KUULA | Miks peab Brüssel Hiinat Venemaast suuremaks ohuks? Ekspert: üks suudab pakkuda, mis teisel ei õnnestu

Hiina oht on kahtlemata reaalne, kuid praegu lähenetakse sellele liialt must-valgelt ja ülejulgeolekustatult, sõnas Tartu ülikooli Aasia keskuse analüütik Urmas Hõbepappel Delfi taskuhäälingusaates „Välisnädal“. Saates tuleb juttu ka sellest, mida tahab Viktor Orbán Pekingilt õppida, miks peetakse Euroopas Hiinat Venemaast suuremaks ohuks ja mida arvavad Hiinast Eesti inimesed.

Hõbepapli sõnul keskendutakse läänes eelkõige Hiina liidrite sõnavõttudele ja palju vähem riigi sees toimuvale. „Eks ta mõneti õige ole ka, aga kui me vaatame Hiina sisse, siis avaneb natuke teistsugune pilt, kui see, mida Hiina propaganda ja otseselt meile suunatud kõne Hiinast kujundavad,“ sõnas ta.

Nimelt pole Hiinas toimuv üldse nii roosiline, kui välja näidata tahetakse. Algatuseks maadleb Hiina rahvastikukriisiga ja elanikkonna vananemisega, kuid lahendusi, et sellega toime tulla, napib. Selle kõrval pakub üksjagu proovikive ka ökoloogiline kriis, mis mõjutab nii õhukvaliteeti kui ka joogiks ja põllumajanduses kasutatavat vett.

Kas Hiina võiks demograafilise kriisi taustal panustada immigratsioonile, et oma tööstus konkurentsivõimeline hoida? Hõbepappel vastas, et immigratsioon on Hiinas väga tundlik teema ja seda väga ei soosita. „Probleeme on palju ja Hiina võimuladvik on endale aru andnud, et need kõik võivad mõjutada nende jätkusuutlikkust,“ lisas ta.

Orbánil on Pekingilt palju õppida

Tänavu mais tegi Hiina juht Xi Jinping üle mitme aasta visiidi Euroopasse, külastades Prantsusmaad, Ungarit ja Serbiat. „See on loomulik, et kõik riigid, kes vähegi end rahvusvahelisel areenil tõsiselt võtavad, püüavad häid suhteid hoida nende riikidega, kellega see on kergem, kellega on ühised arusaamad, poliitilised väljavaated, rohkem majandussuhteid,“ selgitas Hõbepappel seda külaskäiku. Ta lisas, et Hiina koostöö Ungari ja Serbiaga ei ole selles vaates ime. „Probleem on see meile, eurooplastele, kui Serbia ja Ungari demokraatlikud väärtused murenevad ning need riigid liiguvad vaikselt autokraatia suunas.“

Hiinal on kahtlemata kergem teha koostööd autoritaarsete riikidega. Siinkohal olgu märgitud, et Hiina ja Ungari on omavahel sõlminud koostöölepingu, mis raamistab nende julgeolekukoostöö. „Milleks Budapestil seda vaja on? Neil on vaja õppida Pekingilt. Hiina teab, kuidas valitseda autoritaarset riiki, kuidas valitseda ühiskonda autoritaarse riigi tingimustes. Ilmselt siis [Viktor] Orbánil on ka sellised mõtted peas,“ sõnas Hõbepappel. Ungari on tema hinnangul ilmselt eelkõige huvitatud tehnoloogilistest lahendustest, mis aitaksid ühiskonda valitseda.

Oma Serbia-visiidi ajastas Xi Belgradi pommitamise aastapäevale. Pommitamise tagajärjel hävis ka Hiina saatkond ja hukkus mitu inimest. Hõbepapli sõnul oli selle visiidi eesmärk saata hiinlastele sõnum, et lääs on endiselt vaenulik ja pahatahtlik. Lisaks oli Hiinal võimalik seda narratiivi ka Serbias kinnistada. Analüütiku sõnul on Hiina eesmärk Serbia läänega liitumise suunalt tagasi pöörata.

Kas Hiina on suurem oht kui Venemaa?

Euroopa Liidu (EL) tasandil on räägitud Hiinast pikalt kui peamisest julgeolekuohust. Miks küll? „Ma arvan, et selle taga on see, et Hiinat tajutakse süsteemse rivaalina,“ ütles Hõbepappel. Ta lisas, et see hoiak on sisse kirjutatud ka mitmesse EL-i dokumenti. „See rivaaliküsimus näitab, et Hiinast mõeldakse kui tõeliselt erinevast vastasest, kes tahab ja suudab pakkuda alternatiivset poliitilist süsteemi ja ideoloogiat, mida Venemaa ei suuda. Venemaa on EL-i silmis, kas õigustatult või mitte, lammutav elevant portselanipoes. Ta ei suuda konstruktiivne olla.“

Teiseks võimalikuks ajendiks peab analüütik seda, et Hiina tegutseb Euroopas palju delikaatsemalt. „Venemaa karvane käsi on kaugele näha, aga Hiina puhul on seda ohtu raskem aduda. Ilmselt ka selle pärast, et Hiinat me nii hästi ei tunne. Eurooplastel on raske Hiinast aru saada ja neid lugeda. Venemaa puhul me juba enam-vähem oskame seda.“

Paar aastat tagasi tegi Tartu ülikooli Aasia keskus uuringu, milles küsiti Eesti inimeste hoiakuid Hiina kohta. „Uskumatult vähe teatakse ikka veel,“ võttis Hõbepappel tulemused kokku.

Uuringu järgi pidas Hiinat julgeolekuohuks vaid 24% küsitletutest. „Eestlased seostavad ilmselt julgeolekuriski eelkõige piiriga. Kui piirist otseselt mõni sõdur või tank üle ei tule, siis see ei ole julgeolekuoht,“ arvas Hõbepappel. „Loomulikult on, aga kuna Hiina on nii kaugel, siis ei osata seda ohuks pidada.“

Samas ütles palju rohkem inimesi, et Hiina ja Venemaa koostöö on julgeolekurisk. Kas need riigid siis teevad omavahel teadlikku koostööd? See tundub üpris loomulik, et Peking ja Moskva on omavahel suure sõbrad, kuid reaalne olukord on analüütiku sõnul märksa keerulisem: „See ei ole kahe riigi suur sõprus ja liit, vaid pigem pragmaatiline teineteisele toetumine, kuniks olud seda nõuavad.“ Hõbepappel märkis, et palju vähem on juttu nende kahe omavahelistest hõõrdumistest.

Tema sõnul on tekkinud teatud murrang selles, kuidas Hiinast mõeldakse. „Kui me mõtleme näiteks kümme aasta tagusele ajale, siis see on üpris naeruväärne, kui vähe me Eestis Hiinast teadsime ja sellega seotud probleeme teadvustasime,“ sõnas ta, lisades, et nüüd on need teemad oluliselt rohkem esil. Ent selles on analüütiku sõnul teatud oht. Kui alguses domineeris Eldorado-vaimustus ja Hiinas loodeti ruttu rikkaks saada, siis nüüd räägitakse Hiinast peamiselt julgeolekuohu kontekstis.

Hõbepapli hinnangul on Hiina küsimus praegu ülejulgeolekustatud ja lähenemine liialt must-valge. „See ei tähenda, et Hiinast tulenev oht ei oleks reaalne. On küll ja nende teemadega tuleb tegeleda,“ sõnas ta, kuid lisas, et liialt tormates on hoopis oht iseendale kahju teha.