?

Oleme kaitsekulusid suurendanud rohkem kui 3%-ni SKP-st.

Aga vaja on 5%, ütleb Herem.

Vaja on ka katteallikaid. Kui jutt on maksumuudatustest, siis on ajakirjanikud esimesed, kes ütlevad, et makse ei tohi tõsta. Sel aastal moodustavad kaitsekulud 3,4% SKP-st. Loomulikult on laskemoona juurde vaja. Selleks arutame koalitsiooniks lisaks kärpimisele laiapindse julgeolekumaksu kehtestamist. Nägime, missugune pahameelelaine järgnes, kui sügisel ütlesime, et peame laiapindseks riigikaitseks veel maksumuudatusi tegema. 2025 seda ei tule, sest majandus taastub aeglasemalt, kui ootasime. 2026 peame seda tegema.

Teie ei lähe tühjade püssitorude taha seisma, kui olukord on kriitiline, eks. Aga kogu see teki lappimine osutub ju mõttetuks, kui meil ei ole küllalt laskemoona hetkel, kui Venemaa kavatseb meid rünnata. Mõistate?

Mõistan väga hästi. Just selle pärast olen eelmisest kevadest saati seisnud kokkuhoiu eest, et meil jaguks keerulisel hetkel püssirohtu, kaitsekulude jõulise suurendamise eest, nagu me seda eelmisel aastal tegime. Selleks tegime ka maksutõusud. Nendesamade otsuste eest kogesin eelmisel kevadel kriitikat, et need tehti liiga kiiresti ja läbimõtlemata. Meil oli vaja kaitsekulutusi kiiresti suurendada ja selleks, et neid tuludega katta, teha maksumuudatusi. Seda ei saa meile kuidagi ette heita, et tegelesime kiiresti kõige vajalikumaga, riigikaitsega. Seda vastutustundlikult.

Olete selle valitsuse kõige vihatum minister, usaldusväärsusküsitlused näitavad seda. Mis tunne on seda tööd teha, kui te mitte kellelegi ei meeldi?

Ausalt öeldes, meeldin. Neid inimesi, kes mulle kirjutavad, helistavad ja tänaval vastu tulles hästi ütlevad, on päris palju. Ei olegi võimalik, et rahandusminister on populaarne. Viimane koht küsitlustes näitab seda, et on tulnud teha raskeid otsuseid, mis on ka ellu viidud. Rahandusminister, kes tahab populaarne olla, oleks Eesti riigile ohtlik. Rahandusminister võib kõigile raha jagada, aga see ei ole tema töö. See ei ole vastutustundlik riigi rahandus.

Riigieelarve miinus on endiselt suur. Mida teete päeval, kui Eestis peab hakkama rahandusotsuseid tegema Euroopa Komisjon või IMF?

Euroopa Komisjoni ja IMF-i ei ole vaja karta, aga targem on riigil ise otsuseid teha, selle asemel et lasta neid teha kellelgi teisel. Sellepärast tegime 2024. aasta eelarvet vastutustundlikult, parandades eelarvepositsiooni poole miljardi võrra. Suunasime riigirahanduse jätkusuutlikule rajale. Sellepärast tegime praegu negatiivse lisaeelarve. Aasta algusest olen igal kuul kokku kutsunud koalitsioonipoliitikud, et arutada 2025. aasta plaane ja sealt edasi. Olen teinud ettepanekud, kust kokku hoida, ja andnud ministritele nõu, kuidas kärpeid sisustada. Osa lisaeelarve kokkuhoiust kandub edasi järgmistesse aastatesse.

Erasektorile on teie toimimine arusaamatu. Kui on vaja kärpida, siis koondatakse, mingeid tabusid ei ole. Teil aga ajab üks tabu teist taga. Pensione ei tohi puutuda, lastetoetustele ei tohi mõelda. Miks nii?

Ettevõtjatel on õigus, tabusid ei tohiks olla. Lisaeelarve näitab, et poole aasta pealt on võimalik personalikulusid kärpida. Kuigi siit ja sealt lekib ajakirjandusse mõni kiri, kuidas midagi ei ole võimalik teha. Ja siis jookseb osa poliitikuid kaasa kiitma. On küll võimalik teha ja tulebki teha. Kui tulusid ei ole, ei saa kulutada. Pensione ja lastetoetusi muutsime eelmisel aastal riigile jõukohasemaks. Kui pole raha toetusi maksta, siis ei saa sellises mahus maksta. Praegu käib see laenuraha eest, millel on kõrged intressid. See on pikaajalise poliitika tulemus ja see tuleb ära muuta.

Kui mitu korda olete kahetsenud, et ümmarguselt aasta tagasi Vihulas julgeolekumaksu ära ei tehtud ja hakati selle asemel jamama automaksu, limonaadimaksu ju muu pudi-padiga?

Julgeolekumaks tuleb 2025. aastal, otsustasime sügisel. Maksumuudatused peavad olema pool aastat ette teada, et ühiskond saaks sellega harjuda. Kahjuks ei taastu majandus nii kiiresti, kui me siis arvasime. Eelmise kevade ja suve maksumuudatused on tehtud selleks, et katta suurenevaid kaitsekulusid. Mootorsõidumaks toob eelarvesse 200 miljonit. Veel miljard riigikaitsesse – see oleks viiekordne automaks. Igaüks võib arvutada, mis see tema jaoks tähendab.

Muidugi leidub alati neid, kes ei taha makse maksta, aga ehk oleks valitsust paremini mõistetud, kui oleksite julgeolekumaksu kiirelt teinud ja selgitanud, missuguses ohus Eesti on. Paljud ettevõtjad on valmis ka proportsionaalselt rohkem maksma. Ometi on sellega pikalt mökutatud, miks ometi?

Julgeolekumaks tuleb, me ei ole sellega venitanud. Julgeoleku tagamiseks vajalikud maksumuudatused otsustasime ära eelmise suve alguses. Siis pahandati, et miks teeme otsuseid liiga kiiresti. Kui ettevõtjad meid toetavad, siis võiksid nad toetada tehtud maksumuudatusi. Järgmisel aastal tõuseb ettevõtete dividendide tulumaks 2% võrra. Käibemaksumuudatused toovad riigieelarvesse arvestatavat tulu. Kui muudatusi tegime, siis ei leidnud see heakskiitu, kuigi muudatused tegime nimelt julgeoleku tagamiseks.

Viitate pidevalt kriitikale, mis on ju normaalne. Kriitika kartuses ongi valitsus muutunud araks. Raiutakse koera saba jupi kaupa, aga nii on ju valusam?

Ei ole mingit argust, kriitikat me ei karda. Mulle lihtsalt meeldiks, kui kriitika oleks järjepidev. Kas või tänase saate pealkiri, mis küsib, miks ei tee valitsus raskeid otsuseid. Me oleme neid teinud. Alguses saime kriitikat selle pärast, et tegime liiga kiiresti, nüüd küsitakse, miks me midagi ei otsusta. Katsugem siis kriitikas järjepidevad olla. Kriitikat ma ei karda, iga hea idee on teretulnud.

Oodatakse, et Kaja Kallas võib saada mõne kõrge ametiposti Euroopas ning jätta valitsusjuhikoha. Mida ütlevad selle kohta teie viimased andmed?

Mina ei tea, et Kaja Kallas kuskile minemas oleks. Mina töötan iga päev selle nimel, et riigirahandus oleks korras. Ma ei tea, kas mõnel teisel ministril on aega midagi oodata, mul seda aega ei ole.

Kui Reformierakonna ja valitsuse juht peaks vahetuma, siis tuleb Kaja Kallase asemele tõenäoliselt Kristen Michal? Ei tea, kas tema teid veel rahandusministriks tahab? Või olete juba harjunud mõttega, et tuleb minna tagasi riigikokku?

Mina teen iga päev rahandusministri tööd täpselt selle päevani, kui mul mandaati on. Sealt edasi teen mingit muud tööd. Poliitiku töö juurde kuulubki see, et kunagi täpselt ei tea, millal on algus ja lõpp.

Lõpetuseks, vaataja tahab teada: miks on Eestis nii, et rikkad saavad aina rikkamaks ja vaesed jäävad aina vaesemaks?

Hea lahendus on tulumaksureform, mis jõustub järgmisel aastal. Ma ei pea õigeks seda, et praegu maksab keskmist palka teeniv inimene maksuküüru all rohkem kui suurt palka teeniv inimene. Suurima surve all on õpetajad, päästjad, politseinikud. Järgmisel aastal tõuseb nende netopalk üle saja euro kuus. Mina olen kategooriliselt maksuküüru kaotamise tagasipööramise vastu.